Digi toimetaja Martin Mets on kirjutamas järgmisesse Arvutimaailma numbrisse lugu Eesti IT-haridusest ja esitas ka mulle mõned küsimused, ilmselt mu selleteemalise tegevuse tõttu ITL juhatuses. Martini ja Henriku lahkel loal avaldan oma vastused ehk kiire Skype-tekstivestluse-intervjuu toorel kujul juba ette, aga ostke siis kindlasti ajakiri ka, et lõpptulemust lugeda.
[6/2/11 10:36:52] Martin Mets: Räägitakse, et Eestis on puudu juba 2000 IT-spetsialisti. Viimastel aastatel on vastuvõtt IT-erialadele natukene paranenud, kuid see võiks olla endiselt palju parem. Käisin just eile ITLi koolituuril Kehra gümnaasiumis ja seal räägiti kaasakiskuvalt, et palk on üle keskmise ja töö firmades (seal oli näiteks Webmedia) tore, mitmekülgne ja rutiinivaba, kuid õpilastes see erilist vaimustust ikkagi esile ei kutsunud. Mis peaks olema see präänik, mis tooks aina rohkem inimesi IT-erialasid õppima? Kas endiselt oleks vaja murda mingeid iganenud müüte? Mul on tunne, et siinkohal ei ole tegemist valdkonnaga, mis ise lihtsalt paika loksub…
ITL korraldatud koolikülastuste ja muul viisil noortelt kogutava tagasiside põhjal tundub, et põhjuseid, mis noori IT juurde jõudmast takistavad on mitmeid, ei oska ühtki neist esile tuua kui suurt ja peamist. IT valdkonnas kõva käpp olemiseks peab endale juba koolis alla laduma tugeva reaalainete põhja – on kindlasti neid, kelle jaoks matemaatika ja füüsika ongi rasked, aga samas võib paljude andekate jaoks olla sageli lihtsalt tüütu või igav see, kuidas neid aineid õpetatakse: kas kuivalt ja teoreetiliselt tahvli ees või läbi põnevate projektide nagu robootika või lihtsam tarkvaraarendus. “Raske õppustel, kerge lahingus” tarkust meenutades on oluline ka kohustuslik matemaatikaeksam: kui mõni andekas noor selle gümnaasiumi lõpus tegemata jätab, sulgeb see ta ees mitmeid ülikooliuksi, mis teda tegelikult hiljem huvitada võiksid.
Eesti üleminekuühiskonnas on olnud väga oluline ka küsimus, kas üks või teine erialavalik võimaldab majanduslikult “head elu”. Usun, et selles osas oleme nüüd üle perioodist, kus arvati, et vaid majandus- või juuraharidus seda suuta tagavad – väga hea programmeerija töö on ka väga hästi tasustatud võrreldes ka pankuri või advokaadiga.
Ja veel üks väärarvamus on see, et tehnoloogia on kuidagi humanitaaria vastand hariduses ja tööturul. Me soovime, et meil oleks rohkem insenere, aga lõpuks on näiteks edukas IT-tööstus suur tööandja ka disaineritele, lingvistidele, antropoloogidele, turundajatele jne. Oluline, et need eri distsipliinid oskaksid koos töötada ja selleks omavahel üksteise toimist paremini tunneksid.
[6/2/11 10:37:21] Martin Mets: Kurdetakse, et IT-erialadel on lõpetajaid vähe. Samas aga haaravad nad ise juba enamiku paljulubavaid üliõpilasi teiselt kursuselt enda juurde tööle, mistõttu jäävad paljudel õpingud lõpetamata. Mis võiks siin olla kuldne kesktee?
See on üks suur müüt, mida tuleb ikka ja jälle ümber lükata. Suurtel ja edukatel IT-firmadel puudub motivatsioon palgata teiselt kursuselt inimesi endale tööle. Osad neist, kes müüvad arendusteenust, müüvad tegelikult oma töötajate CV-sid ja seal on rahvusvahelises konkurentsis oluline näidata vähemalt magistrikraadi. Teistel on lihtsalt edust tulenevalt tehniliste probleemide keerukus nii suur, et nende lahendamine eeldab rohkem haridust.
