Esimene pimekohting, edukas

Tänane EBS Blind Date kujunes lustlikumaks, kui ette arvata oskasin.

Viieminutiline formaat korraga ühe või kahe tudengi küsimustele vastamiseks, ja nii kaks tundi järjest on päris intensiivne. Nii mõnigi tööpäev võib küll tunduda väga sarnane, aga tihedad koosolekute seeriad on alati ju vähemalt á 15-30 minuti pikkused. Ja töökoosolekul osalejad tunnevad enamasti teineteist, teavad arutatava ümber laiemat konteksti ja eesmärki (otsust, infovahetust), mida kohtumisega on vaja saavutada.

Pimekohtingul alustad nullist (kui välja arvata paar üksikut erakordselt hästi Skype, eBay, Ambient Sound Investments‘i jm osas informeeritud vestluspartnerit) ja lõpetad kellaga, mitte tulemusega. Aga siiski meeldis see mulle vist isegi rohkem kui tavapärased esineja-saali-ees-ja-paarsada-tagasihoidlikku-tudengit-kuulamas kokkupuuted ülikoolidega.

Päeva parim küsimus: “Te olete vist erakordselt laisk?”. Jätkuks mõttevahetusele teemal juhipoolne mikromanageerimine versus ülesannete ja vastutuse maksimaalne edasidelegeerimine oma meeskonnale. Hammustati minu sügav kallutatus teise varianti läbi nigu naksti.

Päeva keerukaim küsimus: “Kuidas motiveerida laotöötajaid?”.

Päeva igavaim dialoog: ebakonkreetne kompamine teema ümber, kas ma läksin üritusele töötajaid värbama. Ei läinud, see üritus tundus minu enda jaoks teistmoodi ja huvitav. Otsene kasu Skype jaoks on vähetõenäoline. Kompamise põhjus selgus aga vestluse lõpus, kus partner avas oma Postimehe reporteri identiteedi.