Näpud sügelesid ühe viimasel ajal sagedasti silma torkava sildistamise pärast, kus ühiskonda üritatakse jagada kaheks: Tegijad ja Haibimehed. Valmis teksti avaldamiskohaks saim hoopis Memokraat – loe edasi siit.
Näpud sügelesid ühe viimasel ajal sagedasti silma torkava sildistamise pärast, kus ühiskonda üritatakse jagada kaheks: Tegijad ja Haibimehed. Valmis teksti avaldamiskohaks saim hoopis Memokraat – loe edasi siit.
Lugesin Raivo Heina laialt levivat blogipostitust ja kuigi sellega on lihtne suures osas nõus olla, tuli paar põlvenõksatust siiski. Ja kuna diskussioon on nii feissbukiseinasid-pidi laiali, siis ei osanud nende seast enam valida ja positan hoopis siia. (Kõrvalpõikena: distributed conversations on jätkuvalt lahendamata probleem, startupihuvilised).
Paar nädalat tagasi käisid meil kontoris külalised Õpetajate lehest. Argo Kerb pani kenasti kirja, millest rääkisime – tekst saadaval Õpetajate lehe veebis ja allpool. Kuna tänaste õpetajate streikideni oli veel omajagu aega, siis saime rahulikumalt läbi võtta teemasid nagu IT-sektori ootused haridusele, IT Akadeemia visioonikski olevad rahvusvahelistumine ja interdistsiplinaarsus, paar aastat tagasi ikooniks muutunud “rahvusvahelised ärijuhid”, keda meil koolitatakse jpm.
Jätkuks eilsele postitusele, toon Teema 2012 ettepanekute paketist kommenteerimiseks ja aruteluks välja veel teise mulle südamelähedase mure: kuidas teha nii, et Eestis üha enam ajudega töötajatest ei oleks mitte pelgalt töövõtjad, vaid omanikena suuremad osalised iseenda loodud väärtuse jagamises.
Esimest korda kirjutasin töötajate optsioonide teemal aastal 2009 ja sellest ajast saadik on omajagu vett merre voolanud. Positiivne on see, et tänane tulumaksuseadus käsitleb optsioone ja maksustab neid ka pärast kolme aasta möödumist mõistlikult (ehk siis tulumaksuga tulu tekkimisel). Samas on esimese aasta praktikas juba koorunud välja rida küsitavaid (vt ka nt selleteemalist Facebooki-vestlust) ja kurbloolisi näiteid, mida seadusandja selgelt ei soovinud, kus võimalike pettuste piiramiseks ehitatud võrku kipuvad kinni jääma nii Eesti startupid kui siinsete rahvusvaheliste firmade töötajad.
Muutuv maailm eeldab iteratiivset lähenemist ja alltoodud tekst seletab veelkord konteksti ja juhib tähelepanu neile “järgmise ringi” parandustele, mida riik lähenemises ja seadustes võiks teha, et meil ikkagi oleks rohkem omanikest töötajaid. Peamine eeldus, konstruktiivne dialoog, on selleks olemas.
Teenusmajanduse Koda avaldas täna oma juba iga-aastaseks traditsiooniks saanud paketi Teema2012, mis käsitleb komplekti valupunkte, mida teenuste-valdkonna ettevõtjad näevad takistusena Eesti elu- ja majanduskeskkonna suurema avatuse teel. Et asi ei jääks vaid virisemiseks, on iga peatüki juurde kogutud ka ports hästi konkreetseid ettepanekuid, kuidas asju parandada.
Peatükkides (Meie inimesed, tervis, konkurentsivõimeline majanduskeskkond ja intellektuaalne ruum) on loodetavasti palju lugemis- ja kaasamõtlemisväärset, aga otsustasin siia rist-postitada paar teemat, mis mulle kõige südamelähedasemad ja mille väljamõtlemisse ja kokkukirjutamisse ka ise enim panustasin. Esiteks on ehk suupärasemad tükid lugeda, ja teiseks oleks tore kommentaarides kuulda teie tagasisidet ja uusi ideid edasiarenduseks. Alustuseks siis välistööjõu Eestisse meelitamise teemal.