Soliidsed IT-firmad palkavad tudengeid ehk osalise ajaga ja julgustavad neid igati kooli lõpetama, et võimaldada neile ka tulevikukarjääri. “Poolikuid” tudengeid satub ka mitte-IT-firmadesse IT-tugiisikuteks jm lihtsamatele töödele, sest need firmad ei suuda päris IT-firmadega tööpakkumistes hairtud spetsialistidele konkureerida. Statistika näitas, et paari aasta taguse majandusbuumi ajal läks suurem osa IT-alade väljalangejaid hoopis… kinnisvarasektorisse! Ja üks suur koolist langemise põhjus on koolide sõnul ka raskused õpingutes (jällegi – reaalainete põhi oli nõrk).
[6/2/11 10:38:56] Martin Mets: Kas Eestis antav IT-alane haridus vastav IT-firmade ootustele? Paljud arendajad ja start-upid räägivad, et neid erialasid või programeerimiskeeli, mida neil vaja oleks, Eestis ei õpetataki. Kui suur peaks olema IT-alane spetsialiseerumine väikeses Eestis, kas olekski vaja üksnes baasharidust, millele hiljem lisandub juba tööalane praktika ja täpsem spetsialiseerumine? Kas firmad ootavad pigem valmis spetsialisti või teadmistega inimest, keda nad saavad enda käe järgi vormida?
Sõltub rollist, loomulikult. Oluline on, et ülikoolist tulev noor oleks õppinud probleeme lahendama ja loominguliselt mõtlema – on ohtlik, kui teda on silmaklappidega treenitud kasutama vaid üht platvormi ja programmeerimiskeelt ja puudu on oskus valida ja vajadusel õppida juurde parimaid tööriistu vastavalt konkreetsele ülesandele. Arvutiteaduses on palju vundamenti laduvat teooriat, mis ei sõltu programmeerimiskeeltest – vajaduste analüüs, algoritmid, võrkude toimimine, andmebaasiteooriad, statistika ja andmeanalüüs. Sellele alusele saab siis laduda juurde teadmisi, mis tulenevad konkreetse tööandja ja tema projektide/toodete vajadustest. Insener areneb ja õpib kogu elu.
Teisalt on firmades rolle, kuhu palgatud töötaja peab olema juba saabudes oma nishshis oluliselt targem kui tööandja ja sealsed kolleegid – selle tarkuse allikaks eelduseks on näiteks doktorikraadini viinud akadeemiline uurimistöö.
[6/2/11 10:41:30] Martin Mets: ITLi tegevuskavas (2009-2011) on tööjõu ja hariduse valdkonnas kirjas eesmärk, et “tõstame Eesti IKT kõrghariduse kvaliteeti rahvusvaheliselt konkureerivale tasemele”. Milline on Eesti IT-hariduse tase praegu?
Mulle tundub, et baasdistsipliinides – matemaatika, füüsika, keemia, arvutiteadused – ei ole meil midagi häbeneda. Neis on korralikku taset ja pigem kuuleb ülikoolidelt muret oma jätkusuutlikkuse üle. Head õppejõud vananevad, konkursid nende kohtadele üliväikesed, doktorante on suhteliselt vähe ja seega pole igas valdkonnas näha, kust võiks tulla need uued Eesti professorid, kellele teatepulk üle anda.
Suur on arenguruum on aga eri distsipliinide koostöös. Taanis on üks uue põlvkonna ettevõtluskool, mis eeldab igalt oma lõpetajalt, et too on kooli jooksul edukalt läbi teinud mõne tudengiprojekti, mis a) kaasab tudengitest osalisi kolmnurga tehnoloogia-disain-äri igast nurgast ja b) see tiim viib projekti ellu üle vähemalt 6 ajavööndi, s.t ainult Euroopa-sisesest ei piisa.
Ma kardan, et Eestis pole ühtegi IT-tudengit, kes seda lõpetades öelda saaks. Aga kui ta näiteks Skype’i tööle satub, siis visatakse ta täpselt sellisesse vette, kus tuleb hakkama saada sadade eri valdkondade esindajatega üle 16 ajavööndi ja mitmekümne eri rahvuse – oleks ju loogiline, et kool teda selleks ette valmistab?
Just sellises interdistsiplinaarse ja üle riigipiiride mõtleva lähenemise juurutamises näen ma ka Eesti ülikoolide IKT programme koondava IT Akadeemia algatuse suurt potentsiaali ja võimalust.