Mis võiks Eestil majanduskriisist kasu olla?

Reedel, InnoEstonia 2007 konverentsi viimasel päeval olin palutud vestlusringi, kus Kristjani juhtimisel arutasime, kas, mida ja kuidas võiks Eesti õppida Silicon Valley innovaatilisest ärikultuurist.

Panelistid olid kõik Ränioruga kokku puutunud erineva põhjalikkusega – kes elab seal, kes korra-paar käinud, aga jõudsime kiiresti ühele nõule, et kopeerida sealset eluolu ei saa ja ei ole mõtetki. Pigem võib välja tuua nimekirja kultuurilisi tähelepanekuid, mis peaksid ka eestlastel muutuma üha loomulikumaks osaks tööelust, kui me tõesti tahame teadmistemahukas äris globaalselt mingit rolli mängida:

Olgu selleks siis haridus – palju insenere ja nende sujuv liikumine ülikoolide ja innovaatiliste ettevõtete vahel. Või laiemalt – tahe ja aktiivne tegutsemine selles suunas, et luua tarkade ja hakkajate inimeste vahelisi võrgustikke, mis võimendaks ja tekitaks juurde uusi ideid. Julgus uute ideede kallal töötamisega riskida ja julgus ka läbi kukkuda, sest mida suurem risk, seda tõenäolisemalt see juhtub. Ja veelgi enam – loobuda kiusatusest läbikukkujaid halvustada, sest see võtab neilt motivatsiooni uuesti proovida.

Innovatsioon eeldab seda soosivat keskkonda ja see ei saa olla üksikute entusiastide vaid kogu rahva (ja selle valitud valitsuse) mure. Muidu leiavad entusiastid oma keskkonna mujalt.

Siis püstitas Kristjan küsimuse, et miks me siis selles suunas ei liigu. Mis meid takistab?

Peamine küsimus on meie endi motivatsioon. See on nagu vana anekdoot pärismaalasest, keda valge kolonist üritab töötama veenda, aga kes ei saa pingutuse mõistlikkusest aru – kui mitte midagi tehes palmi all lamada ja banaan ise suhu kukub, miks peaks siis vahepeal rügama, et pensionipõlves täpselt sama olukorda nautida? Teisisõnu – laiskus toodab tulemust, mida veel rohkem vaja?

Jõulistest tegevusest, mis suunaks Eesti haridussüsteemi tootma hinnatud teadlasi ja kordades rohkem tipptasemel insenere on räägitud kümmekond aastat ja enam. Kui midagi kardinaalselt muuta, tuleb tulemust oodata 10-15 aastat. Kui täna alustada, on siis käes aasta 2022.

Mida need 15 aastat enne “uue laine” spetsialistideta teha – kas mitte midagi? Kui siiski teadus- ja arendustegevusele tahta rõhku panna, siis on ainult üks valik – lubada senikauaks riiki võimalikult tarku inimesi mujalt maailmast, kes oleksid nõus tulema meid järje peale aitama. Veelgi enam, tuleb endale tunnistada, et küsimus pole tegelikult lubamises, vaid meelitamises. Konkurents tipp-ajudele on globaalne. Sellest teemast on nüüd kõva häälega räägitud vähemalt kaks aastat. Kui praegu bürokraatiat leevendada, siis rahvusvaheline talendibaas kasvaks mõned aasta jooksul.

Kuidas tagada see, et need vähesed innovaatorid, kes meil juba täna on, mujale ei läheks? Üks suur küsimus on see, kas neil on Eestis hea elada ja töötada. Kas on neil siin tegutsedes isegi mõni konkurentsieelis? Mulle helistab iga paari kuu tagant mõni kolleegi Eesti IT- või mujalt teenustesektorist ja küsib, kas mõistlikum oleks oma Euroopa Liidu holding-firma viia Luksemburgi või Hollandisse. Mina täpselt ei tea. Aga kas Eesti riik teab, kuidas need riigid maailma IT-hiidude Euroopa peakortereid enda juurde meelitavad? Kui teaks ja praegu midagi muudaks, läheks kindlasti 5-8 aastat, et Eesti muutuks eelistatud tehnoloogiafirma asutamise kohaks.

