Erakond kodanikkonna vastu

Mai lõpus, Reformierakonna rahastamisskandaalide alguskeerises, kui lehetoimetustesse olid juba jõudnud värsked materjalid selle kohta, “kes selle asja taga siis ikkagi täpselt uut parteid teevad” (loe ühte, kahjuks valet vastust nt siit), toimus Twitteris üks selline mõttevahetus:

alari rammo @alarirammo

@ottlumi @janekluts sellest parteid ei saagi aru, et kui nad kuradid uut erakonda ei moodusta, miks ja mida nad siis tahavad.

Ott Lumi @ottlumi

@alarirammo @janekluts selle vastu ei vaidle.eks me peame esimest põlvkonda vabakondlased ja parteilased üleelama

Sten Tamkivi @seikatsu

@ottlumi umm “esimese pôlve vabakondlased”? niisama, mitteparteilisi kodanikke, kel oma arvamus on vast varem ka eksisteerinud?

Ott Lumi @ottlumi

@seikatsu esindus-ja osalusdemokraatia kokkupõrge on teada fenomen noortes demokraatiates.võimuvahekordade vähene institutsionaliseeritus

Ma ei olnud küll ka siit edasi filosoofiliselt nõus, et probleemi iva siin on “vähene institutsionaliseeritus”. Ma arvan, et ühe Eesti riigi inimese suhe oma riiki võiks olla institutsionaliseeritud nt läbi kodakondsuse piisavalt, et lubada tal ka valimistevahelisel ajal nokk lahti teha, sõltumata sellest, milliste vaba- või muiduühenduste koosseisu ta täiendavalt selle riigi õigusruumis kuulub.

Aga mingi probleem on siiski olemas, millest muidu kriisiolukorras avalduv, kaalutletud tegevust halvav hirm, et “nemad seal” tahavad ilmselt parteid teha. Nüüd vahepealsetel nädalatel lisandunud paar infokildu tekitasid mul ühe äratundmise.

Lubage illustratsiooniks tsiteerida:

Andrus Ansip, Reformierakonna üldkogul:

Kõlapinda hakkavad saama need, kel pole endal ühtegi lahendust ja kelle poliitilise kapitali moodustab paradoksaalne hüüdlause „mina pole poliitik!“, mis justkui annaks lunastuse kõigeks ning vabastaks vastutusest.

Rain Rosimannus, Facebookis:

[…] Põhiline on see, et vähemasti ühes parteis, mida ma tean, me vaidleme neid küsimusi aastast aastasse uuesti, oma liikmetega, programmi koostamisel. […] Ainult et sellest kaasamisest ja debatist ei saagi osa need, kes on otsustanud olla kohtumõistjaiks väljaspool ja distantsil. See ongi osaleja privileeg.

Meelis Atonen, samuti üldkogul:

Kaua poliitikast eemalolnuna sain ma šoki, kuidas asjad eskaleeruvad, et inimene niimoodi peab minema ajalehte artiklit kirjutama.

Ja siit üks tähelepanek, mis võiks ehk olla abiks mõne partei ajutrustile, mõtestamaks iseenda tulevikku ja enda suhet ülejäänud ühiskonnaga:

Mulle tundub, et teie hädade algus, kokkupõrge osalusdemokraatiaga on selles, et tõmbate ühe jämeda “meie” ja “nemad” joone täiesti valesse kohta. Ma ei tea, kas on see noorteühendustest auesimeesteni kulgev läbimõeldud hierarhiaga süsteem, kus “omasid” hoitakse ja “äraandjaid” rapsitakse, mälestus ühendanud maailmavaatest või veel midagi muud, kust asi algab. Igatahes väljast vaadates tundub, et enda ehitatud klubilise, nt vahvate kollaste või roheliste lipukestega palistatud identiteedi piirist kujuneb keerulises olukorras lahingujoon, kuhu rajategi automaatselt barrikaadid, sest väljas on vaenlased.

