Teema 2012: Välistööjõud

Teenusmajanduse Koda avaldas täna oma juba iga-aastaseks traditsiooniks saanud paketi Teema2012, mis käsitleb komplekti valupunkte, mida teenuste-valdkonna ettevõtjad näevad takistusena Eesti elu- ja majanduskeskkonna suurema avatuse teel. Et asi ei jääks vaid virisemiseks, on iga peatüki juurde kogutud ka ports hästi konkreetseid ettepanekuid, kuidas asju parandada.

Peatükkides (Meie inimesed, tervis, konkurentsivõimeline majanduskeskkond ja intellektuaalne ruum) on loodetavasti palju lugemis- ja kaasamõtlemisväärset, aga otsustasin siia rist-postitada paar teemat, mis mulle kõige südamelähedasemad ja mille väljamõtlemisse ja kokkukirjutamisse ka ise enim panustasin. Esiteks on ehk suupärasemad tükid lugeda, ja teiseks oleks tore kommentaarides kuulda teie tagasisidet ja uusi ideid edasiarenduseks. Alustuseks siis välistööjõu Eestisse meelitamise teemal.

Meie inimesed – Välistalentide kaasamine

Teenusmajanduse valdkonnas on ettevõtete rahvusvahelise konkurentsivõime tagamiseks hädavajalik välistalentide kaasamine ettevõtetesse nii tippjuhtide kui tippspetsialistide tasemel. Lisaks oma konkreetsetele oskustele aitab välistalentide kohalviibimine kaasa ettevõtete töökeskkonna ja kohalike töötajate kiiremale rahvusvahelistumisele. Igapäevane koostöö erinevatest kultuuridest ja majandustest pärit kolleegidega sunnib ettevõtteid mõtlema avatult ja globaalselt.

Täna on välistööjõu Eestisse värbamise protsess keeruline, aega- ja ressurssinõudev, eriti just siis, kui sobiv kandidaat on väljastpoolt Euroopa Liitu. Sellisel juhul võib kogu protsessi peale kuluda kuni 6 kuud.

Pikk protsess on loodud vältimaks massilist lihttöötajate immigratsiooni eelkõige idast, hirmust riigile kaasnevate sotsiaalsete probleemide ees. Kogu välistööjõu temaatikat käsitletakse aga liiga ühe mõõdupuuga. Teatud palgatasemest, positsioonist või konkreetsest ettevõtte valdkonnast alates peaks eksisteerima lihtsustad ja diferentseeritud süsteem, mis hõlbustaks teatud spetsialistide immigratsiooni Eestisse. Ettevõtte jaoks on keeruline leida oma valdkonna tipptalente, neid siia elama meelitada ning põhjendada, et nad oma tööalast karjääri just siin väikeriigis jätkaks kui samas seab riik nende saabumisele bürokraatlikke takistusi.

Me peame otsustama, milliseid talente me Eestisse soovime ning muutma nende saabumise protsessi võimalikult paindlikuks ja lihtsaks.

Vaatamata kasvanud üldistele tööpuudusenäitajatele eksisteerib Eestis mitmetes valdkondades terav struktuurne tööJÕUpuudus – kui osa töötajaid ei leia oma kvalifikatsioonile vastavat tööd, ei leia samas paljud tööandjad endale vajalikke spetsialiste. Ümberõppimine ja -koolitamine nõuab aga palju aega ning on sageli reaalselt mõeldamatu. Tasakaalu saavutamiseks on vaja balansseerida tööjõu liikumist eri riikide vahel – kutsuda Eestisse vajalikke spetsialiste ning võimaldada Eesti töötajatel leida tööd välisriigis.

Sageli vaadatakse avalikkuse poolt välistööjõu immigratsioonile võõristades viltu, teadvustamata nende panust Eesti riigi SKP kasvule, Eesti ettevõtete konkurentsivõime ning pikas perspektiivis kogu riigi elatustaseme ja kultuurilise mitmekesisuse tõusule. Eesti on rahvaarvu poolest Euroopa üks väiksemaid riike ning selleks, et tänapäeva globaalses maailmas edukas olla, tuleks olla võimalikult avatud ja paindlik. Väike riik ei ole võimeline kõike ise tootma, sealhulgas ka vajalikku tööjõudu.

Ettepanekud:

