Eesti vajab riskivõtjaid

Juunikuu Arvutimaailmas ilmus alltoodud arvamuslugu. Kirjutasin selle kokku ühe varasema siinse postituse ja selle järel kommentaarides tekkinud diskussiooni põhjal, aga kuna mõtet sai parasjagu edasi arendatud ja selle ajakirja täistekste internetist ei leia, on ehk paslik kogu tekst uuesti siia postitada:


Õues on küll päikeseline suvealgus, aga õhus on tunda sügisest väsimust. Need, kes on rääkinud eesootavast kriisist ja talunud nii meie valitsejate kui kaaskodanike halvakspanu kui õitseva Eesti „vaenlased“, leiavad nüüd oma möödunudaastastele mõtetele ja ennustustele kuhjuvat kinnitust igast värskemast majandusraportist. Aga uskuge, ei tee see õnnelikuks.

Eriti huvitav periood on alanud neile, kes on siiani jutlustanud majanduse pehmest maandumisest või “normaalsetest lühiajalistest korrektuuridest”. Justnagu midagi välist, meist sõltumatut tuleks ja läheks – pärast tormi tuleb varem või hiljem päike välja, ilma et me ise selleks midagi teha saaks peale ära kannatamise. Vahelduseks puhastele emotsioonidele tasub minu arust siiski ka fakte vaadata, et leida neid punkte, kus majanduses ja ühiskonnas midagi teisiti tegema võiks hakata. Mitte naftatootjad või Rootsi pangad, vaid meie ise.

Aastal 2007 oli Eesti riik kus pea kolmandik SKPst tuli kinnisvaraärist ja ehitusest. Kolmandast kvartalist alates hakkasid ära kukkuma vahepeal jõudsalt kasvanud sisetarbimine, aga ka eksport ja import. Tootlikus kasvas meil 4% (hmm?) ja palgad 13% (ITK sektoris 33%!) tasemetel veel edasi. Laenujääk oli 160% SKPst.

Kõige rohkem inimesi töötab Eestis valdkondades, kus nende tootlikkus on kõigest 200-300 tuhat krooni aastas. Võtame riigi keskmise palga, liidame sotsiaal- ja muud maksud. Juurde veel töökoha pidamisega seotud kulud (kellel arvuti ja kontorirent; kellel tööpink, ladu ja tehasehall). Lahutame kõik selle toodetud väärtusest. Siit ei saagi midagi üle jääda.

Teadusmahuka äri kohta me riigina eriti statistikat ei kogu (kui mõni vapper kodanik seda vabatahtlikult ja käsitsi mööda statistikaameti kahtekümmet klassifikaatorit ja firmade majandusaruandeid kokku ei ajaks – otsige tulemusi ITLi uuringuraportite seast). Siiani on meie e-riigis näiteks kasutusel ühisnimetaja “veondus, laondus, side”?!

Investeeringud teadus-arendustegevusse on meil kasvanud üle 1% SKPst… sest olemasolevate inimeste palgad ju kasvavad. Riigi ca 40,000st ettevõttest raporteerib end ametlikult T&A-ga kokku puutuvaks tervelt 357 tükki. Selles numbris pole küllap paljutki kajastatud, statistikaameti aruandevormid jäetakse enamikes firmades täitmiseks pigem raamatupidaja või sekretäri lauale, mitte näiteks tegelikult investeeringuid juhtivale arendusjuhile, aga siiski. Ja omakorda kolmveerand neist ekspordib vähem kui 10% oma tegevuse tulemusest.

Kitsamalt ITK sektorit vaadates kasvab see rahuldavalt, +17%. Kahe jalaga maas püsimiseks tuleb aga kogu potist välja harutada suurimat käivet tegevad valdkonnad – riistvaravahendus ja telekomid. Mõlema ekspordivõimalused Eestist sisuliselt puuduvad, lähiturud on telekomikontsernide omanikke ja sõsarettevõtete vahel juba jagatud. Riistavarakomponente me ise ju ei tooda, valmist tükkidest „kodumaise“ arvuti komplekteerimine ei ole teab mis teadus-arendus väljakutse.

