Passime kodus teleka ees, sest see on ohutum

Sel ajal kui ma istusin Pärnus ja kuulasin lugusid Eesti teadmistepõhise visioonidest, saatis sõber sõnumi Emori ürituselt, kus tutvustati hiljutist uuringut Eestlaste väärtushinnangutest: “71% eestlastest oleksid kõige õnnelikumad kui nad istuksid kodus ja ei teeks midagi. Seejuures vaatavad nad päevas 4.5h telekat”.

Kui mõelda sellise kambaga luurelemineku võimalustest (ehk kuidas selliselt meelestatud ühiskond võiks innoveerida, ettevõtteid luua, eksportida, maailmas endast mingit märki maha jätta) tuleb sügav masendus peale.

Emori veebis on veel mõned väljavõtted uuringust, nt:

Oma igapäevatöös eelistavad ligi pooled (46%) töötavad inimesed stabiilsust uutele võimalustele ning vaid iga seitsmes (14%) on kindlasti valmis uute võimaluste nimel oma töökoha stabiilsusega riskima. Pea iga teine (43%) Eesti inimene usub täna kindlalt, et elus on üldse parem olla ettevaatlik: uued inimesed ja olukorrad võivad kaasa tuua (ebameeldivaid) ootamatusi.

Üleskutse riskide võtmisele, mille suve alguses kirjutasin tundub kuidagi naiivse lootusena vist?


  • Selliste veidi paanikat tekitavate uuringute juures tahaks mina alati näha võrdlevat statistikat teiste riikide kohta. Ega keskmine trailer trash USAs ei ole ka kindlasti mingi startupi looja. Ettevõtlike inimeste protsent ühiskonnas pidavat olema konstant ja kahjuks üsna väike.
    Igor Rõtov arvutas kunagi selle järgi Äripäeva maksimumtiraaži välja ja leidis, et sihtgrupp on väga efektiivselt kaetud. Täpselt enam kahjuks arve ei mäleta, aga see käis umbes nii, et ühiskonnast 20% on üldse mingit ettevõtlikkust ja nendest omakorda 10% teeb selle teoks vms.
    Riske võtabki ettevõtlik ja riskiv vähemus ning teised lohisevad palgatöölistena lihtsalt kaasa, kiruvad kapitaliste ja vaatavad reality showsid. Minuarust on väga hea, et 29% eestlastest ei taha ainult telekat vaadata ning 54% eelistavad uusi võimalusi stabiilsusele.

  • Selles suhtes nõus, et kogu elanikkond ei saa ja peagi olema ettevõtjad. Ja tänud positiivse spinni eest nendele numbritele. 🙂
    Mis mind murelikuks teeb on siiski sellised põhiväärtused (õieti nende puudumine), mis on sama olulised ka tavalise töövõtjana. Kui ligi kolmveerand mistahes keskmise ettevõtte töötajatest on õnnetud, sest peavad tööd tegema, mis tootlikkust neist annab välja pigistada? Ja kui ligi pool inimesi pigem ei kohtuks uute inimeste ja olukordadega, kuidas nad hakkama saavad esimese väliskliendi või välismaalasest kolleegiga?
    Sten

  • toivo

    neljapäevane äripäev: 8,5% elanikest on ettevõtjad (85\1000)

  • “71% eestlastest oleksid kõige õnnelikumad kui nad istuksid kodus ja ei teeks midagi. Seejuures vaatavad nad päevas 4.5h telekat”
    Teisest küljest võibolla näitab see seda, et inimestel puuduvad paremad lõõgastumisvõimalused? Või puuduvad hobid? Näiteks kui meil oleks veidi parem kliima ja näiteks kõrged mäed, siis inimesed veedaksid rohkem aega looduses … Või kui oleks rohkem põnevaid kultuurisündmusi, siis rohkem väljas … Ja osalt kindlasti loeb ka üldine ühiskonnas leviv individuaalsus, ehk paljudel lihtsalt ei ole sellist ühist kampa kellega luurele minna … Kui nad leiaksid sellise kamba, küll siis läheks ka …

