Tänases Eesti Päevalehes ilmus üks arvamuslugu riigi ja ettevõtjate vahelise diskussiooni puudujääkidest. Seda ajendasid kirjutama hiljutised Restart konverentsil tekkinud mõtted ja Targa Eesti mõttekoja ettepanekud. Artikli toimetamata täistekst allpool.
Uutmoodi ettevõtjate riik
Alles aasta tagasi, kui kinnisvaraarenduseks anti ülilihtsasti laenu, tundus, et keeruka teabeäriga pole Eestis mõtet jännata. Provotseerisin tollal, et meie riik äkki vajakski üht korralikku majanduskriisi (EPL, 16. November 2007). Kriis võiks raputada ühiskonna petlikust heaolesklemisest välja, tagasi kahe jalaga maa peale. Mõtlema neid mõtteid, tegema neid tegusid ja otsuseid, mis viiks majanduse tegelike struktuurimuudatusteni.
Nüüd on see kriis kohal.
Ühtlasi on laual ports toredaid mõtteid, mida koos ellu viies saaks hakata august välja ronima. Aga miskipärast pole dialoog meie ettevõtjate ja valitsejate vahel ikka veel käima läinud. Iga hea ettepaneku tagant otsitakse kellegi varjatud omakasu. Radikaalsemate ideede nurki nuditakse täieliku tömbistumiseni. Ja mõned tulevase majanduskasvu eeldused tunduvad otsustajatele nii pehmed ja hägused, et neist parem hoitakse mugavalt kaugemale. Kes see ikka tulemust mõõta oskab.
Head riigivalitsejad, möödas on need kenad ajad, kui dialoog ettevõtjaga oli lihtne ja tema vajaduste rahuldamise edukus binaarselt mõõdetav. Eilne ettevõtja rääkis poliitikuga oma isikliku kasumi kiirest suurendamisest ja oli valmis selle laekumisel ka piskut otse parteikassaga jagama. Lihtne ja selge mõlemale poolele. Aga ühiskonnale tervikuna?
See ettevõtja, kelle ärisid Eesti täna ja homme vajab, ei kraabi teie ust seoses konkreetse riigihanke võitmise, detailplaneeringu kinnitamise või mingi maatüki vahetamise vajadusega. Uue laine ettevõtja suudab ja tahab mõelda oma sektori, majanduse kui terviku ja Eesti riigi edasimineku peale. Ta teab, et õiges ja õiglases keskkonnas läheb ka tema äril hästi. Ja ta kardab, et kui seda keskkonda siin ei teki, peab ta oma potentsiaali teostamiseks leidma enda teadmistemahukale ärile teise, temast enam hooliva asukoha. Mõned vanemad kollegid on juba läinud, nooremad patrioodid proovivad ehk ühe-kaks ringi veel tuuleveskitega võidelda.
Tarkade inimeste Eesti
Üks näide uutmoodi dialoogi otsivatest ettevõtjatest on Targa Eesti mõttekoda (Eesti Ekspress, 20. juuni 2008). Mitteametlik ja omaalgatuslik seltskond IT- ja finantstegelasi, kinnisvara- ja maksuasjatundjaid.
Nad saavad aru, et kodanikena tuleb oma riiki aidata ja niisama virisemine pole neist kedagi seni oma valdkonnas edukaks teinud. Nad usuvad, et järgmises edukas Eestis on esikohal ettevõtlik töötaja, keda motiveeritakse omandama kvaliteetset haridust ja seda seejärel rakendama eelkõige teabemahukate teenuste pakkumisel, ekspordiks ja jõukuse kasvatamiseks. Sellist juttu on siin-seal muidugi juba aastaid aetud, aga ilma piisava konkreetsuseta.
Paarile leheküljele kirja pandud lihtsatest ja selgetest ettepanekutest räägivad nii väiksemates seltskondades kui suurematel konverentsidel. Veedavad aega selgitustööga nii erasektoris, seadusandlikule kui täidesaatvale võimule.
Nende lähenemine ja enamik välja pakutud ideid meeldivad mulle. Jagan seisukohta, et Eestis on juba päris hea hoida kapitali (ja teenida sellelt passiivselt tulu), aga väga kallis luua töökohti. Töölepingute paindlikkus on väike ja töötajaga seotud maksud kõrged. Aga selleks, et meil oleks rohkem rahulolevaid passiivseid kapitaliste, oleks kõigepealt vaja ju kõvasti aktiivset tööd teha?