Järele jääb üks väga killustunud kogum sadadest IT-firmadest, mis annavad kokku tööd ehk mõnele tuhandele inimesele ja sisuliselt “elavad kuidagi ära” 10% kasumlikkusega. Kogu riigi seisukohast märkamatu panus.
Kõrge lisaväärtusega teadmistemahukas äris sõltub kasv ainult inimestest, kes teenust pakuvad või kelle ajutööst tekib suure võimendusega eksporditav toode. IT kõrgharidussüsteem toimib meil täna väga huvitavas rütmis – igal aastal astub ca tuhat inimest ülikooli ja teisest otsast ca tuhat jätab selle pooleli. Ja pea poole vähem lõpetab.
Selline seis. Nüüd kus kiire, lühiajaline ja kokku laenatud “kasv” ära on kukkunud, siis sellist osa majandusest, mis kogu ühiskonna raskuse enda peale üle võtaks, lihtsalt ei ole olemas. Sellises olukorras saab maandumist pehmeks nimetada ainult siis kui see toimub oma olemuselt pehmesse kohta, kus päike enam ei paista.

Ühe väikeriigi majanduse struktuuri ümberpööramisel ei ole lahenduseks üks või kaks tsentraalset projekti või lühiajalist kampaaniat. Aga milleski peaksime siiski kokku leppima?

Pakun, et selleks ühiskondlikuks leppeks võiks olla „jalad kõhu alt välja“. Riskide võtmine, mida võib üksikinimese tasandil võib sõnastada ka iseendale lühiajaliste ebamugavuste tekitamisena tuleb tõsta au sisse.

Igaühe jaoks meist tähendab selline enda üles raputamine väga erinevaid tulemusi, olukordi ja ka kaotusi. Mida ma aga tahan väita on see, et võimatu on leida inimest, kellel neid mugavus versus risk valikuid üldse ei oleks. Kellel oleks õigust jätkata vanal rajal, jättes ennast ümbritseva majanduse (ja seeläbi riigi) kordategemise „nende teiste“ mureks.

Eriti ärgas peaks siinkohal olema muidugi IT-sektor, mis on oma olemuselt vastuvõtlik kiiretele muudatustele ümbritsevas keskkonnas ja mida Eestis ümbritseb tänu minevikusaavutustele ka teatud positiivne aura. See pakub omakorda võimalust olla teistele eeskujuks.

Millised need praktilised valikud võiksid olla?

Koolipoiss saab minna matemaatikatundi ja valida abituriendina reaalainete eksameid. Ja edasi ülikoolis võib valida eriala, mis ei ole rahvusvaheline ärijuhtimine või avalik haldus. Paremal juhul võib avastada, et ei olegi nii kuiv ja raske nagu legendid räägivad. Halvemal juhul saab omal nahal kogeda „raske õppustel, kerge lahingus“ vanasõna, siis kui ta viie-kümne aasta pärast avastab end koos töötamas või rinda pistmas maailma suurimate innovaatoritega, samas kui tema kooli ajal kergemalt läbi ajanud koolivennad alles Brüsselisse ametnikuks saamisest või ehituskaupluse asejuhatajakohast unistavad.

Mõõduka kapitaliga erainvestor, kelle tutvusringkonnas oli veel aasta tagasi popp ajaviide broneerida spekulatsiooni mõttes neli korterit peatselt valmivas kvaliteetkinnisvaraobjektis ja siis sõita Hispaaniasse hindade tõusu ootama ja tennist mängima, võib teha hoopis riskantsema valiku. Näiteks investeerida nutika naabripoisi veebiteenuse-startuppi. Aga võib ka otsustada, et riskivabam mõte on ühekohalist hoiuseintressi, mis on kindlasti turvalisem.

Olemasoleva tarkvarafirma juht saab ka valida. Mitte võtta tööle tööle kandideerivat esmakursuslast on lühiajaliselt üsna valus. Kliendi tellimused võivad jäävad täitmata, eriti kui on näiteks just saadud aastatepikkuse töö tulemusena saadud jalg ekspordi-ukse vahele. Pole ka usku, et konkurent seda sama noort säravate silmadega tegijat endale ei kraba, kui ise võtmata jätad. Riskante variant siinkohal võiks olla anda talle stipendium, et ta ülikooli lõpetaks, enne kui tööle tuleb. Ja loota, et palju küpsem talent ikka tagasi minu firmasse jõuab.

Suures ja mugavas pangas või (eks)monopolettevõttes tiksuv valgekrae võib ennast rutiinist välja rebida ja oma kompetentsile vastava teenustefirma teha. Soliidse asukohaga kontoris kindla palga peal on muidugi lihtsam. Tõenäoliselt saab käia kasvõi igal talvel perega Egiptuses. Aga teisest küljest, äkki oma tulevikku kontrolli alla võttes võiks kümne aasta pärast osta saare Brasiilia rannikul? Suure tõenäosusega muidugi ei saa, sest… ettevõtlus on riskantne.

Mõtteviisi värk. Kõiki neid näited ja paljusid teisis ühendab see, et nad on alati keerulisemad ja hirmutavamad kui see, mida kõik on harjunud tegema. Ja enamasti lühiajaliselt veel rahaliselt kallimad ka. Investeerimine tulevikku vähendab ju võimalusi kohe tarbida.

