Teeni päevaga miljon

Eesti IT-sektoril on mitmeid paljukirutud hädasid. Meil ei ole piisavalt inimesi. Me ei loo midagi tõeliselt uut, vaid pigem komplekteerime ja jäljendame. Meie e-riigi maine kogu maailmas hakkab aeglustunud arengutempo tõttu pöördumatult langema. Need probleemipüstitused on nii sügavale juurdunud, et neid võetakse faktidena. Ometi võib neist igaüht lähemalt vaadates leida positiivset, nt võimalusi probleemist üle saada. Ja veelgi enam – mõni üldteada „probleem” on tegelikult Eesti senise innovatsiooniedu peamiseid mootoreid.

Viimasel ajal hordidena Eestit ja selle reisi jooksul kindlasti ka Skype kontorit väisavate välisajakirjanike sagedane küsimus puudutab Eesti edumudeli aluseid. Kuidas me ikka kõiki neid peeneid asju teeme: m-parkimine, e-valitsus, m-positsioneerimine, e-valimised, kümnete miljonite kasutajatega internetitelefon. Küsitakse just selle nurga alt, et kes need asjad valmis teeb.

Eestis elab 1.4 miljonit inimest. Neist napp miljon teeb üldse mingisugust tööd ehk siis loob väärtust. Omakorda kõigest viis kuni seitse tuhat inimest on meil ametis IT-valdkonnas. Ja kitsamalt ehk kaks ja pool tuhat arendab tarkvara. See on sama palju inimesi, kui nt Google Inc endale juurde palkas möödunud aastal. Tundub lootusetuna?

Ülemaailmse eduga uudistoote loomine ei ole kunagi väike pingutus. Kui töö on suur ja inimesi napib, on põhimõtteliselt kaks võimalust: lüüa juba ette käega või leida viis oma aega kavalamalt ära kasutada. Teisisõnu, olla efektiivsem.

Kui EL riikide numbritega võrrelda, siis on Eesti riigi keskmised näitajad töö efektiivsuse osas nadid. Võta siis aluseks sisemajanduse koguprodukt elaniku kohta või teiselt poolt palgatase kui töötaja poolt loodava väärtuse peegeldus. Aga see on keskmine. Eesti IT-sektor on suutnud oma väiksuse juures välja lasta asju, mis ületavad mistahes mõõdupuu järgi maailma tippe!

Hansapanga internetipanga esimene versioon loodi kahe arendaja poolt pisut enam kui kuuga. Selle kanali kaudu liigub täna üle 90% panga arveldustest. Ajalugu teab tänaseks panku, mis ei ole pärast mõne miljardi dollari või euro suurust paariaastast üleminekuprojekti suutnud internetiarveldusi oma klientide jaoks toimima saada.

Eesti ID-kaardi infrastruktuuri tehnilisse lahendusse kulus ehk paar inimaastat arendustööd. Suurbritannias vaieldakse juba üle kümne kalendriaasta, kas üleriigiline standardne isikukood rikub liialt kodanike privaatsust, või võiks seda siiski hakata juurutama.

Skype tarkvara esimene versioon oli arenduses pool aastat. Kaks kuud hiljem oli sellel esimene miljon registreeritud kasutajat üle kogu maailma. Samad võtmeisikud on sarnase imeteoga silma paistnud ka oma varasemates projektides, nt Everyday.com ja KaZaA.

Kui vaadata oma naabreid, siis isegi Skandinaavias on piisavalt inimesi, et probleemi tekkimisel saab neid lahendada lisades projekti viiskümmend või sada uut arendajat ja projektijuhti. Eesti lahendus peab olema ja ongi teine. Meie tarkvaraarendajate mõttemaailmas on väga sügavale juurdunud asjade ära tegemise kultuur. Mitte paksude paberipakkide määrimise, asjade lõputu arutamise ja ümmarguse poliitika kultuur, õnneks.

Loometöö efektiivsusel on Eesti jaoks kaks eesmärki: Esimene, mis meil juba olemas on – tööd osatakse kõrge kvaliteediga, kiiresti ja kavalalt teha. Teiseks oskus väikese vaeva ja suure loodava väärtuse rahaline vahe siiasamasse Eestisse jätta. Seda on meie väikese ja avatud majanduse juures märksa raskem saavutada.

Kui Eesti programmeerija suudab ühe tööpäevaga luua oma nutikat ideed realiseerides kliendile miljoni krooni eest väärtust, aga selle töö eest esitatakse tellijale arve 8 tundi x 40 EUR, on meil kõigil makromajanduslikult sellest äärmiselt vähe kasu. 995,000 tuhande kroonise kasumi sellise innovatsiooni pealt jagavad oma vahel lõppklient ja meie arendusfirma omanikud Skandinaavias või vahendajad Saksamaal (kellele suuresti tugineb meie heade lõunanaabrite läbimurre Euroopa turule).

Viie tuhande kroonise päevapalga eest saab see programmeerija küll hea tuju, vorsti leiva peale ja üle pikema perioodi ehk ka isikliku sportauto. Sellest on riigina meile vähe. Vaja on kapitali mis rahastaks selle programmeerija aega ülikoolis järelkasvule-tudengitele loengute pidamiseks, investeeringuteks enda arengusse ja uutesse ideedesse, millel veel turul tellijat ei ole.

Seetõttu näemegi Eesti IT-sektoris kasvavat trendi olla osaline enda poolt loodud pikaajalise väärtuse jagamisel. Olgu siis suurfirmast lahkudes ja paari sõbraga oma äri käivitades mõnes kitsas nishshis. Või liitudes ettevõttega, kes oma maailmaturul saavutatavat edu läbi aktsiate või optsioonide oma töötajatega jagab.

Eestis ei saa kunagi olema suuri tarkvarafarme, kus tuleb koodi nagu Vändrast saelaudu ja mis on üle maailma kuulsad kiire ja hea töö ning odava hinna poolest. Selliseid firmasid, nagu me täna näeme Pakistanis (163 miljonit elanikku), Ukrainas (47 miljonit) või Rumeenias (22 miljonit).

Eesti ainus võimalus on ülikiire innovatsioon, kus on rohkem tegusid kui juttu. Kus ühe töötunniga tuuakse piltlikult öeldes koju võimalikult palju miljoneid.

Kas me peame selleks looma midagi täiesti uut nanomehaanika või biokeemia vallas? Tore oleks. Aga on küll ja küll sellestki, kui me suudame efektiivsemalt kui keegi teine kombineerida ka maailmas juba olemasolevaid teadmisi ja tehnoloogilisi komponente. Ja kui tooreid, madala marginaaliga töötunde puudu tuleb, lähme toome neid Eesti ideede realiseerimiseks sealt, kus neid rohkem saada on.

Ilmunud: Arvutimaailm, veebruar 2006