Tööõigusest, kurja kapitalisti pilguga

Möödunud nädalal algas suurem lärm ei tea kust välja ujunud Töölepingu seaduse eelnõu teemadel. Tunnistan ausalt, et ma ei ole eelnõud ennast veel lugenud. Ja närvide säästmiseks ka suuremat osa üliemotsionaalsetest (põgusalt peale vaadates tundub, et sisulise aruteluni pole esimese ähmiga veel jõutud) reaktsioonidest.

Küll aga mõtisklesin pisut, mis on praegu kehtiva, sisuliselt nõukogude-aegse tööõiguse — millest kumab selgelt läbi kurja kapitalisti ja kannatava proletariaadi vastandamine — juures need asjad, mis on mind häirinud ja mis parandamist vajaks.

Töösuhted on samavõrra unikaalsed kui nendes osalevad inimesed. Ei ole võimalik kõiki ühe mütsiga lüüa. Tegutsen tööandjana viimased 10 aastat valdkonnas, kus talenti tuleb ajada taga tikutulega ja tuleb nahast välja pugeda, et õigeid inimesi motiveerida just sinuga, mitte konkurendiga koos tööd tegema. Nähtust nimega “töötu” ei ole praktiliselt olemas, ühest ettevõttest lahkuja on tavaliselt 24 tundi hiljem teises tööl. Kui see on tema vaba valik ja ta ise vahepeal aega maha ei taha võtta.

Mõned näited olukordadest, mille õiglast lahendust peaks saama ettevõtja ise otsustada, ilma laest ette kirjutatud piiranguteta:

Spetsialist A on teinud neli aastat suurepärast tööd. Ettevõtte fookus on aga muutunud ja tema teeneid enam ei vajata. Viisakalt lepitakse kokku tema lahkumine ja kompensatsioon, millega ta rahul on.

Spetsialist B palgati tegelema neljakuulise projektiga. Katseaeg lõppes kahe kuu järel, kuid alles projekti lõpus selgub, et ta oli selle sisuliselt nässu keeranud ja osavalt oma vigu varjanud.

Küsimus: kas on mõistlik, et seadus kirjutab ette, kui palju kumbki neist hüvitust peaks saama, teadmata, mis tööd nad tegid, kui palju väärtust lõid või hävitasid? Võtame vastuseks suvalise summa, nt kahe kuu palk. Minu arust on seda esimesel juhul vähe ja teisel juhul… kaks kuud liiga palju.

Või teine näide.

Kahe asutajaga tehnoloogia-startup on tõstnud A-ringi investoritelt miljon krooni. Pannud oma tegevuse käima, palganud 3 inimest. Aasta hiljem on rahad otsas, ja B-ringi investorite kaasamine venib. Kuigi äri tasapisi areneb, on selge, et püsikulud on liiga kõrged ja asutajad on sunnitud oma paari palgalise teenetest kahetsustundega loobuma. Jäigalt ette kirjutatud summad ja tähtajad seaduses võivad selle firma puhul tähendada vahet, kas nad jõuavad oma B-ringi ära oodata või panevad kohe poe kinni. Kumb oleks päeva lõpuks riigile kasulikum?

Jah, suures õmblusettevõttes või hiidfarmis on lood ilmselt teisiti, töötajaid käsitletakse tihtipeale rohkem mehaanilise töövahendina, kes enda ja oma õiguste kaitsmisel ise hakkama ei saa ja välist sotsiaalset toetust vajavad.

Minimaalne mis riik teha saab, on tagada seadustega nii teadmistemahukale kui “vanale” majandusele keskkond, kus mõlemad edukalt toimida saavad. (Jätaks hetkel isegi kõrvale küsimuse, kas riik peaks üht või teist majandusharu eelistama, keskkonnaga toetama ja soodustama).

Kõige lihtsam viis sellist keskkonda luua on õhuke riik, kes oma kodanikele (ja ettevõtetele) võimalikult vähe ette kirjutab, kuidas need täpselt toimima peaksid ja mislaadi kokkuleppeid omavahel sõlmida tohiksid. Sellise lähenemise musternäide on minu arust võlaõigusseadus – paindlik, arusaadav, liigseid erandeid vältiv. Mille peale on hea sõlmida selliseid kokkuleppeid, nagu vaja on. Ja samas kindel olla, et need osapoolte jaoks vett peavad.

