Välistööjõud: jää hakkab sulama

ETV24 vahendusel saame lugeda, et Majandusministeeriumi komisjon, mis pandi kokku Eestisse kutsutava välistööjõu ees lebavate muldvallide lammutamiseks, hakkab tasapisi esimeste ettepanekutega üles Toompeale sörkima.

Enne veel muidugi rõõmustada ei maksa kui selgub, mis konkreetne plaan peitub selle lause taga:

Lisaks sellele on töörühm Tammiste väitel teinud mitmeid ettepanekuid välistööjõuga seotud bürokraatia vähendamiseks ning protsesside kiirendamiseks.

Karta on, et üldises valimiseelses vaimus ei midagi fundamentaalset-radikaalset, aga ehk saab mõne lisatempli sellest asutusest või lisapaberi esitamise tollele organile siiski kiirelt protsessist välja.

Mul on ülimalt hea meel, et terade ja sõkalde eristamisel (ajukirurg versus poole kohaga koristaja) on jäädud pidama lihtsa ja üheselt mõistetava keskmise palga kriteeriumi juurde. Nõumine ja pakkumine, turumajandus, mis siin ikka edasi leiutada ja keerukalt klassifitseerida. Niipalju kui süsteemis on mingi tööpere põhiseid erandeid, niipalju leitaks viise neid hiljem kuritarvitada.

Loodan, et pisikese panuse sedalaadi lähenemisse on andnud ka üks minu varemkirjutatud üleskutse.

Üks jää veel, mis pisut ragiseb, aga päris läbi veel vajunud ei ole: sõnakasutus. Viidatud ETV artikli pealkiri räägib ikka veel võõrtööjõust, aga teksti sees on läbisegi kasutatud ka vähem vastandavat välistööjõudu. Omad ja võõrad, nemad ja meie. Külalised või sissetungijad. Kas ülikoolidesse oodatakse pikisilmi välis- või võõrõppejõude?

Tundub ehk tähenärimisena, aga semantika on oluline. Sõnakasutus määrab suhtumise.