Ma olen olnud viimased viisteist aastat paari läbimõeldud erandiga just Reformierakonna valija, maailmavaatelt liberaalne, ettevõtja, tööandja ja maksumaksja – noh, mäletate, selline, kellesuguste kõlakastiks seda erakonda kunagi tegema hakati. Ja nüüd loen, et nii partei esimees, pika-ajaline strateeg kui sellesse skandaali Ligile seltsiks saadetud saabunud kaikamees (parandatud Meelis Atoneni soovil, kuna mul tõesti ei ole alust arvata, et ta ei oleks oma väljaütlemistes vaba ja keegi teda “saatis”. Aga siiski meenutab mulle tema teemadevalik kaikamehe-definitsiooni siit) arvavad, et mul puudub “privileeg” teada saada, kuidas rahastatakse siiani minu hääle toel tehtavat poliitikat, sest see on partei liikmete vaheline siseasi? Really?

Proportsioonide meenutuseks, Reformierakonnal on 11144 liiget (allikas) ja viimastel valimistel said nad 164255 (allikas) häält ja Eestis elab 1294236  inimest (allikas).

Ma ei ole kindel, et isegi Sun Tzu’l tuli omal ajal pähe sõnastada mõni filosoofiline tsitaat olukorra kohta, kus kartmatu kindralstaap näeb nii kurja vaeva, et väljaspool “meie” 11 tuhandet ustavat sõdurit oleks tagatud, et 153000 senist liitlast tunneksid end “nende”, väliste vaenlastena.

 


  • Olen nõus, et rahastamisskandaal on jäletusväärne ja arvan, et selle tõeline jälkus– et avalikke huvisid müüakse ja raha moonutab teisi  (sellega konfliktis olevaid) palju tähtsamaid riigi väärtusi– pole veel kõigile kohale jõudnud. Ma arvan, et selline parteide etteheide annab tegelikult edasi varjatud etteheidet, et lihtne puu otsast karjuda, kui ise pole proovinud. Et igaüks, kes läheb poliitikasse, hakkab seda tegema ja väljaspool olevad inimesed lihtsalt ei saa aru. Mingis mõttes juhtub ju iga erialaga nii, et see, mis paistab väljastpoolt mäda, on ühe tööstuse paramatus ja nii see vast paistabki ka erakondade liikmetele. Ning parteides on palju inimesi, kes on liitunud täiesti legitiimsetel põhjustel (et teha midagi head ära), kuid kes on hakanud osast süsteemist ja tunnevad, et nad pole süsteemis ise süüdi.

    Taaskord, ma ei soovi enda kommentaariga midagi õigustada, vaid selgitada, mida Atonen mõelda võib.

    • Atonen kirjutas mulle eile õhtul ka otse (mis on väga teretulnud ja kahetsusväärselt harv viis tagasisidet saada) ja meil oli minu arvates väga tsiviliseeritud mõttevahetus. Usun, et mõistan tema motivaatoreid selles juhtumis pisut paremini, ja tegin oma tekstis tema palvel ka ühe paranduse, isegi kui oleme teema käsitlusviisi mõnes osas jätkuvalt eriarvamusel. See selleks.

      Samas tahan alla joonida, et ma ei ole üks neist, kes võtab kasutada must-valgeid absoluute nagu “parteid on halvad”, “kõik poliitikud valelikud”, “mitte-parteistunud on lihtsalt argpüksid”. Minuarust on seda ühe mütsiga löömist ja lihtsustavat dualismi meil ohtlikult palju – mis demotiveerib häid ja hajutab vastutust halbadelt mängijatelt.

  • Eks mida rohkem erakondi kritiseerida ja põlastada, seda pahasema ja okkalisema siilina nad ennast kerra tõmbavad, ja seda vähem nad välisega harmoonias on, ja seda rohkem neid põlastatakse, ja seda… Noh, ja nõnda edasi. Sellele olukorrale on evolutsiooniteoorias olemas ka lahendus nimega looduslik valik. Nimelt kui erakondlasi hakatakse tajuma nii väärituna, et nendega ei olda nõus enam järglasi saama, surevad erakondlased liigina välja. 100 aastaga peaks plats suht puhas olema 🙂 Nii et paluks veidi kannatust!