Teisisõnu, tahaks seadust, mis ei eelda, et nii tööandja kui -võtja on juhmid ja ise endaga hakkama ei saa. Võlaõigusseaduse õhukest laiendust.

Konkreetsele olukorrale vastavad tingimused lepitagu kokku töölepingus, osapoolte vahel, kes ka tegelikult teavad, millisest olukorrast juttu on. Mulle tundub, et Eestis nimetatakse täna “lepingu läbirääkimiseks” ainult vestlust palganumbri teemal, ühegi teise punkti üle enamasti ei vaielda, sest see tuleb niikuinii seadusest.

Ahjaa, ühte asja tahaks veel. Aru saada, mille eest ma maksan töötukindlustusmaksu. Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi (ei ettõtjat ega töövõtjat), kes oleks toda raha peale pangaarvelt lahkumist hiljem kohanud. Teeks nii, et kui keegi reaalset sotsiaalset töötu-abi vajab, siis kasutakski seda jõudsalt kosuvat potti, mitte ei läheks uuesti ettevõtte kassa kallale?

Nüüd siis tagasi konkreetse seaduseelnõu juurde, kas ta aitab ülaltoodud olukordi varasemast paremini lahendada? Toetudes neile, kes põhjalikumat analüüsitööd on juba jõudnud teha – tundub küll:

PS: Vormiliselt teemal, kes, kuidas, millal jne ettepaneku kirjutas, teistele näitas või ei näidanud, käratsetakse juba piisavalt. Räägiks sisust?


  • pets

    kõrgspetsialistide tööturg ongi alati teistsugune kui muudes valdkondades.
    paljud tööandjad ei taju või ei taha tajuda, et enamikel tööaladel on töövõtja palju nõrgemal läbirääkimiste positsioonil kui tööandja ja sellepärast peavad tööseadused ka teda rohkem kaitsma. poliitiline otsus on see, mil määral rohkem tuleks neid kaitsta.
    ps. hankewitz on selgelt paremäärmuslane. ja nagu ka vasakäärmuslaste ideid, pole ka tema juttu mõtet tõsiselt võtta (mõtteavaldus “streik tuleks kuulutada kriminaalkuriteoks” – ?!).

  • http://elver.wordpress.com/ Elver

    “…millest kumab selgelt läbi kurja kapitalisti ja kannatava proletariaadi vastandamine…”
    See siin meenutab natuke anarhisti loogikat. Milleks meile inimõiguste kaitse kui enamus inimesi ei lähe ju teist inimest tapma? :P
    Ega meil pole ÜRO inimõiguste deklaratsiooni ka vaja, sest ometigi esimese maailma riikides ei panda inimesi seadusevastaselt vangi, onju? :P
    Esimese näite kohta: Spetsialist A puhul võib teda kõrgelt hindav firma alati peale maksta. Stiilis “tegid väga head tööd, aga firma fookus on muutunud seega peame sind lahti laskma, aga hea töö eest anname sulle suure preemia!” Seadus minu teada EI KEELA suuremat koondustasu maksta kui on ette nähtud.
    Spetsialist B puhul on süüdi spetsialist B otsene ülemus, kes ei suutnud töö kvaliteeti adekvaatselt hinnata. Firma võttis riski. Firma riskihaldusstrateegia oli puudulik. Firma kannatab.
    Teise näite kohta: Kui firma on sellistes finantsraskustes, et koondamistasu maksmine pankroti tekitaks, siis on firmal märksa suuremad probleemid kui mingi pisike seadus. Küsige A-ringi investoritelt pappi juurde ja selgitage probleemi. Või andke töötajatele aktsiaid selle eest et nad paar kuud miinimumpalgaga töötaks või ise ajutiselt lahkumisavalduse kirjutaks. Tehke leping, et finantsraskuste möödumisel tulevad nad sama palgaga tagasi.
    Loomingulist mõtlemist on vaja :)
    Muide, kui arvad, et IT-töös ei ole töötajakaitse probleem niivõrd aktuaalne, siis võtke IT-töötajad kokku ja minge nõudke valitsuselt IT-sektorile nelja kuu asemel ühte kuud vallandamistasu. Sest ometigi ju poliitikud räägivad, et see muudatus aitaks töökohti juurde luua ning riik tahab ergutada teadusmahukat tootmist — selle asemel, et kogu riigis kirvega kõigile üks standard raiuda võiks IT-sektoris olla koondamistasu üks kuu ja mujal neli kuud, sest mujal on seda kaitset rohkem vaja. Siinse ja poliitikute loogika järgi aitaks see IT-sektorit elavdada ja see ongi ju eesmärk, või mis? :)

  • http://peeterpaul.motskula.net Peeter P. Mõtsküla

    Mulle tundub, et Eestis nimetatakse täna “lepingu läbirääkimiseks” ainult vestlust palganumbri teemal, ühegi teise punkti üle enamasti ei vaielda, sest see tuleb niikuinii seadusest.

