3 min read

Ma ei taha, et kõik helged pead Skype’i tööle tulevad

Varasuvi on see kena aeg, mil värske gümnaasiumilõpetaja peab lõpuks tegema mitu valikut, mida ta on muudkui edasi lükanud. Sealhulgas ka see eriti oluline: mida ma oma eluga edasi teen? Kui ma lähen ülikooli siis mis erialale?

Mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas on viimase kümne aastaga süvenenud trend, et ülikoolis erialana reaalainete kasuks otsustajate hulk väheneb iga aastaga. Selles näeb ohtu isegi IT-hiid Hiina, kus aastas lisandub tarkvaratööstusse umbes miljon uut aju ja kätepaari. Täppisteaduse asemele tulevad pehmed ja „lihtsad“ teemad — ärijuhtimine, juura, sotsioloogia.

Samas näitab mistahes riigi majandusedu lähem uurimine, et teadlaste ja kõige laiemas tähenduses inseneride hulk ühiskonnas on selle läbilöögivõime kaalukeeleks. Eestis on paljuräägitud teadmistepõhise majanduse arengusse panustajaid ehk paar-kolm iga tuhande elaniku kohta. Soomes üle kümne.

Üks oluline põhjus, miks ülikoolis õppesuuna valikul reaalaineid peljatakse, on hägune seos keerulise matemaatika-füüsika ja hilisema võimalusterohke elu vahel. Vähesed oskavad seostada statistilise analüüsi teooriaid põneva karjääriga maailma internetimajandust kurnavate krediitkaardipetturitega võitlemisel. Või näha, et lihtsate helivõngete uurimine hämaras laboris võib anda sulle võtmerolli selles, kuidas sajad miljonid inimesed teineteisega interneti vahendusel suhtlevad.

Sellepärast ongi ettevõtted riigile appi tulnud ning aitavad noortele asju lahti seletada. Möödunud aastal aitas Skype IT Kolledžit majandaval EITSA-l ja Tallinna Tehnikaülikoolil koos heade kolleegidega Elionist ja EMT-ist lükata käima portaali StartIT.ee. Sel aastal tuleb Eesti IT- ja telekomifirmade liit välja oma algatustega sama eesmärgi nimel.

Levitame kõvasti sõnumit, et raskele õppusele järgneb kerge lahing, s.t. tasuv töökoht.

Siit aga koorub välja üks mure. Nimelt on IT-hariduse väärtusahel Eestis palju sügavamalt nässus kui see igapäevastes “Eestis on tööjõud otsas” kurtmistes välja paistab. Tudengite koolisaamine on oluline, aga samal ajal tuleb vaadata ka seda, mis neist äraräägitutest edasi saab.

Enamasti on vastus lihtne: teisel kursusel tööle ja selle kõrvalt hädaga bakalaureusekraadini. Kui sedagi.

Magistri- ja doktoriõppe läbib suure punnitamisega üks tudeng sajaviiekümnest. Ja doktorikraad on professorikoha eeldus. Tekib küsimus, kes tänaseid gümnasiste 5-10 aasta pärast õpetab?

Isegi doktorantuuris teadusest elatuja peab aastal 2007 olema valmis 5000-krooniseks sissetulekuks. Seda erasektoris töötavate koolivendade 5-10 korda parema elu taustal. Makaronid ja vesi, mitte sportautod ja puhkusereisid. Teadlaseks saamise eeldus on see, et sa oled sotsiaalne ja majanduslik heidik?

Oleme jõudnud murdepunkti, kus me ei saa endale lubada kogu kooliastujate armee sujuvat edasiliigutamist erasektorisse. Lühiajaliselt on see küll väga ahvatlev. Iga aju on ülimalt hinnas, et see kiiret raha teenima panna. Aga kui kaugemale ei vaata, on sellel rahateenimisel lagi varsti ees.

Teatud piirini saab ja peab inimeste koolis hoidmisega kraadiõppeni ja professuurini tegelema riik. Palkama tühimiku täitmiseks nii kodu- kui välismaalt õppejõude, kellelt nutikal noorel ka reaalselt midagi õppida oleks. Tagama tudengipõlves rahalise hakkamasaamise, ilmselt õppelaenude ja stipendiumite ja teadustoetuste kombinatsioonina. Keerama piltlikult öeldes ühikakoridori töötavad pirnid.

Teisalt peab aga ka erasektor oma tolmuimeja mõneks ajaks sulgema. Või vähemalt võimsust maha keerama. Või suunama imuri üle piiri Eestist väljapoole.

Tööle kandideeriva esmakursuslasega tuleb panna paika selged piirid, mis töökoormust on võimalik tema õlgadele panna ilma et kool kannataks. Bakalaureusekraadiga töötajat torkida, et tal oleks aega ja tahtmist ka magistrit püüda. (Muide, sellest mõtlemisest tulenevalt annabki Skype välja sadades tuhandetes kroonides stipendiume ainult magistrantuuriks ja kõrgemaks õppeks). Ja mis kõige valusam, tuleb vaadata oma maja kõige kõvematele gurudele otsa ja leida võimalus näpistada nende kallist aega akadeemiliseks koostööks, kus nad oma praktilist tarkust ja kogemust noorematega jagaks.

Läbi nende pisarate ja rõõmu peaks saabuma see kaunis päev, mil su firma kõige helgem doktorikraadiga pea teatab, et läheb peab nüüd mõned aastad professoriametit ja teeb tõsist teadust. Kui teda õigesti kohtled, küll siis tema õpilased sulle tööle tulevad. Ainult kannatust on vaja.


Ilmunud ajakirja Digi 06/2007 numbris.

comments powered by Disqus