Mõttekoja pakutud konkreetsete lahenduste seas on näiteks sotsiaalmaksu ülempiir, mis tähendaks, et mitte keegi ei peaks maksma Euroopa kõrgeimate sekka kuuluvat 33% sotsiaalmaksu aastapalga sellelt osalt, mis ületab 250 000 krooni. Kuni selle piirini maksaksid kõik võrdselt maksu nagu täna. Suurem palk tähendab, et töötaja loob rohkem väärtust, muidu tööandja lihtsalt ei saa talle rohkem maksta. Sotsiaalmaksu lagi looks seega olukorra, kus Eestisse tasub luua just kallimaid ja targemaid töökohti. Ja veel üks võrreldav mõõdupuu – 100 000-150 000 krooni eest aastas on võimalik tänane Euroopa Liidu kodanik koos oma lastega eraseltsides mõistlikult kindlustada nii tervishoiuteenuste kui pensioniga. Sellest suuremat maksuraha koguv riik ei paku enam piirideta turul konkurentsivõimelist kindlus-teenust.
Lihtne ja arusaadav ettepanek, kellelegi ei tehtaks liiga ja riik saadaks selge signaali, et meie maale on oodatud suurt väärtust loov, mitte odav allhankemajandus. Aga kuidas see kohe, nüüd ja täna, keset kriisi ellu viia? Üks valitsuspartei on ideele juba toetust avaldanud. Aga nende tõlgendus räägib 700 000 kroonisest aastapalgast, millelt soodustus kehtima hakkaks. Nii kõrgele seatud piir nulliks kümnete tuhandete teabetöökohtade soodustamise mõtte ja muudaks laiapõhjalise meetme pelgalt tippjuhtide (loob nende firma siis tõesti uusi teadmisi või vahendab pelgalt importkaupu) ja vaid mõne üksiku oma valdkonna tippspetsialisti eriboonuseks. Hea näide sellest, kuidas poliitikud justnagu kuulaks, aga siiski ei mõista ettevõtjaid.
Sama idee ümber ujub koheselt pinnale ka lühinägelik parteipoliitika. Üks erakond haagib ennast ideele taha, mis sest, et moonutatud kujul. Teine ütleb, et muidugi toetame, aga sotsiaalmaksu lage kehtestades peaks tõstma kohe tulumaksu. See muidugi nulliks ära idee algse mõtte tööjõumaksude üldise taseme alandamisest. Kolmas partei leiab, et need esimesed kaks on justnagu hakanud ideega juba endale profiiti lõikama, seega on ainuvõimalik hakata seda torpedeerima. Seda, et algatus tuleb parteivälistelt ettevõtjatelt-kodanikelt ja on osa välja pakutud abinõude laiemast paketist, ei mäleta kahe kuu pärast lugupeetud funktsionäridest enam keegi.
Selline mäng ei huvita tegelikult kedagi väljaspool „siseringi”. Kui tegutsemist asendavale poliitmängule kuluvad aastad võisid varem kellegi tundudagi toreda intellektuaalse ajaviitena, siis kriisist väljumise ajalise pitsituse tõttu pole enam sedagi õigustust.
Teadmistemahukas äri vajab majanduskeskkonnalt muidugi enamat kui madalad maksumäärad. Mida liberaalsem on majanduspoliitika ja avatum turg, seda enam on vaja ühiskonda suunata läbi pehmema poole – käskude ja keeldude asemel ühiste väärtuste ja käitumisnormidega. Näiteks avatus, julgus, innovaatilisus, tolerants, tunnustamine.
Ühiskonna väärtuste kujundamine on keerukas ja pikema vinnaga teema. Maksud on reaalteadus, matemaatika. Protsente ja soodustuselagede summasid on võimalik edasi-tagasi sättida, toetavaid simulatsioonimudeleid luua ja kompromissides kiiresti kokku leppida. Need, kes meil selleks valitud: palun tehke need julged otsused nüüd ja kohe ära. Ilma poriloopimiseta ja mõeldes pikema perspektiiviga kui saabuvad valimised. Sellega oleks kriisist väljumiseks loodud alus ja saaksime ühiskondliku diskussiooni viia palju huvitavamatele sisulistele uue majanduse teemadele, mida värskendatud keskkond võimaldaks.