    Minu enda viimased maeimäletapäristäpseltmitu tööläbirääkimist on keskendunud sügavalt asja sisule (MIDA, KELLEGA ja MIKS ma tegema hakkaksin). Palganumbri osas olen ajaraiskamise vältimiseks kohe alguses ära öelnud oma “sotsiaalmiinimumi”, st summa, millest allapoole jäävaid pakkumisi ma mitte mingil juhul vastu ei võtaks. Tegeliku kompensatsiooni küsimused on reaalselt päevakorda kerkinud aga alles siis, kui töö sobivus minule ja minu sobivus tööandjale on olnud tuvastatud.

  • http://sten.tamkivi.com sten

    wolli,
    väljendusin ebatäpselt – töö sisu ja korraldus küll tuleb jutuks ja peabki.
    Aga kui palju räägitakse läbi lepingu juriidilist-vormistuslikku poolt – neidsamu teatamiste tähtaegu ja lahkumiskompensatsioone jne?
    Mulle tundub, et liiga vähe. Läheb käiku see, mis lepingupõhjas vaikimisi kirjas on. Sest see on sama, mis seaduses on.
    See ka väike küsimus Sulle, Elver, mis puudutab “loomingulist lähenemist”. Tööandja võtab riski, tööandja mõtleb kuidas nihverdada, tööandja on “loominguline” jne. Töötaja lihtsalt… on?
    Sten

  • margus

    Mõneti oled Sa oma probleemile töölepingu seadusega ise juba vastanud: “Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi (ei ettõtjat ega töövõtjat), kes oleks toda raha peale pangaarvelt lahkumist hiljem kohanud.” Töölepingu seaduse peamine subjekt ei saagi olla tööandja või kõrge kvalifikatsiooniga spetsialist, kes töötab valdkonnas, kus häid inimesi tikutulega taga otsitakse. Niipalju, kui mina aru saan, ongi töölepingu seaduse eesmärk kaitsa neid, keda Wolli oma postituses “Selveri kassatüdrukuteks” tituleeris – ehk siis kaitsta neid, kes end ise kaitsta ei suuda.
    Kogu lugupidamises “Selveri kassatüdrukute” vastu, arvan ma millegipärast, et antud kohale kandideerimisel ei ole neil tööandja poolt eriti valikut jäetud lepingu läbirääkimisel. Vähemasti ma sügavalt kahtlen selles – kui ei sobi, leidub järgmine, kes ei “köhi” liialt tüüplepingu punktide üle. )Ilmselt puudub neil ka pädevus juriidilise teksti üle sisuliselt kaasa rääkida.)
    Suhteliselt hästi ütles asja kohta Nestor: “Minu meelest on töölepinguseaduse eelnõu meie vanameelse, odavale tööjõule orienteeritud ettevõtluse viimane korin”. Siinkohal küsiksin ma Sinu – kui kellegi, kes on tootlikkuse teemadel viimasel ajal üsna palju vägagi arengumenteeritult sõna võtnud – käest, et kumb on suurem probleem, kas meie tööandjate struktuursete iseärasuste poolt tingitud madal tootlikkus, või siis see, kas töötaja vallandamisel tuleb ette teatada kaks nädalat või neli? Sõnaga, kas suuremaks probleemiks on meie majandusarengut pidurdav “kogu papp tuleb kinnisvaraarendusest” / “odava tööjõuga allhanke pakkumine lubab paar korda aastas soojal maal käia – elu on ilus!” mõtteviis või see, et töölepingu seadus on kohati ajale jalgu jäänud?

