MUUDETUD: kolisin video selle postituse “nurga taha”, kuna BOMS serveerib seda viisil, mis video iga kord lehe laadimisel automaatselt käivitab. Tüütu. Kliki allpool “Continue reading” lingil, et videot näha.
Kolmapäeval toimus Teeme Ära 2009 projekti Minu Eesti avaüritusena Inspiratsioonikonverents, kuhu mind paluti rääkima sellest, kuidas võiks tehnoloogia abiga paremini riiki juhtida.
Kõige suuremat kaasasahistamist ja -elamist tekitas kindlasti professor Marju Lauristin (video). Soovitan vaadata Valdo Kalmu räägitud Minu Eesti sünnilugu ja Rainer Nõlvaku juttu rahast.
Ja videovaenulike huvides postitan siia ka oma esinemises kasutatud jutupunktid, toimetamata kujul:
Minu Eesti konverentsi jutupunktid
“Kuidas telefoni teel riiki juthida?”
-
Demokraatia olemusest rääkimine on keeruline ja abstraktne, ma pole selle ala mees ka
-
Lihtsustaks selle jutu kõigile arusaadavaks: koosolekule olete sattunud?
-
Millal vajab üks inimene, et teine teda koosolekul esindab? Siis kui
-
see koht on kaugel
-
Eesti valdade tekkimise legend – “hobusega peab saama valgel ajal keskuses ära käia”
-
aeg ei sobi
-
kolme sõbra vahel lõunat kokku leppida on lihtne
-
mida rohkem osalisi, seda harvem saab kokkusaamise luksust lubada (laulupidu kord kvartalis?)
-
oma seisukohad saab koosolekule saata ka kirjalikult
-
kui teiste kirju ei näe, siis ei teki diskussiooni
-
paber on aeglane
-
liiga palju osalisi tapaks diskussiooni
-
kõige interaktiivsem viis teise inimesega suhelda – näost näkku jutt – on kahjuks kõige ressursimahukam
-
suure organisatsiooni juhtkond on enamasti oma valdkonna kõneisikud (finants, IT, toomine, misiganes), kes koondavad ja esindavad oma tiimi arvamusi
-
Oluline: vaid vähestel on koosolekutel käimiseks oma universaalsed esindajad. Need valitakse ikka teemade ja olulisuse põhjal – mida teed ise, kuhu saadad majandusspetsi ja kuhu palun minna laste vanaemal.
-
Mida tehnoloogia selles pildis muutnud on
-
Igaüks saab olla “kohal” endale sobiva intensiivsusega: videosillad, konverentskõned, tekstivestlused, internetifoorumid
-
Asünkroonne (enamasti kirjalik) osavõtt ei ole enam ühesuunaline toru
-
Teiste arvamusi nähes saab huvigruppidega liituda või neist eristuda
-
Vähem aega kulub ühisosale, millega kõik nõus on, rohkem saab fokusseeruda eriarvamuste lahendamisele
-
Suhtluskanali saab sujuvalt ümber mängida vastavalt vajadusele
-
tekstisõnumist videokõneni on vaid üks klikk
-
leiab tehnoloogia suhtlemiseks nii internetivabal lennureisil kui kiire kontoriühenduse taga
-
Lisaks infole haldab tehnoloogia ka metainfot
-
Mitte ainult teksti sisu, vaid selle liikumine, seosed teiste infobittidega jne
-
Paberkirjale vastulausega vastamine VS teise arvamuse ühe klikiga üles või alla hääletamine
-
Inimesed, kes rohkem teevad, võiks omada kaalukamat häält kui need, kes vaid räägivad?
-
Tehnoloogia võimaldab anonüümsust, aga ka ülitäpset isiku träkkimist
-
Oma nime all esinemine = vastus
-
Kommentaariumite anonüümsus on näiline, ja vabastab vastutusest
-
Aga ka tõeline, “valimiste-anonüümsus” on võimalik
-
Mis siis saab kui see loomulik koosolekukäitumine ja tehnoloogia võimalused riigkorralduses kokku panna?
-
Küsimus ei ole selles, kas meil on vaja valitsust, parlamenti, riigiametnikke – vaid selles, kas nad saavad teada, mida oma esindatavate nimel teha ja mida mitte
-
Kas me peaksime kõik ennast puudutavad otsused pimesi delegeerima alati samale 101 inimesele?
-
Miks ei võiks meie “riigikogu” olla olulistes küsimustes 200,000 liikmeline?
-
Ja mõnes nishiteemas saaksid asjad kiiremini otsustatud ka 3 “esindajat”, kui neil on vahendid
-
arvamuste konsolideerimiseks ja
-
nende tegevus on 100% läbipaistev
-
Mis oleks tänases finantskriisis meil kaotada 183-kohalisest 10% oma ajast panustavatest tipp-professionaalidest koosnevast rahanduskomisjonist?
-
Kui mitu filtreerivat ja moonutavat kihti peab olema mures kodaniku ja tema murega reaalselt tegeleva ametniku vahel?
-
Mina ja Sina lisame kodanikuna Eestile väärtust eelkõige oma peamisel tegevusalal
-
Aga on otsuseid, mille tegemisel tahan juures olla ja oma sõna öelda
-
Ja on otsuseid, mille juures lasen hea meelega end esindada sõbral, naabrimehel, tuntud eksperdil või isegi mulle täiesti tundmatul kodanikul
-
Miks Eesti?
-
Me juba oleme õhemad, väiksemad ja operatiivsemad kui suur enamik esindusdemokraatiaid
-
Leida oma parlamentääri mobiilinumber on ühe google otsingu vaev
-
Mõned neist söövad isegi oma valijatega jaanipäeviti kartulisalatit
-
AGA selline 1:1 suhtlus kipub kujunema egoistlikult nahalähedaseks ja isegi lõhub ühise riigi tegemise tunnet kui välja peaks tulema
-
Meil on olemas infrasturkuur ja oskus kasutada suhtlemisel tehnoloogiat
-
ID-kaart all
-
ja massid Delfi kommentaariumiga kõigi oma valudega pealpool