Kõige pehmem on maanduda mülkas

Esmaspäeval toimus minu jaoks teine (esimesest juttu siin) Informaatikanõukogu koosolek. Istungi päevakorra ja materjalide seast soovitan vabamal pühadehetkel soojalt tutvuda kolme failiga:

Kogupilt peaks eriti huvitav olema neile, kes kas jutlustavad majanduse pehmest maandumisest ja “normaalsetest lühiajalistest korrektuuridest”. Justnagu midagi välist, meist sõltumatut tuleks ja läheks – pärast tormi tuleb varem või hiljem päike välja, ilma et me ise selleks midagi teha saaks peale ära kannatamise. Vahelduseks puhastele emotsioonidele tasub minu arust siiski ka fakte vaadata, et leida neid punkte, kus majanduses ja ühiskonnas midagi teisiti tegema võiks hakata:

Aastal 2007 on Eesti riik kus pea kolmandik SKPst tuleb kinnisvaraärist ja ehitusest. Kolmandas kvartalis on seejuures ära kukkunud sisetarbimine, eksport ja import. Aga tootlikus kasvab meil 4% (hmm?) ja palgad 13% (ITK sektoris 33%!) tasemetel veel edasi. Laenujääk on 160% SKPst.

Kõige rohkem inimesi töötab Eestis valdkondades, kus nende tootlikkus on kõigest 200-300 tuhat krooni aastas. Kõlab nagu keskmise palga ja otsekulude lähedane suurusjärk, kust midagi üle ei saagi jääda. Teadusmahuka äri kohta me riigina eriti statistikat ei kogu (kui üks vapper kodanik Vaho seda just käsitsi mööda statistikaameti kahtekümmet klassifikaatorit ja firmade majandusaruandeid kokku ei ajaks) – kasutusel on ühisnimetaja “veondus, laondus, side”?! Investeeringud teadus-arendustegevusse on meil kasvanud üle 1% SKPst… sest olemasolevate inimeste palgad ju kasvavad. Riigi ca 40,000st ettevõttest raporteerib end T&A-ga kokku puutuvaks tervelt 357 tükki. Ja omakorda kolmveerand neist ekspordib vähem kui 10% oma tegevuse tulemusest.

Kitsamalt ITK sektorit vaadates kasvab see rahuldavalt, +17%. Aga tükkideks lahti harutades selgub, et ilma riistvaravahenduse ja telekomideta (mõlema ekspordivõimalused sisuliselt puuduvad) jääb järele üks väga killustunud kogum sadadest firmadest, mis annavad kokku tööd ehk mõnele tuhandele inimesele ja sisuliselt “elavad kuidagi ära” 10% kasumlikkusega. Kogu riigi seisukohast märkamatu panus.

Kõrge lisaväärtusega teadmistemahukas äris sõltub kasv ainult inimestest, kes teenust pakuvad või kelle ajutööst tekib suure võimendusega eksporditav toode. IT kõrgharidussüsteem toimib meil täna väga huvitavas rütmis – igal aastal astub ca tuhat inimest ülikooli ja teisest otsast ca tuhat jätab selle pooleli. Ja pea poole vähem lõpetab.

Selline seis. Kui kiire, lühiajaline ja kokku laenatud “kasv” ära kukub, mida ta juba teeb, siis sellist osa majandusest, mis kogu ühiskonna raskuse enda peale üle võtaks, lihtsalt ei ole olemas. Sellises olukorras saab maandumist pehmeks nimetada ainult siis kui see toimub oma olemuselt pehmesse kohta, kus päike enam ei paista.

Jah, loodan, et Informaatikanõukogu saab uue tõusu eelduseks olevaid struktuurseid muutusi pisut mõjutada. Motivatsioon ja dialoog selleks on olemas. Aga väljapääs ei ole ühe nõukogu, ühe valitsuse või ühe firma pingutuses. Mida näiteks Sina isiklikult 2008. aastal teisiti tegema hakkad?


  • toivo

    telekomiäris on ekspordivõimalused täitsa olemas (nii kõnede kui püsiliinide puhul märksõnaks nö transiit). eeldab kokkuleppeid teiste telkodega. isegi kui sisse hel rohkem kui välja, võib öelda et mõnel määral tegu “ekspordiga”

  • Oliver

    On sul ka mingeid ideid mida ette võtma (ette võetama?) peaks? Et siin pehmelt öeldes päris keeruliseks läheb on vist tegelikult selge isegi neile, kes veel siia maani head nägu teevad (va valitsuse liikmed, mis nende meeste peas toimub on täiesti arusaamatu), aga kõigi nende arvamusavalduste hulgas on ideid, mida teha väga vähe.

  • Mina, isiklikult, olen see rott, kes uppuvalt laevalt põgeneb. Adjöö, suckers 😛

  • toivo:
    Pidasin pigem silmas, et konkreetselt neil telekomidel, kes Eesti 20 miljardi kroonisel IKT turul võtavad kokku ehk poole käibest & kaks kolmandikku kasumist, on lagi ees. Lähiturgudel on neil kas omanikud (skandinaavia) või sõsarfirmad (baltikum/venemaa) esindatud. Konkreetselt Eestis registreeritud osa suuremast kontsernist on fokusseeritud Eesti siseturult täiendava kasvu otsimisele (on’s see siis kõneminutid->tripleplay või minuti täpsusega arveldamine), mitte ekspordile.

  • Oliver:
    Ühe väikeriigi majanduse struktuuri ümberpööramisel ei ole lahenduseks üks või kaks tsentraalset ideed. Riik saab muudatusi toetada/soodustada, aga igapäevased otsused, valikud ja käitumised on ikkagi iga kodaniku enda muuta. Ja need on väga erinevad, sõltuvalt sellest, kes see kodanik on.
    * Koolipoiss saab minna matemaatikatundi ja kui see talle istub, siis ülikoolis valida eriala, mis ei ole rahvusvaheline ärijuhtimine või avalik haldus.
    * Mõõduka kapitaliga erainvestor saab teha ingelinvesteeringu nutika naabripoisi startuppi, mitte broneerida spekulatsiooni mõttes neli korterit peatselt valmivas kvaliteetkinnisvaraobjektis.
    * Tarkvarafirma juht saab mitte võtta tööle esmakursuslast, vaid anda talle stipendiumi, et ta kooli lõpetaks, enne kui tööle tuleb.
    * Suures ja mugavas pangas või (eks)monopolettevõttes tiksuv valgekrae võib ennast rutiinist välja rebida ja oma kompetentsile vastava teenustefirma teha.
    Ja nii edasi.
    Mõtteviisi värk. Kõik need näited ja paljud teised on _alati_ keerulisemad ja hirmutavamad kui see, mida kõik on harjunud tegema. Ja enamasti lühiajaliselt veel rahaliselt kallimad ka.
    Et neid üksikisiku valusid vähendada ja inimesi muutustele motiveerida, saab riik poliitikaga asju suunata (maksud, haridussüsteem, soodustused, toetused, investeeringud). Informaatikanõukogu ettepanekud on ehk üks mõjutaja selles suunas, ma loodan.