  • http://elver.wordpress.com/ Elver

    “See ka väike küsimus Sulle, Elver, mis puudutab “loomingulist lähenemist”. Tööandja võtab riski, tööandja mõtleb kuidas nihverdada, tööandja on “loominguline” jne. Töötaja lihtsalt… on?”
    Kui sa mingit New Age veeb-kaks-null kommunistlikku kooperatiivi ei arenda, kus kõigil võrdne sõnaõigus ja firma sees demokraatia (mis pole tegelikult halb mõte!) siis jah, tööandja on juht, tööandja mõtleb, tööandja võtab riske.
    Kui sul töötaja ka sõna võtab, juhtida aitab, loominguliselt mõtleb ja vabatahtlikult riske võtab, siis see on pigem erand kui reegel ja reeglina on nii, et kui sa tal pidevalt palka ei tõsta, siis ta läheb ära ja teeb oma äri :)
    Kui palju on Eestis kasvõi IT-töölisi, kes ilma optsioonidega motiveerimata või ebaausaid psühholoogianõkse kasutamata läheksid n.ö. “beyond the call of duty”?

  • Urmo

    Tööandja võtab tõesti riske. Ühtlasti võtab ta ka kasumi. Ja tõepoolest, IT mätta otsast ei maksa sellel teemal eriti sõna võtta. Minge käige mõnes tööstusettevõttes, näiteks umm.. Viljandis. Rääkige natuke 12 tunniseid tööpäevi vuhtivate töötajatega, kes peavad oma asju ajama seal igal IT mehel koheselt kõhtu lahtistavas keskkonnas ja siis mõelge, kas neilt peaks veel õigusi vähemaks koorima.

  • http://sten.tamkivi.com sten

    Margus,
    lähen nüüd oma mängumaalt pisut välja, aga kas nende Selveri kassatüdrukute (või, et neid ebaõiglaselt mitte ainsaks näiteks tuua – Narva õmblejannade või Pärnumaa metsameeste või muude tublide inimeste) õiguste kaitse ei peaks olema see koht, kus tulevad mängu ametiühingud ja kollektiivsed läbirääkimised? Tagasi tulles teesi juurde, et iga töösuhe on unikaalne, on seejuures igati mõistlikm kui need läbirääkimised toimuvad antud ettevõtet, asukohta, konkurentsi jm eripärast arvesse võttes, mitte ei raiuta sealseid võimalikke tulemusi absoluutselt kõigile kehtivasse seadusesse.
    Aga see selleks.
    Sinu tegelikule küsimusele vastuseks: usun küll, et Eesti majanduse suurimaks väljakutseks on lähema 5-10 aasta jooksul põhjalikult struktuuri muuta, et hakata iga töötaja kohta üha enam väärtust (ja seeläbi rohkem rahvuslikku rikkust) tootma.
    Sellisteks muudatusteks on vaja muuhulgas ka õiguskeskkonna kohandamist. Tööõigus on sellest üks osa – isegi kui mitte pakiliseim probleem.
    Õigem oleks muidugi, kui Eestil oleks esmalt suur ja selge tulevikuvisioon, kuhu me jõuda tahame. Ilma selleta mõjub iga muudatusplaan ja seaduseelnõu hirmutavalt, sest puudub konktekst ja võimalus hinnata, kas mingi samm viib meid eesmärkidele lähemale.

  • http://sten.tamkivi.com sten

    Urmo:
    Ja tõepoolest, IT mätta otsast ei maksa sellel teemal eriti sõna võtta.
    Ei ole nõus. Ühiskondlik diskussioon tähendab justnimelt seda, et sõna võtta saab (ja peab?) igaüks, keda asi puudutab. Nii IT-sektorist kui tollest hirmsast kõhtulahtistavast tööstusettevõttest. Ja siis kuskil keskel leitakse mõistlik kompromiss.
    Kui tähele paned, siis ma ei halvusta ma pimesi siin kedagi teist või tema arvamusi, vaid jagan avalikult enda ülimalt subjektiivseid, kogemustel põhinevaid mõtteid teema kohta. Eeldan sama ka teistelt.

  • Urmo

    Sten, sõnavõtmise all ma pidasin silmas mitte konkreetselt uut seadust, vaid natukene üleolevat “mul pole mingit probleemi” suhtumist kõrgtaseme spetsialistide või omamoodi ettevõtjate poolt mis siin ja mõneski teises arutelus kipub läbi kumama.
    Aga kompromiss ei sünni mitte rääkimisest vaid eelkõige kuulamisest. Selle viimase defitsiit on siin väikeses mudakolkas pidevalt kasvanud.

