Intiimsusest, metaandmetest ja leidmisest

Käisin eile ühe suurema koolituse raames Eesti valitsusasutuste kommunikatsiooniinimestega võrgus suhtlemise teemal mõtteid vahetamas. Plaanis oli lihtsalt vestlusring, aga teemat enda jaoks struktureerides tekkisid ka mõned slaidid, mida siinkohal jagan:

Eks ilma juurde räägitava jututa nad ilmselt segased ole, aga võib-olla võiks mõnda teemat pisut rohkem lahti kirjutada. Kui keegi annaks kommentaarina märku, kas mõni slaididest paistev mõttekäik on selleks piisavalt intrigeeriv või hoopis täiesti arusaamatu, siis oleks selleks rohkem motivatsiooni aega võtta.


  • Mind isiklikult huvitab see, et milliste kriteeriumite järgi tuleb suhtluse “intiimsus” järjestus 1:1/video/audio/chat (reaalajas)/e-mail/ ja siis blogi/wiki/foorum jne.
    Mina näiteks ei kasuta videot eriti tihti suhtluskanalina suht selle tõttu, et see pole eriti intiimne. Kui on 1:1, siis ma saan olukorda, mõistmist, situatsiooni, ruumi täielikult kontrollida, video puhul ei saa midagi kontrollida vaid pean ainult lootma, et inimene saab minu jutust, pildist oma ruumis ja situatsioonis õigesti aru. Ma annan talle korraga liiga palju ja liiga vähe infot.
    Samas, saadetava privaatse teksti puhul on kontroll suurem, sest ma üldjuhul tean, et inimene loeb oma e-maili/twitteri lühisõnumit vms arvutist või mobiilist üksinda, s.t. olenemata ruumist on intiimsus 1:1-le. (Ja ma tean, et kõigil inimestel on kombeks loetud tekstist just nii aru saada nagu ma kirjutan.) Video puhul mul selline kontroll puudub ning lisaks kardan, et minu mõistmine pildis ruumi hoomamata võib kergesti valesti minna.
    Aga see kõik on vist pigem individuaalne kui üldistatav.

  • Minule jääb eelmise kommenteerija mõttekäik teemal video vs email natukene segaseks..
    Kui on teada, et sõnad moodustavad ~7% kogu inimeste vahelise suhtluse olemusest, siis kuidas saab (e-)kiri konkureerida üle video antava teabega? Eks ta tõsi ole, et individuaalsel tasandil on võimalik saavutada olukord, kus kirja saajad saavad loetavast tekstist aru just nii, nagu autor seda mõtles. Kuid reaalsuses on kiri siiski kiireks ja/või formaalseks infovahetuseks, mis annab edasi ainult kandva mõtte, mitte nii väga selgelt selle taga asetsevaid emotsioone.
    Video, koos heliga, suudab aga edasi anda suhtluspartneri kehakeele, hoiaku ning hääletooni. Kuni tehnoloogia lõhna- ja kompimismeelele (mitte, et need tavapärase suhtluse juures tegelikult ka nii olulised oleks) midagi pakkuda ei suuda, jääb video siiski kõige lähemale intiimsele suhtlusele.
    my five cents.. võibolla lasen ka üldistamisega mööda.

    Mis konkreetsemalt slaide puudutab, siis mind huvitaks lähemalt jutt mis räägiti metaandmetest, ideest “ümbrik on selgem kui kiri” ning otsingutulemuste taustast.

  • Esiteks, see “intiimsus” on loomulikult pisut kohmakas toortõlge sõnast “intimacy”, võibolla “lähedus” vmt oleks isegi parem vaste, aga seda ei kasutanud, kuna joonisel pea kõik tasandid oma efektilt erinevad, isegi kui füüsiline distants (“lähedus”) on sama.
    Aga väga lühidalt, väite aluseks on see vana teada tõde, et inimestevahelises 1:1 vestluses liigub üle poole informatsioonist mitte öeldud sõnade vaid kehakeele, intonatsiooni jm najal. Sealt ka loogika, et kui füüsiliselt kohal pole võimalik olla, siis läheb suhtlus vähemintiimseks sedapidi, kuidas erinevate meelte tajutavat “maha koorida”: 1:1 dialoog miinus puudutus -> videokõne miinus visuaal -> audiokõne miinus hääl -> … jne.
    Ja veel, “kõigil inimestel on kombeks loetud tekstist just nii aru saada nagu ma kirjutan.” ei ole kindlasti kohe tõsi. Võibolla mõtlesid Sa lihtsalt privaatset suhtlemist oma parimate sõpradega, kes teavad kogu Sind ja teie ühist ajalugu puudutavat konteksti – neile suunatud lühilaused ehk küll. Niipea kui pisut keerukamat või konfliktsemat kirjasõna loeb mõni pooltuttav või võõras, on tõlgendusi (nüanssides või fundamentaalseid) sama palju kui lugejaid.

  • Aitäh, Margus, vaatan, millal neist asjadest siis pisut pikemalt kirjutada.
    “Ümbrik on selgem kui kiri” lühikokkuvõte on see illustratsioon GWB kõnest slaidil 9. Inimene, kes iialgi ei võta ette kogu kõne läbilugemist saab sellise mehhaaniliselt genereeritud sõnapilve (mis ju ka metaandmed) abil kiirkokkuvõtte, millest tal kujuneb välja arvamus, mida Bush rääkis. Samas võib seeläbi kohale jõudnud sõnum oluliselt erineda kõnekirjutaja algsest plaanist – võib-olla oleks kõnet lugedes jäänud hoopis mõni tore majandusteemaline kalambuur meelde? Või hea anekdoot? Võibolla oli kõnes täiesti tasakaalustatult juttu shia ja sunni hõimudest (mitte ühest selgelt rohkem nagu sõnapilves)? Jne. Ehk siis, metaandmetest “ümbrik” ei pruugi jõuda avamiseni ja “kirja” autori kontroll sõnumi üle kahaneb.

  • Üks oluline mõõde, mis seal slaidides taustal olemas on, aga vääriks ka otseselt väljahääldamist, on see, et kas suhtlust kontrollib saatja või vastuvõtja, mis on seotud sellega, kas on sünkroon- või asünkroonsuhtlus, pull või push. Sellesmõttes on email kindlasti saajasõbralikum, et saajal on võrreldes näiteks telefonikõnega suurem kontroll lugemise kiiruse, kestuse, keskkonna jne üle, ja jäävad ära ka igasugu keelest, aktsentidest jne tulenevad probleemid.
    Samuti on võrgus oluliselt vähem võimalik kontrollida sõnumi konteksti, ilmselt sa üritasid seda öelda oma “lugeja mõjutab sõnumeid” pointiga. Kui ma kogu info saanVremja stiilis massimeediast ja võrgukanalit pole, ei ole võimalik kriitiliselt kaasa mõelda. Aga kui ma poliitiku kõne kõrvale loen teises aknas uudist ja kommentaare sellest, kuidas ta samal õhtul kuskil kellelegi pasunasse andis või purjus peaga autot juhtis, siis ma panen need kaks asja kokku.

  • Jens