Mulle ei meeldi, kui palju unistavat väljendit “kui praegu midagi muuta” ma siin kasutama pean. Kui tegutseda homme või ülehomme, saab tulemuse mitte 2022, vaid 2030 või 2050. Tegutsema peab… eile.

Aga – praegu läheb kõigil liiga lihtsalt liiga hästi. Tehakse asju, millel ei ole Eesti rahvusliku rikkuse kasvatamisel tulevikku. Madala lisaväärtusega tootmine, allhanked, igamehe-“kinnisvaraarenedus”, import & tarbimine, tarbimine, tarbimine. Viimast, muide, mitte juba kogunenud kapitali eest, vaid tuleviku palgakuludelt laenates ja liisides. Ja kust tuleb see tuleviku palgakasv?

Siinkohal tekibki ketserlik mõte – üks parajalt mugavusest välja raputav, kuklasse hingava vajaduse sunnil tegutsema panev majanduskriis ei olekski ilmselt Eestile pikas perspektiivis nii halb lahendus. Lühiajaliselt jube vastik, seda muidugi. Aga kas teile tundub, et me oleme riigina viimased 10 aastat neid otsuseid ise, ilma vastiku pealesunnitud surveta teinud? Minu arvates kaugeltki mitte piisavalt.

Mõte muide ei ole kaugeltki uus. Gunnar kirjutas sellest märtsis. Arengufondi hommikusöögil oli sellest juttu (vt Raineri tsitaati, kuidas ta ennast tundma peab kui kinnisvara ei arenda nagu kõik teised). Aga mulle tundus, et seda taas välja tuues ehk õnnestub aktiivset diskussiooni tekitada.

Ja nüüd kirss koogi peal – õnnestuski. Soovitan lugeda lugejate kommentaare Äripäevas, Eesti Päevalehes, Postimehes ja SL Õhtulehes. (“Vastutustundetu imbetsill”, “debiilik”, “isehakanud arvamusliider”, “ennasttäis idikas” on valik hinnanguid sealt kui ise ei viitsi lugema minna.)

Kuidas oleks ühe sellise avaliku diskussiooniga, kus mängime vahelduseks palli, mitte meest? Kuidas oleks mõne teoga, mis mõtleks kaks-kolm sammu või kümme aastat ette? Kuidas oleks tunnustatud väikeriigiga, mis lisaks maailmale väärtust ka mõnekümne aasta pärast?

Või on meil kõigil siin palmi all juba liiga mugav? Ja mis saab, kui torm palmi maha peaks murdma?


PS: selle mõtteavalduse sisu on puhtisiklik ja põhjustatud sellest, et olen Eesti Vabariigi kodanik, mitte sellest, milliste ettevõtetega ma seotud olen.


  • mõhh

    milline on skype 10 aasta pärast? palun kirjelda detailset vajadust töötajate järgi ja s. poolt pakutavaid tooteid.

  • Ma ei näe, et pikalt ühe konkreetse ettevõtte visiooni lahkav vastus oleks praegu teemasse.
    Aga selles olen küll kindel, et igal viimasel kui ühel maailma innovaatiliseimatest ettevõtetest on mistahes ajahetkel oma tulevikust oluliselt selgem visioon (ja püstitatud seda toetavad konkreetsed eesmärgid) kui Eesti riigil täna.
    Sama kehtib ka tublide väikeriikide kohta – Iirimaa? Taiwan? Singapur?
    Kas Sina tead, mis on Eesti visioon?
    Sten

  • mõhh

    kui s. seda ei tea, miks peaks riik teadama?

  • Kust Sa võtad, et S. ei tea, kuhu ta jõuda tahab? Aga nagu mu postituse lõpp ütleb, see siin on minu erablogi ja see ei ole teema.
    Teemasse siis tagasi – võib-olla on Sul õigus ja Eesti ei peagi teadma, kuhu ta läheb. Äkki ka põhjendad, miks nii arvad? Kas äkki on selle peale mõelda tüütu ja keeruline, võrreldes niisama olemisega?
    Ja kuidas riigi areng saab ilma eesmärkideta toimuda? Lihtsalt anarhistlikult, sinna kuhu juhtub arenema, eks pärast vaatab?