Välisinvesteeringud 2: tore ei ole tobe

Eile murdsin pead selle üle, milline võiks olla Sven Mikseri seisukoht välisinvesteeringute ja Eesti oma ettevõtluse toetamise küsimuses. Tolle postituste kommentaaridest tuli mitu head mõtet (aitäh!): vaadata-kuulata videosalvestust ja küsida Mikserilt otse. Tegin mõlemat ja sain targemaks:

From: Sven Mikser <Sven.Mikser@riigikogu.ee>
Date: February 21, 2011 13:56:07 GMT+02:00
To: Sten Tamkivi
Subject: RE: Reedene Tuulelohe lend

Tere veelkord,

Hakkasin mõtlema ja meenutama  ja usun, et võisin Martinsoni kommentaari peale öelda, et võrreldes välisinvesteeringuga oleks kodumaisel kapitalil rajanev innovaatiline ettevõte veelgi TOREDAM. Kindlasti mitte tobedam. Kui mu põrisev „r“ kuulaja segadusse ajas, siis kontekstist oleks pidanud siiski välja noppima, mida ma silmas pidasin.

Sven Mikser

From: Sven Mikser
Sent: Monday, February 21, 2011 1:29 PM
To: Sten Tamkivi
Subject: RE: Reedene Tuulelohe lend

Tere hr. Tamkivi,

Kõigepealt pean ütlema, et mind üllatab see „tsitaat“ ilmselt veel rohkem kui Teid, sest midagi niisugust ei ole ma teadlikult kindlasti mitte öelnud ega ka mõelnud.

Minu sissejuhatavas sõnavõtus „Tuulelohel“ oli lõik, milles ma ütlesin umbes nii: välismajanduspoliitikast kõneldes meeldiksid meile kõige enam otseinvesteeringud, mis tuleksid tarka tööd eeldavasse tootvasse sektorisse. Eriti hea oleks, kui see raha saaks õilistatud Eesti tööga ja tulemusena sündinud teenus või toode eksporditaks.

Vasturepliigis ütles Allan Martinson, et minu mõtteavaldus meenutab talle Andrus Ansipi poolt kunagi öeldut ja et tema arvates kuulub selline mõtteviis 20. sajandisse ning et tegelikult vajame me hoopis oma kodumaistel investeeringutel baseeruvat teadusmahukat tootmist.

Mina ütlesin, et Eesti innovatsiooni toetamise poliitika on minu arvates liiga konservatiivne. Meie EAS-il, Arengufondil ja teistel selleks kutsutud organisatsioonidel on olemas kõik õiged meetmed, aga kuna finants on piiratud, kiputakse toetama suhteliselt „lollikindla“ (s.t. turvalise, mitte tobeda!) äriplaaniga ettevõtmisi, mis võiksid oma krediidivajaduse rahuldada ka kommertsturul. Seevastu tõeliselt riskijulgetel ja innovatiivsetel ettevõtmistel on riigi tuge raske saada.

Kui Äripäev või keegi teine luges siit välja, et ma pean kodumaiseid investeeringuid „tobedateks“, siis on see kas pealiskaudsus või pahatahtlik konteksti moonutus. Seda viimast ei tahaks meie lugupeetud ärilehelt uskuda.

Parimat,
Sven Mikser

P.S. Mul ei ole midagi selle vastu, kui ka minu vastuse oma blogis postitate.

Müsteerium lahendatud ja minuarust oleks paslik Äripäeval vabandada oma allika öeldu sisu nii tobedalt moonutava lapsuse eest.

Aga tagasi teema enda juurde pöördudes – mis on teiste, eelkõige valimistel kandideerijate arvamus, välisinvesteeringute toetamise ja oma ettevõtluse poputamise tasakaalust?


  • Pingback: Välisinvesteeringud, väljamurdmine maailma ja Mikser : Sten Tamkivi's Seikatsu()

  • Anonymous

    – Välisinvesteeringut ei valita. Välisinvesteering kas tuleb või ei tule. Ütleme Makroflexile, et ei ärge tooge kõiki oma Soome töökohti Pärnusse?

    – Välja arvatud juhul kui tegeletakse üksiktulijate kohaste erandite ja soodustuste tegemisega a la Leedu. Eesti on valinud teise tee, loodan, et õige ja Leedu saab veel valusat ‘Iirimaad’ tunda, kus suured tegijad ’00 alguses järjest poode kinni panid;

    – Kapital on tark. Kui tööjõud, asukoht, infra, üles-allavoolu sidusvaldkondade olemasolu/puudumine seda tingivad, siis tuleb investeering väärtusahela alumisse otsa. Ja oleme tänulikud, et on tulnud ja tuleks veel. Mis muu meie 100k+ töötutearmee ära absorbeeriks;

    – Meie innovatsioonipropaganda on liialt IT, toote/tegevuse ja originaalsuse keskne. Start-up-indus = meil IT. Miks nii? Äriideede puhul räägitakse tootest/teenusest mitte tarbimistungidest ja siin/meie poolt tegemise suhtelisest eelisest (mis pole ka lõppeks oluline). “Jaapani ime” oli ju näiteks kopeerimine. Teistmoodi ja paremini kopeerimine;

    – Ettevõtlus on eelkõige idee ja ärategemise oskus. Selle taga inimesed ja inimestel on vaja innustust ja vabadust. Triviaalne vist. Raha läheb hiljem vaja.

    – Leppima peab sellega, et nii raha kui ideid läheb raisku suurel hulgal enne kui asja saab. Ideid, projekte, ettevõtteid poputatakse. Liiga palju usku, et iga ettevõtja teeb esimese korraga Microsofti või Google. Liiga vähe hädatappu ja kannapöördeid. Maameeste värk;

    – Vaja on vabaneda tootlikkuse müüdist. Et SKP per capita suureneb sama asja tublimalt ja efektiivsemalt tehes. Ei SKP suureneb ainult teisei kallimaid asju/teenuseid või samu asju kallimalt tehes;

    – Kuna statistikat ei tea, siis raske hinnata kui suur osa otseinvesteeringutest on a la Skype – ostetakse kohalikult investorilt, kes investeerib kohapeale. Seega Allani kartus asjatu;

    – Parim investeering on maksta Martinsonile, Neiveltile jne jne peale, et nad avalikult arutleksid erinevate äriideede üle ja üleüldse rohkem suud lahti teeksid (neid provotseerida);

    – Ehk siis Allani jutu juurde tagasi tulles: elamiseks on vaja nii vett kui õhku, mitte emba-kumba. Välisinvesteeringud tulgu aga omamaiste ettevõtete maailma jõudmise hakatuseks oleks neid suurusjärgu võrra rohkem vaja (vt eespool), sest keda peab laia maailma jõudmiseks potitama, seda jäädaksegi potitama.