Mõnikord mõtleme me Gustavi ja Ettaga välja unejutte. Hakkad otsast harutama, pakud juurde tegelasi ja olukordi ja vaatad, kuhu lugu välja jõuab. Eile õhtul tuli kokku üks selline lugu, et oleks patt seda mitte teistele lapsevanematele kasutamiseks jagada:
Jänesetüdruk Viivika oli väikest kasvu loom, aga igas mõttes üle keskmise: nutikas, kannatlik, uudishimulik ja ilus. Ta kasvas täiesti tavalises peres, käis tavalises koolis ja elas üldjoontes täiesti tavalist jänese-elu. Ainus asi, mis tema juures oli silmnähtavalt teistmoodi oli see, et tal oli vaid üks kõrv. See üks kõrv oli nii pikk ja kena nagu üks jänesekõrv olema peab, aga teist lihtsalt polnud.
Viivikal polnud teist kõrva olnud juba sünnist saati, nii et ta ise ei osanud teistmoodi elu ette kujutadagi. Kui ta pisike oli ei näinud ta üldse mingit vahet, aga mida edasi seda rohkem kippus see eripära talle ennast meelde tuletama. Viivika ema muidugi ütles, et see puuduv kõrv teebki ta kõikide teiste jänestega võrreldes eriliseks ja armsaks. Aga teiste loomalaste suhtumine rääkis midagi muud.
Lasteaias olid lapsed veel avameelsed ja ausad, aeg-ajalt vaatas keegi talle otse silma ja küsis otse: “Kuule, Viivika, miks Sul ainult üks kõrv on? Mis teisega juhtus?” Ainult Siil Tingo ei küsinud nii otse, vaid puksus kohmetult, kuigi oli aru saada, et ka temal oli lihtsalt siiras huvi.
Algkoolis hakkas asi minema natuke häirivamaks, sest vahest ilmus välja mõni narrija. Näiteks pisut õel Nugisepoiss Märgo, keda teised loomad kutsusid vahest selja taga ka ka Loll-Märgoks, aga samas tundsid natuke kaasa ka, sest metsas oli üldiselt teada, et Märgol ei olnud just kõige soojem ja sõbralikum urg. Märgo veetis praktiliselt kogu kolmanda klassi Viivikat jälitades, et igal võimalikul ja võimatul juhul torkavate naljadega meelde tuletada puuduvat kõrva.
Ja millalgi põhikoolis pöördus kõik pea peale. Viivika puuduv kõrv muutus millekski, mille ümber jäid justkui õhk ja aeg seisma ja kõik hakkasid teesklema, et seal ei olegi midagi küsida, vaadata ega rääkida. Häbelik lõvipoiss Füügibert, keda Viivika pidas üldiselt oma heaks sõbraks, ei vaadanud temaga rääkides talle kunagi otsa, sest silma vaatamine tundus jube lähedal sellele kohale, millest Füügibert ei tahtnud kunagi juttu teha. Silmside oli probleemiks teistelegi, ikka uitas klassikaaslaste pilk Viivikaga suheldes mõne vana kännu, põõsas istuva kireva linnu või oma tagakäppade peale. Teiste ebamugavus Viivika teistsugususe pärast tegi kokkuvõtteks ebamugava tunde hoopis Viivikale.
Ja siis tuligi keskkool. Viivika, kes oli, nagu öeldud, mitte ainult ilus vaid ka tark jänesetüdruk, õppis hoolega füüsikat, matemaatikat ja bioloogiat. Ülikooli-eriala valimise ajaks oli tal selge, et temast saab geenitehnoloog ja seda ta õppima asuski.
Juba kolmandal kursusel tegi Viivika laboris ühe väga huvitava uurimisprojekti. Ta leppis kokku Siga Prändoniga, et too eraldaks talle oma põrnakudedest mõned kvaliteetsed tüvirakud (ja Prändonil polnud üldse valus!). Viivika sekventseeris DNAd, paljundas vahvaid amniootilisi tüvirakke, siirdas, kopeeris, testis ja inkubeeris. Juba mõne kuu pärast oli tal peas kaks kõrva. See, mis täitis varasema tühimiku oli muidu “vana” kõrva peegelpilt, ainult õige vähe läikivamat karva, sest: ikkagi päris uus!
Jänesetüdruk Viivika avaldas läbimurdelise artikli, mis jäi viimaseks, kus tema nimi oli autorite seas veel professori oma järel. See on teadlaste puhul on jube oluline märk sellest, kes on kelle õpipoiss. Sealtsaadik edasi tegi Viivika veel palju aastaid ise üha uusi ja uusi läbimurdeid teaduses ja jagas juba teistele tudengitele uusi tarkusi.
Doktor Viivika ei ehitanud ju endale uut kõrva mitte selle pärast, et see puudus kuidagi teda ennast otseselt seganud oleks, vaid selleks, et teistel loomadel tema ümber oleks vähem ebamugav. Ja nüüd, nende samade oskustega sai ta aidata veel miljoneid metsaelanikke, kellel tervisega hoopis tõsisemad hädad. Näiteks Karuvanaema Libraato kehvapoolne südameklapp või Koopaorav Rein, kelle pisikesest kintsust Hunt Hälvo kord joomatuuril tüki haukas, mis oli üsna valus ja oleks ilma Doktor Viivika tehnoloogiata jätnud koleda armi, ükskõik mitu korda Hälvo ka järgmisel päeval vabandamas käis.
Nii selguski, et Jänesetüdruk Viivika puuduv kõrv ei olnud mitte probleem, vaid suur võimalus teisi aidata.