  • margus

    “Õigem oleks muidugi, kui Eestil oleks esmalt suur ja selge tulevikuvisioon, kuhu me jõuda tahame.”
    Kust Sa loodad, et see visioon tuleb? Meie valitsus eesotsas peaministriga on eredalt näidanud, et visiooni osas on olukord küll ümmargune null – kui just “15 aastaga 5 rikkama sekka jõudmist” mitte visiooniks pidada… Kui sarnaselt loosunglikule ja ülilihtsustatud lähenemisele taandatakse tuleviku võtmeküsimusi puudutavad arutelud, siis on kurb – hetkel aga näikse reaalsus just selline olevat.
    Lootus hetkel on, et Arengufondist kasvab välja midagi Soome Sitra sarnast või midagi sellist, milleks kunagi aastaid tagasi SAK (http://www.sak.ee/) – kahjuks küll edutult – pürgis. Ehk siis millekski selliseks mida nad ka oma kodulehel kirjeldavad (“…seame Eesti majandusarengu tulevikusihte…”). Küüniliselt suhtudes võib küll ette ennustada nende põrumist, kuna vaevalt et nad suudavad välja töötada imevalemi, millega Eesti riik Ansipi poolt välja käidud tulevikuvisiooni ka reaalselt ellu suudaks viia. Poliitikute jutust võib aga välja lugeda, et just see tundub olevat mõõdupuuks seatud…

  • Nimi Nimi

    “Töösuhted on samavõrra unikaalsed kui nendes osalevad inimesed. Ei ole võimalik kõiki ühe mütsiga lüüa.”
    Kommentaaar: õige, aga natukene demagoogiline ka. Sama võib väita veel edukamalt kriminaalõiguse vaalas näiteks, rääkimata siis abielu reguleerivatest seadusaktidest -.
    “Tegutsen tööandjana viimased 10 aastat valdkonnas, kus talenti tuleb ajada taga tikutulega ja tuleb nahast välja pugeda, et õigeid inimesi motiveerida just sinuga, mitte konkurendiga koos tööd tegema”
    Kommentaar: Õige, aga tugevate piirangutega. Ma lugesin pea 15 aastat tagasi ühest economicsi õpikust umbes nii, et majandusteadus on distsipliin mis tegeleb sellega, kuidas inimesed saavad piitatud ressursside tingimustes kõige efektiivsemalt rahuldada oma kasvavaid vajadusi. Seega – täiesti loomulik on, et ka tööjõud on piiratud resurss. Alati on turul saavutanud edu need firmad/tööstusharud, kes on suutnud palgata oma aastakäikude kõige andekamaid/suurema potentsiaaliga ülikoolilõpetajaid mingi perioodi vältel. Nii teekis nullist Eestis edukas pangandusektor näiteks. IT majanduse rollis on hype osakaal palju suurem, fa-fa stiilis promo varjutab igal juhul Eesti turul raalselt makstavad palgad ja IT-firmade stageenerunud tunnihinnad kasvava majanduse kiuste.
    Kokkuvõte – seadusega 5 aastat tagasi Eesti tööjõuturul kehtinud olukorda ei taasta kuitahes nostalgiline see olukord tänasest päevast ka ei paista -. Aga ma tunnistan ka ausalt, et ei ole seda eelnõud veel lugenud ehk räägin asjadest millest ei tea – see on ju inimloomusele nii omane.

  • http://sten.tamkivi.com sten

    Urmo,
    üleolevaks suhtumiseks ei ole põhjust (proovides teemas püsida) ei töövõtjatel -andjate suhtes ega ka vastupidi.
    Ja liiati siis minul oma isikliku blogi vabatahtlike lugejate suhtes. Kahju, kui see kuskilt sedamoodi paistab.
    Kuulamise osas olen muidugi nõus.

  • http://sten.tamkivi.com sten

    Margus,
    jah, ootan samuti põnevusega, mis Arengufondist saama hakkab. Olin selle loomise eel väga skeptiline (politiseerumise ja “klassivendade projektide rahastamise” risk), aga tänaseks paika saanud meeskond ajab seal erapooletult (aga südamega) õiget asja.
    Kasvõi sellekolmapäevane Arengufoorum (http://arengufond.ee/?s=arengufoorum08&lang=ee) on järjekordne näide.
    Iseasi, jah, kuidas need AF või kelle tahes head mõtted tegevpoliitikas läbi murravad…