  • Ma süstin jälle optimismi, ilmselt tuleneb see Hispaania päikesest. Ma olen üsna kindel, et kui loov ja riskiv vähemus (no nimetame neid ülemusteks või ettevõtjateks või kelleks iganes) saadab sellise natuke lohiseva eestlasest alluva konkreetse ülesandega midagi tegema, siis see asi tehakse ka ära. Olgu selleks väliskliendiga kohtumine või ettevõtte tootmisprotsessi ratsimine 20% ulatuses. Ega ilma asjata ei öelda, et eestlased täidavad vene seadusi saksaliku täpsusega või kuidas see käiski. Juhid peavad lihtsalt arvestama, et võibolla tuleb eestlasest töötajalt palju vähem ideid ja omaalgatust kui mõnes teises riigis ja nad peavad selle võrra ise rohkem pingutama, aga kui idee ja suund käes, siis see tehakse teoks, tehakse kiiresti ja mitte sugugi halvasti.
    Nõuka-ajal olid eestlased ju üle N-Liidu tuntud ja siiamaani me loeme-kuuleme legende sellest, kuidas keegi Moskvas mingi asja jaoks pappi välja rääkimas käis või kuidas mõni tegus kolhoosiesimees traktoritehasest varuosi välja võlus ajal, mil see mitte kuidagi võimalik ei olnud. Asenda nüüd sõna “kolhoosiesimees” sõnaga “firmajuht” ja “traktoritehas” sõnaga “välisklient”. Ma olen küll kindel, et see mojo, mis eestlastel üle N-Liidu ruulida aitas, ei ole meie seast kuhugi kadunud ja kui tõesti vaja on, paneb meie majanduse õiges suunas liikuma. Seni pole lihtsalt kellelgi vaja olnud Šoti koostööpartneritega saunas viina juua, et lepingut saada, raha tuli lihtsamalt ka. Kui enam ei tule, küll siis hakkavad poistel ajus hammasrattad pöörlema.

  • Ma nüüd natuke….
    Risto Isomäki (soovitan kõigile tema teoseid lugeda), kirjutas ühes enda populaarteaduslikus öko raamatus, et
    “globaalse soojenemise seisukohalt on kõige parem inimene hindu, kes istub puu all, toitub paarist riisikübemest päevas ja ei tee midagi. Esmapilgul tundub see meile protestantide järglastele väga raskesti saavutatav, aga…. kui me lisame sinna puu alla internetiühenduse, TV ja Xbox-i, siis….” – tsitaadi lõpp. Nii, et tundub, et enamikele eestlastele sobib suurepäraselt Risto poolt pakutud elustiil. Väga super ju! Ehk õnnestub seda levitades maailm veel päästa. 🙂
    (Milleks aint on vaja maasturit, et selle koduse teleka juurde jõuda?)

  • Andres

    Selle kambaga ei saagi luurele minna. Luurele tuleb minna omasugustega. Ja allahi abiga ei vasta sa arusaamale keskmisest eestlasest. Igas ühiskonnas on suhteliselt konstantne protsent omakasupüüdlikke idioote ning eri riikide vahed tulenevad ainult sellest, kui edukad nad on selle grupi võimult (ja avalikkuse silma eest) ära hoidmisel. Sama kehtib ka innovaatilisuse ja edasipüüdlikkuse kohta: sihukesi inimesi on alati ja igal pool (üsna tilluke) protsent ning ühiskonna edu sõltub sellest, kui hästi neil võimaldatakse oma potentsiaali ära kasutada.
    Kõigele vaatamata on see pooleteiseliitrisest pudelist tõehetke kõrvale sarvikut joov kamp meie rahvas ning otsapidi nii sinus kui minus olemas. Seda ei tohi unustada.