Blogimispõhimõtted

Villu küsis mult sama küsimuse, mis Telleriltki (ja ilmselt mitte ainult):

[15:44:41] Villu Arak: Räägin lähiajal korporatiivblogimise vallas ringikompavatele inimestele blogimise rõõmudest. Tahaks pisut tsiteerida tarku inimesi oma jutu kõrvale – olgu siis nimeliselt või anonüümselt. Kuna sa oled aktiivne blogiserverite bittidega täitja, mõtsin uurida, millised on nt. sinu 3 tipmist blogimisräkitiga seotud põhimõtet või käsku, mida sa ise kirjutades teadlikult või alateadlikult järgid.

Esimese hooga tulid sellised mõtted:

  • Internetist ei saa midagi kustutada.
  • Blogis ei saa öelda midagi, mida ei oleks valmis ka Päevalehe või New York Timesi esikaanel ütlema.
  • Anonüümsust ei ole tegelikult olemas, seetõttu teen elu lihtsamaks ja kirjutangi oma nime all.

Ja siis on veel üks fundamentaalne teema, mida kirjutades teadvustan, aga ei oska päris nii kompaktse reeglinimekirjana sõnastada. Blogisid on põhimõtteliselt kahte sorti: need mis räägivad kirjutajast ja need, mis lugejatest. Minu jaoks on see teine zhanr olulisem, kuidagi mõjutada ümbritsevat maailma, ühiskonda. Jagada kogemusi ja ideid või diskuteerida teiste omade üle. Panna lugejaid nende endi elule teisiti vaatama, õnnelikumal juhul ka seda kuidagi paremaks või lihtsamaks muutes. Seega, kui ma siin blogis ka kirjutan endast, siis ainult sellise nurga alt, millest teise eesmärgi jaoks mingit kasu võiks olla. “Sügasin kassi. Siis käsin poes. Tõnu helistas ka. Õlu oli soe.” ei kvalifitseeru. Mõni veider mobiilne olustikupilt argielust ehk küll, aga need kolisin flickr‘isse ära.