    • Evolutsioon tunneb ka liike, mis muutuvad, kohanduvad (samuti muutuva) keskkonnaga ning seeläbi mitte ei hääbu, vaid tugevnevad.

      Pahane kerratõmbumine ei ole siinkohal mingi füüsikaseadustest tingitud paratamatu reaktsioon vaid organisatsiooni / selle juhtide valik.
      Üritan olla oma kriitikas nii tasakaalukas kui oskan, inimesed erakondade sees ei ole rohkem ega vähem Eesti ühiskonna liikmed kui ma ise. Põlastamine ei ole plaanis.

      • Ma tegin vaid arglikke katsetusi iroonia ja huumori valdkonnas 🙂 Erakondi peabki kritiseerima, eriti tasakaalukalt ja konstruktiivselt nagu sina seda teed.

        Laiem avalikkus paraku ei ole nii tasakaalukas ning põlastamine on täna samasugune objektiivne reaalsus nagu see pahane kerratõmbumine. See võib meeldida või mitte meeldida, aga see lihtsalt on nii. Mina ei näe täna jõudusid või suundumisi, mis seda põlastamise-kerratõmbumise nõiaringi purustada võiksid.

        Huvitav, kas tänaste parteidega lähebki nagu natsi-Saksamaaga, et lõpuks istuvad esimees, peasekretär ja 3 broilerit kusagil pommivarjendis ning peavad maailmavallutusplaane, sel ajal kui peal-ilmas ruulivad juba hoopis muud jõud? Või tõesti kasvavad kaikamehed ümber ja/või teevad päris-inimestele ruumi? Ei tahaks nagu uskuda.

  • Ma ikka ei suuda aru saada, Taal ja mõned teised on otseselt väitnud, et Eestis sisuliselt on läbi aastate olnud oligarhia – kui on vaja viid paarsada tuhat krooni igale erakonnale ja need hääletavad Riigikogus mistahes seaduse poolt. Kas poleks loogiline valik kas a) kinnitada olemasolev olukord põhiseaduses ja lõpetada demokraatia imitatsiooi. või b) panna ikkagi kogu kahtlusaluste punt arestimajja ja sealt rahulikkult valida head uued naabrid Herman Simmile?

  • erakonna asutamist ja ajalehte artikli kirjutamist demoniseeritakse jah kuidagi kummaliselt palju. mõlemad võiksid Euroopa Liidus valitsust juhtiva erakonna liikmete meelest olla ju normaalsed asjad, mitte midagi normaalsusest hälbivat — kehtivate seaduste järgi moodustavad valitsuse riigikogus esindatud erakonnad; kehtiva tava järgi saab rahvas ajalehtede kaudu teada, mis toimub.

    • Praegused suurerakonnad ei taha pirukast ilma jääda.

  • aarneve

    Vaata kus konspiroloogia. Tegelikult vaatame ühte hästi vana uudist. 10 aastat vist vana.  
    “Res Publica pakub annetajatele võimaluse teha seadusega keelatud anonüümseid annetusi ning  skeemidesse on segatud ka OÜ RP Majandustegevus. RP Majandustegevuse OÜs on õppinud ehk koolituse sildi all Res Publicat toetanud ettevõtjad Urmas Sõõrumaa, Toomas Annus, Jüri Käo, Toomas Sildmäe jpt ”  Nüüd järsku Tamkivi ärkas. 10 aastat hiljem. Aga teeme äkki vastupidi: Tamkivi  lähebki otse nende Sõõrumaade, Annuste, Köode ja Sildmäede juurde ja teeb asja selgeks, milles asi? 

