Laulev majandusrevolutsioon

Tänasel Arengufondi kokku kutsutud Arengufoorumil esitleti ja arutleti nende tellitud värsket uuringut “Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja tulevikuväljavaated”. Mine kohe ja võta ahjusoe PDF siit (lähiajal peaksid sinna lehele tekkima ka uuringut vedanud Urmas Varblase slaidid). TÄIENDUS: Aktuaalse Kaamera kokkuvõte (2:45, video)

Et suuremat hulka (nt riigitäit) inimesi panna suuri tegusid tegema (nt kogu majanduse struktuuri muutma), peab neil minimaalselt olema silma ees kolm asja:

  • arusaam, kuhu suunas minema hakata
  • eesmärgid, mille järgi saaks jooksvalt mõõta, kas hakkame ka kohale jõudma
  • realistlik ettekujutus sellest, mis juhtub, kui me paigal edasi passime

Kõnealune uuring ja pakutud tulevikustsenaariumid on värskendav praktiline samm nende punktide ühiskonnas selgeks rääkimise suunas. Lihtsalt tühjad loosungid ebareaalse ajakavaga mõnest teisest riigist rikkamaks saamisest, ilma “kuidas”-visiooni ja sellesuunaliste tegevusteta ei ole midagi enamat ühestki teisest pesupulbrireklaamist.

Minu arust on ülimalt oluline, et majanduse keeramine laenude põhiselt sisetarbimiselt kõrge lisaväärtusega ekspordile ei oleks inimeste mõtetes valitsuse, meie tänase 1% (sic!) teadus- ja arendustegevusega tegelevate inimeste või veel kellegi kolmanda asi. Vaid teiste hulgas ka tema enda asi. Mitte “tehtagu” korda, vaid “teen”.

Miks? Siia sobib kopeerida ehk üks kommentaar, mille ühe varasema Eesti majandusarengu-teemalise postituse juures tekkinud diskussiooni kirjutasin:

Ühe väikeriigi majanduse struktuuri ümberpööramisel ei ole lahenduseks üks või kaks tsentraalset ideed. Riik saab muudatusi toetada/soodustada, aga igapäevased otsused, valikud ja käitumised on ikkagi iga kodaniku enda muuta. Ja need on väga erinevad, sõltuvalt sellest, kes see kodanik on.

  • Koolipoiss saab minna matemaatikatundi ja kui see talle istub, siis ülikoolis valida eriala, mis ei ole rahvusvaheline ärijuhtimine või avalik haldus.
  • Mõõduka kapitaliga erainvestor saab teha ingelinvesteeringu nutika naabripoisi startuppi, mitte broneerida spekulatsiooni mõttes neli korterit peatselt valmivas kvaliteetkinnisvaraobjektis.
  • Tarkvarafirma juht saab mitte võtta tööle esmakursuslast, vaid anda talle stipendiumi, et ta kooli lõpetaks, enne kui tööle tuleb.
  • Suures ja mugavas pangas või (eks)monopolettevõttes tiksuv valgekrae võib ennast rutiinist välja rebida ja oma kompetentsile vastava teenustefirma teha.

Ja nii edasi.

Mõtteviisi värk. Kõik need näited ja paljud teised on alati keerulisemad ja hirmutavamad kui see, mida kõik on harjunud tegema. Ja enamasti lühiajaliselt veel rahaliselt kallimad ka.

Ega Eesti ees täna seisvate võimaluste mastaap olegi eriti väiksem kui eelmisel korral, ligi kakskümmend aastat tagasi. Aeg on küll edasi läinud, otsene julgeolekurisk on õnneks pisut teine kui siis ja ilmselt ei ole majanduse pööramiseks mõistlik vahend ei öölaulupidu ega Balti kett. Aga see, et ühiskonna enamus suuri muudatusi mõistab, toetab ja neile vastavalt oma oskustele ja võimalustele kaasa aitab nagu iseseisvumise ja turumajandusse suundumise ajal, on ikka hädavajalik.


  • margus

    Tulles otsapidi tagasi Su eelmise postituse alla kirjutatud kommentaari juurde, jäi hommikul miskit podcasti kuulates kõrva, et Eurostati andmetel peaks Eesti ELi keskmise SKT per capita taseme saavutama vist aastal 2019.
    Lugedes nüüd kasvõi ülalviidatud lehel nelja lehekülje pikkust stsenaariumide kokkuvõtet (http://arengufond.ee/files/arengufond_voldik_pohjataht.pdf), tekib kohe küüniline mõte, kas mitte selle uuringuga pole Arengufond juba iseenda surmaotsust allkirjastanud, võttes arvesse tõsiasja, et nad on veenvalt tõestanud, et utoopilist “15. aastaga (täna juba 14.) 5 Euroopa rikkaima riigi hulka” visiooni realiseerumist näeme sama suure tõenäosusega, nagu oma kõrvu ilma peeglita?