Ohtlik pensioni II samba peatamise retoorika

See, kuidas valitsus pensioni teise samba maksed peatas, on üks depressivne lugu. Mingil eriti kõrgel loogilisel tasandil oleks olukord justkui arusaadav – kui raha pole, siis ei saa seda ka jagada.

Kõrvalepõikena: jätaks siinkohal isegi sellel teemal põhjalikult vaidlemata, kas raha tegelikult ka pole. Kas see on tõesti viimane kaks miljardit kogu ligi sajamiljardises potis. Ma ei ole jõudnud debatte nii palju jälgida, et natukenegi usuks, et üldises majanduslanguses peavad iga hinna eest tõusma olemasolevate pensionäride pensionid tulevaste arvelt. Või kuidas õigustatakse Eesti suutmatust kärpida märgatavalt riigisektori palkasid, arvestades, et IMF teeb seda Lätis 30% kirvega ja paljude kohalike veel-mitte-koondavate eraettevõtete terariistad välguvad samas suurusjärgus.

Küll aga pean ma ülimalt ohtlikuks pensionite rookimist saatnud retoorikat, eriti peaministri esituses. Ja seda just pika perspektiivi ja julgete investeeringute seisukohalt, mida on meil vaja teistes valdkondades — haridus, teadus, ettevõtlus.

Nimelt on nüüd riigi kõrgeimal tasemel võetud populismist nõretav seisukoht, et paari-kolmekümne- või isegi neljakümne-aastase horisondiga investeeringute toimist võib edukalt hinnata juba esimese paari aasta järel. Ja justkui selle “õigustusega” võib need investeeringud ära tappa.

Miks see ohtlik on?

  • Eesti-suguse väikese siseturuga riigi rahvusliku rikkuse suurendamisel on kodanike-poolne investeerimine alati parem kui tarbimine, sest suur osa tarbitavast ostame me paratamatult muult maailmalt sisse (suurendame kellegi teise rikkust). Pensionisambad on pea ainus instrument, mis on pannud laiasid masse natukenegi tarbimisraha ära investeerima. Mis on saanud eraisikute muude investeeringute tulumaksuvabastusest näiteks?
  • Peale pensionisammaste ei meenu mulle ühtegi tõeliselt valitsuste- ja valimisteülest pikaajalist projekti, mis oleks Eesti Vabariigis käima läinud ja jäänud. Heast pretsedendist sai üleöö halb.
  • Mistahes pika perspektiiviga projekt midagi teistmoodi teha on alguses status quo hoidmisest ebameeldivam ja kulukam. Hetkeolukorra hoidmine ei vii enamasti aga edasi. Seega tuleb uuenduste esimene ebamugavus lihtsalt alla neelata, mitte maratonijooksu teisel kilomeetril käega lüüa.
  • Väliskeskkond muutub alati. Selle peale ei viska aga edukad inimesed, firmad ja riigid oma visiooni nurka, vaid adapteeruvad ja kohanduvad, et võtta ka muutunud keskkonnast maksimum. Kui maailma rahaturud kokku kukuvad, siis vaatab mõistlik investor seda kui soodsat ostuvõimalust, emotsionaalne amatöör aga korjab raha turult tagasi, et see kiirelt ära tarbida – või “paremal juhul” aktsiate kallinedes uuesti siseneda. Pideva väikeste summadega investeerimise juures on veel see hea asi, et täpne absoluutse põhja otsimine ei anna erilitst täiendavat võitu, seega sellele pole vaja energiat raisata.

Kui sellised lihtsad põhimõtted tunduvad meie valitsejatele ebaratsionaalsed, ei ole mul usku ka ühegi järgmise pikaajalise projekti võimalikkusesse. Kõrghariduse reformimine võtaks 15 aastat, on kallis ja kolmandal aastal ei näita veel mingeid vilju. Uute välisinvesteeringute või rahvusvahelise talendi riiki meelitamiseks tuleb alustuseks kõvasti oma raha investeerida “võõraste poputamiseks” – kindlasti parajasti masu käes kannatavate kohalike masside seas ebapopulaarne tegevus. Uute ettevõtete loomiseks vajalikud maksumuudatused (nt tööjõumaksude alandamine) viivad esimestel aastatel kindlasti raha eelarvest minema – järelikult ei julge neid keegi teha?

Meenub President Ilvese räägitu Presidendi Kärajatel (video) — enamik maailma suurtest tehnoloogilistest läbimurretest tuleb läbi sõja- ja kaitseelarvete sellel lihtsalt põhjusel, et neid eelarveid valimistest valimistesse ei näpita. Iga kongressi populist Pentagoni eelarverea sisse ei näe, selle kallale mineku võimalusest rääkimata. See võimaldab ette võtta projekte ‘a la interneti leiutamine, mis eeldavad, et näiteks kolmkümmend aastat lastakse teoreetikutel möllata, ilma et nende esialgset näilist tulemusetust keegi igal aastal kahtluse alla seadma tuleks.

Kuidas tekiks olukord, kus riigi mistahes valdkonna pikaajalised projektid suudaksid elus püsida ilma, et neid piltlikult öeldes Kapo või Kaitseministeeriumi eelarvesse peitma ei peaks? Kõlab nagu Minu Eesti mõttekoja teema?


  • Lihtne vastus püsivuseks on see, et kodanikud ei luba selliselt ümber-, üle-, maha-, uuesti jne otsustamistel lihtsalt nii kergesti sündida.
    Valitsuse otsusele (mis korrektsuse mõttes on valituse kokkulepe, et tehakse riigikogule ettepanek muuta vastavaid seadusi) peatada pensionisamba sissemaksed ei reageerinud ükski juhtiv kodanikuühendus; ometi puudutab see kõiki – ametiühingud, tudengid, õpilased, lapsevanemad, tööandjad, vabaühendused, teadlased, haritlased, omavalitsused jne jne.
    Meil on võimalus öelda selge ei kui asi jõuab riigikokku. Iseasi on sellise ei põhjendatus (ehk siis tuleb enne otsustamist arutada võimaluste üle).
    Seega kui juunist tahetakse peatada, jõuaksime ühe korraliku mõttetalgu väärika ja rahaliselt kindlustatud vanadusea teemal ära teha 🙂

  • “Kuidas tekiks olukord, kus riigi mistahes valdkonna pikaajalised projektid suudaksid elus püsida ilma, et neid piltlikult öeldes Kapo või Kaitseministeeriumi eelarvesse peitma ei peaks?” — selleks on meil ju justkui ühiskondlik kokkulepe, aga noh, tolle teksti hammaste teravus jätab
    õnnetuseks üksjagu soovida, rääkimata sellest, et leppega liitunute hulgas pole kaht Eestis kõige enam mõjuvõimu omavat erakonda.
    Samas ei leia ma endiselt, et II sammas iseenesest oleks miskitpidi taganutmist väärt asi. Retoorika on samas ohtlik, kuid ka mitmesuguste varasemate reformikatsete puhul justkui nähtud (näiteid ei oska praegu paraku tuua).

  • Liis

    Miks ei reageerinud üksi kodanikuühendus? Vastus on Mardi kommentaaris:
    “Samas ei leia ma endiselt, et II sammas iseenesest oleks miskitpidi taganutmist väärt asi.”