  •  Huvitav, kas te nüüd aru saate (või ikkagi mitte), et RE on põhimõtteliselt uus KP, absoluutselt võimu taotlev grupp tegelasi? Kogu nende tegevus on suunatud sellele eesmärgile: haarata Eesti praktiliselt ainuvõim ja seda hoida. Seetõttu nad ka nii käituvad. KP käitumise pikaaegne fenomen oli enda eksimatuse ja kõikvõimsuse demonstreerimine. Sama teeb RE — eitab igasuguseid vigu. Igaüks, kes KPd kritiseeris oli ühiskondlik Vaenlane. Sama liini ajab ka RE (vt. Ligi väljaütlemisi). Kõik töötas seni väga hästi kuni REs endas Meikar (kes muu) seda harmooniat lõhkuma hakkas.

    • Tasub korraks mõne aastajagu ettepoole kiigata: http://www.epl.ee/news/eesti/ansipi-ja-pentuse-dialoog-tekitab-kummastust.d?id=51083534  Võib-olla ka tahtmatult, aga Keit Pentuse “ootamatu” küsimus Andrus Ansipile on hea verstapost ühe erakonna demokraatlikuks olemise ja demokraatia mängimise mõõdupuuna. Peaministri tollasest vastusest järeldades.

  • Ma mõtlen siin, et kas tõepoolest keegi enne valimisi seda eraldusjoont ei märganud? Siis on asjalood ju hirmhalvasti – minu arusaamise järgi on kõik loetletud ja nüüd nagu järsku päevavalgele tulnud probleemid kogu aeg nähtavad olnud…  Probleem pole ka vigade eitamises – probleem on aastatega ülesehitatud süsteemis, kus valijahäälte saamiseks piisab lollidest lubadustest, erakonnasisese (keskreformierakonna)vastasseisuteatri järjekordse etenduse mahamängimisest ja hirmu/armu/võimu abil kogutud kahtlasest, aga suurest rahahunnikust.

    • Eks ilmselt taluvuse piir eri vaatlejail eri kohas, nii iga partei sees eraldi kui formaalselt neist väljaspool. Ja mingi probleemi märkamise, selle enda jaoks mõtestamise ja lõpuks sellel teemal sõna võtmise (või mitte) vahel on ka alati ajaline distants.

      Oleks naiivne arvata, et minagi nägin just eile ootamatut ilmutust. Ja vaadates selle postituse levikut ja reaktsioone esimese 24h tunni jooksul tundub, et neil teemadel murelikke on praegu teisigi.

  • Lisaksin siia veel ühe mõtte, olles lugenud selle evolutsiooni ehk erakondade väljasuremise ideed. Nagu enne viitasin, ongi üks probleem see, et nii mängu sees olijad (ehk süüdi olevad erakonna liikmed), kui ka see evolutsiooni idee, portreteerivadki erakonda kui struktuuri kui midagi paratamatult korruptiivset ja see on tegelikult vale. Usun, et see on loogiline, et saab olla erakond, mis ei võta altkäemaksu ja ei ole üles ehitatud ainult ja peamiselt erahuvide realiseerimisele, ja ei hakka siinkohal selle üle pikemalt argumenteerima, kui keegi seda just kahtluse alla seada ei taha.
    Samaaegselt sellega, et erakondi niimoodi kujutatakse (vabastades nende liikmed mingis mõttes nende süüst), ei ole erakondlikule demokraatiale siiamaani head alternatiivi. Occupy Wall Street liikumise poolt väljapakutud ideed, otsedemokraatia jms ei ole alternatiivid ühiskonnaliikmete huvi puudumise tõttu ning tõenäoliselt jäävad erakonnad demokraatia suunajaks ja tähtsaks elemendiks väga pikka aega.
    Seetõttu võiks ühiskondlik debatt keskenduda sellele, et kuidas muuta kas olemasolevaid erakondi nii, et piirata nende korruptiivsust või siis tekitada juurdekasvuga muutusi või kuidas luua uusi ja edukaid erakondi, mis oleksid ka avalikke huvisid silmas pidavad.