  1. Järgida kõigis välistöö temaatikat puudutavates õigusaktides selget ja üheselt mõistetavat definitsiooni, mis kirjeldab Eestisse oodatud välistalenti. Majandusharude ülese lahendusena soovitame selleks kasutada Eestis teenitava brutopalga alampiiri: reaalselt makstav ja maksustatud palk peegeldab avatud turumajanduses töötaja poolt loodavat lisaväärtust. Sisserände soodustamine Eesti keskmisest enam tasustatud töökohtadele maandab ka hirme immigrantide tekitatud tulevasest koormusest meie sotsiaalsüsteemile.
  2. Elamis- ja tööloa protsessi lihtsustada selliselt, et välistalent asub legaalsetel alustel tööandja juures tööle ja elamisloa taotlus esitatakse peale tööleasumist.
  3. Elamisloa pikendamisel võimaldada senisest lihtsamat protsessi (nt sarnane protsess nagu on hetkel EU kodanike puhul – uus ID migratsiooniametist), mille kohaselt ei peaks tööandja uut konkurssi korraldama, kui olemasoleva töötaja elamisluba kord aegub, ning töötukassa 3-nädalast otsimisnõuet järgima. Juba riigis viibivale ja head tööd tegevale spetsialistile on ebakindlust tekitav või lausa solvav, kui tema täidetud töökohale korraldatakse regulaarselt uusi konkursse.
  4. Lihtsustada korda, kus tööloa alusel teatud perioodi töötanu saaks lihtsustatud korras elamisloa ka ettevõtjana, juhul kui ta soovib teda Eestisse toonud palgatöö järel jätkata Eesti majandusse panustamist luues oma firma.
  5. Loobuda välistalendi abikaasale esitatavast piisava sissetuleku tõendamise nõudest. Isiku, kes tuleb Eestisse tööle nö eksperdi elamisloa alusel, sissetulek peab olema niikuinii juba teatud suuruses ning tegelikult ei oma varasem sissetulek sellisel juhul üldse tähendust, kuna abikaasa elama asumisel võib ta Eestis tööle asuda ja elatist teenida.
  6. Loobuda välistalendi Eestisse saabumise eelsest elukoha olemasolu nõudest, sest esiteks on VMS kohaselt üürilepingu sõlmimine isikuga, kellel ei ole elamisluba, karistatav. Teiseks on välismaalastel niikuinii kohustus hiljemalt 1 kuu jooksul peale Eestisse saabumist registreerida oma elukoht.
  7. Leida võimalusi probleemiks kujunenud välistöötajate perede integreerumisraskuste lahendamiseks. Üheks komistuskiviks välismaistele töötajatele, kes tulevad Eestisse koos perega, on lasteaiakoha või võõrkeelse koolikoha leidmine. Probleemiks on olnud nii kohtade saadavus kui hind.
  8. Viia välistööjõuga seotud taotluste menetlus ettevõtjapõhiseks – st koondada ühe ettevõtjaga seotud taotluste menetlemine ühe ametniku kätte vähendamaks igakordset bürokraatiat haldusorganiga suhtlemisel ja pidevat vajadust üle seletada konkreetse ettevõtte tegevuse spetsiifikat.
  9. Sarnaselt viisataotlusega tuleks võimaldada elamisloa taotluste vastuvõtmist lepingu alusel ka mõne teise Euroopa Liidu või Schengeni riigi esinduses või Eesti aukonsuli poolt. Samuti võiks eelmainitutel olla ka elamisloakaardi väljastamise õigus. Kuni elamisloa taotlusi võtab vastu ning väljastab vaid Eesti välisesindus, tekib sageli probleeme potentsiaalsete töötajate siiatoomisel Araabia, Aasia või Ladina-Ameerika riikidest (nt India, Pakistan, Brasiilia, Argentiina jne), kus Eesti esindused puuduvad või asuvad taotlejast mitmete lennutundide kaugusel.

  • Lisaksin: Leida võimalused Eesti kraadiõppes lõpetanud (kolmandatest riikidest pärit) välistudengitele ülemineku- või tööotsimiselamislubade andmiseks. Sarnased skeemid on olemas paljudes riikides, näiteks USA OPT (optional practical training), mis on pärast kooli lõpetamist eraldi taotletav viisa+elamisluba, mis kestab kuni aasta ja ei seo sel perioodil inimest kindla tööandjaga. Sarnased skeemid on ka paljudes Euroopa riikides. 

    Eestis on aga kord selline, et väljaspoolt Euroopa Liitu tuleva tudengi elamisluba saab koos õpingutega läbi ja tal on väga piiratud võimalused siin tööturul ringi vaadata. Tööandja seisukohast on ta sellest hetkest alates nagu iga teine kolmanda riigi kodanik. 

    Samas on ta juba eluga Eestis kohanenud, võib-olla on tekkinud suhted siinsete ettevõtetega, tihti on huvitatud ja kvalifitseeritud siin tööd leidma. 

    • Absoluutselt nõus, tarkade ja seiklushimuliste inimeste (mõneks ajaks) Eestisse meelitamiseks on nende siin koolitamine üks lihtsamaid ja loogilisemaid viise – ja kooli lõppedes peaks pingutama, et neid mitte kohe minema lasta vaid _veenda_ neid jääma riiki oma teadmisi, võrgustikku ja maksutulu meie ettevõtetega jagama. Igasugused täiendavad barjäärid on siin kurjast.

  • Pingback: Teema 2012: Töötajad omanikeks | Sten Tamkivi's Seikatsu()

  • Üks huvitav lahendusvihje, mida viimastel päevadel selles arutelus kuulnud olen on tööviisa.

    Selle lähenemise kohaselt on elamisluba kui pika-ajalise residentsuse esimene samm (või isegi esimene samm kodakondsuse suunal) laetud tervest portsust probleemidest, mis võib-olla ei vajagi esmast lahendamist mobiilsete tarkade töötajate jaoks – olgu nendeks sotsiaalhoolekanne või osalemine kohaliku tasandi poliitikas. Kas saaksime lahendada inimeste võimaluse Eestis tarkadele töökohtadele tööle asumiseks läbi spetsiaalsete viisade? Ja mitmeaastane tööviisaga Eestis viibimine oleks omamoodi tugevaks eelkontrolliks (seadusega mitte pahuksisse minek, maksulaekumised jne) elamislubade väljastamisel, juhul kui külaline peaks otsustama kunagi hiljem seda taotlema asuda.

    Kui keegi seda mõtet kaugemale on mõelnud, oleks tore kuulda.