seikatsu

Mõni aeg tagasi tundsin, et peaks Eesti ühiskonna ja tuleviku teemadel rohkem sõna võtma. Ja võtsin ka.

Praegu on fookus mujal ja tegemist piisavalt. Aga olgem ka ausad, ei ole tänamatumat tegevust kui suu lahti teha ja ennast kottida lasta selle eest, et julged välja öelda, et illusioon Eesti majanduse õitsengust on täiesti jätkusuutmatu, et haridussüsteem vajab radikaalseid muudatusi, mis kestavad üle aastakümne, et eestlaste võõrahirm- ja viha pärsib meie tulevikku siin maalapil.

Neist rasketest asjadest rääkimine vajab isemoodi energiat. Näis, kaua selle taaskogumine aega võtab.

Seniks aga, kui keegi veel neist asjust hoolib, lugege palun, mida kirjutab Mele Pesti viimases Areenis.

Need, kes ametliku riikliku diskursusega tingimusteta ei nõustu, tunnevad, et vaimne kliima kehveneb. Üha enam kolib Eestist ära andekaid inimesi, kes ei lähe suuremat palka või välismaa meest otsima - sallimatus ja jäärapäine rahvuslus lihtsalt häirivad niivõrd.

Kui vaadata selle loo kommentaare, on näha kuidas kibekiiresti asutakse jälle klohmima sõnumitoojat. Mängitakse meest, aga mitte palli. Leitud on järjekordne rahvuse Vaenlane, lisaks veel noor ja naisterahvas. Tunda on magusat verelõhna. Meenuvad 900 kommentaari Elo-Mall Toometi pisut teisenurgalise rassismi-teksti juures 3 aastat tagasi.

Seepärast tahangi öelda, et tubli, Mele! Väga selgelt ja lihtsalt oled kirja pannud intelligentsed ja hoolivad mõtted. Aitäh!