Et neid üksikisiku valusid vähendada ja inimesi muutustele motiveerida, saab riik poliitikaga asju suunata (maksud, haridussüsteem, soodustused, toetused, investeeringud). Aga igapäevased otsused, valikud ja käitumised on ikkagi iga kodaniku enda muuta.

Lõpetuseks üks tähtis asi veel. Suurema riski võtmine tähendab ka suuremat võimalust ebaõnnestuda. Sellisel juhul tuleb riskivõtjale õnne soovida väärt kogemuste saamise puhul ja igati julgustada uuesti proovima. Üks pankrotti läinud julge visiooniga ettevõte on parem kui mitte kunagi tekkinud ettevõte. Tänane põlgus ebatavaliste valikute tegijate suhtes ja sajaprotsendilise õnnestumise kultus peab Eestist taanduma, et anda ruumi loomingule, katsetamisele ja pikemaajaliselt välja kooruvale kasvule.


  • LK

    Tere Sten
    Pikk jutt ja kindlasti oluline kirjutis. Jõuan loodetavasti täna-homme keskendudes läbi lugeda.
    Pealkirja põhjal on minu esimene mõte: Eesti vajab kõigepealt inimesi kes üldse teavad misasjad riskid on, nende mitmeid tasemeid ja kuidas neid kalkuleerida, mis peaks olema juba kuidagi pealkirjas väljendatud, kui sellel teemal kirjutada. Enne nende teadmiste omamist on enamik elutegevusi enamiku jaoks pigem õnnemäng ja hädapärane ellujäämistase.
    Järgmine tase on juba “Eesti vajab kalkuleeritud eesmärgipäraste (vmt. sõna) riskide võtjaid”, mida tõenäoliselt Sinu kirjutis ka sisuliselt ütleb.
    Võtan eesmärgiks järgmise kahe päeva jooksul lähemalt analüüsida ja kirjutan siis veel, väga südamelähedane teema.

  • Janno

    Väga asjalik blogpost, olen täiesti nõus. Samas ma arvan, et riskide võtmisel peab olema tugev alus. Ei ole mõtet riski võtta ja loota heale õnnele. See peaks tuginema ikkagi mingile olulisele eelisele. Mulle tundub, et Eestis jääb see sageli silmaringi ja teadmiste piiratuse taha. Osa inimesi teadvustab seda endale mingil määral ja nende puhul on ka loomulik, et riski võtmisel on enesekindlus väiksem. Teised jälle ei teadvusta riski, on lühinägelikud ja hüppavad pea ees vette. Nad võivad läbi lüüa, aga suur oht on valusalt põleda.
    Osaliselt aitaks tugevam ja kaasaegsem haridussüsteem, aga minu arvates isegi tähtsam oleks muutus inimeste mõttelaadis. Avatum suhtlemine, suurem respekt teiste inimeste suhtes, sisemine tahtmine ennast arendada ja õppida jne. Sellist muutust ei ole lihtne saavutada, aga kindlasti aitaks kaasa kui rahva liidrid sellist suhtumist üles näitaks ja muidu ka meedia seda rohkem propageeriks.

  • Väga õige postitus Sten! Kahju, et ma oma kommentaari nii hilja kirjutan ja ilmselt paljud seda enam ei loe. 🙁
    MicroLinkis oleme käivitanud selliste riskimiste lihtsustamiseks ja mõistlikuks läbiviimiseks inkubaatori programmi: http://inkubaator.microlink.ee. Nii, et kui sa oled üks neist kes “Jalad kõhu alt välja võtab” ja su idee on IT-ga seotud, siis tule räägi meiega. Kui mitte muud, siis saame vähemalt kogemusi vahetada ja teineteisele head nõu anda. Meil on kuigi palju tarkust kogunenud startup-de korraldamisest.
    Või riskija…. külasta Open Coffee-d: http://www.facebook.com/group.php?gid=6854479626
    http://www.opencoffeeclub.org/
    Ma liiga palju ei põeks seda, et meil tehnoloogiaharidust on liiga vähe. Edukat äri saab teha ka majandusharidusega. Vaadakem kasvõi Skype-i. 🙂 Sten ilmselt oskab täpsemalt öelda, aga eBay tehingu suurema võidu said ikka ärimehed mitte Eesti tehnoloogid. Siin ka minu ettepanek selles vallas: http://mridala.blogspot.com/2008/07/nokia-asemel-hoopis.html
    Lühidalt: Tehnoloogilist teadmist saab sisseosta.