Eelmisel nädalal ACTA-vestlustest tõukunud mõttearendusest, et selle asemel, et ühe välislepingu osas must-valgelt vaielda ja tsementeerida seisukohti ühel või teisel pool barrikaade ja rindejoont, võiks hoopis pead kokku panna ja maha kirjutada, millised need kasutajate õigused ja vankumatud vabadused on, mida me Eestis ja Euroopas kaitsta tahame.
Et seda diskussiooni käima lükata, kirjutasime paari õhtu ja ööga Marteni, Linnari ja Danieliga esimese mustandi kokku. Rõhk sai pandud inimesele, internetikasutajale ja väärtustele – meelega hoidusime tehnoloogiate, standardite, sideprotokollide ja juriidiliste krutskite mängutoomisest. Ja leppisime kokku, et hea neutraalne, kitsalt ACTA-väitlustest räsimata organisatsioon, keda me kõik usaldame seda diskussiooni ärgitama ja modereerima on mõttekoda PRAXIS.
Seega, palun tulge osalema: http://mottehommik.praxis.ee/internetivabaduse-teesid/
Kas need on meie õigused internetikasutajatena, mille kaitstuses kindlad olles oleksime me valmis selleks, et tulgu või veeuputus või allkirjastatagu ACTA?
Sõber Toivo püstitas sellel nädalal ACTA-teemaliste arutelude lainel oma Facebooki-seinale sellise küsimuse:
Toivo Annus:
Mõni leimab internetis, mõni teine Riigikogu kõnepuldist. Mõnda like’vad maikades arvutinohikud, mõnda teist jälle sõbralikud vuntsidega rahvasaadikud. Igaühel oma meedium kus end koduselt tuntakse ja seda ei saa ju pahaks panna. Rohujuure tasemel lällamine ja meemide ehitamine väga midagi ei mõjuta, plakatitega meeleavaldused ei tundu ka optimaalseim viis elukorralduse suunamiseks. Küsimus ise pole triviaalne aga oma mugavustsoonis meemitamise ja “peame arutama” poliitudu vahele vahele tahaks näha päris inimeste – aga selliste vähe mõjukamate – seisukohti. Nt Jaan Tallinn Presidendi mõttekoja liige, Sten Tamkivi Peaministri ümarlaua külaline (?), @LinnarViik valitsuse nõunik (?), @OttPärna – AF juht, Andres Jõesaar Ringhäälingunõukogu liige, Andrei Korobeinik riigikogu liige – kui te täna peaksite ACTA osas ise hääletama, siis kas hääletaksite pigem poolt või vastu? Kas ja kuidas olete või kavatsete valitsust/ametnikke/seadusandjat olete selles osas nõustada?
Soovitan järgnenud vastuseid kõiki lugeda, aga kuna Toivo katsub seal edasisi arendusi vaos hoida, siis rist-postitan oma arvamuse (täiendatud ja linkidega varustatud kujul) ka siia. Juhul kui kellelgi tekib sellele mingeid täiendavaid küsimusi või mõtteid – laske aga tulla.
Digi toimetaja Martin Mets on kirjutamas järgmisesse Arvutimaailma numbrisse lugu Eesti IT-haridusest ja esitas ka mulle mõned küsimused, ilmselt mu selleteemalise tegevuse tõttu ITL juhatuses. Martini ja Henriku lahkel loal avaldan oma vastused ehk kiire Skype-tekstivestluse-intervjuu toorel kujul juba ette, aga ostke siis kindlasti ajakiri ka, et lõpptulemust lugeda.
Neljapäeva hilisõhtul, pärast kuidagi eriti pikaks veninud tööpäeva veetsin mõned tunnid telemajas. Seekordne TV3 Kolmeraudne oli üks veidramaid laiv-teleesinemisi nende 6-7 seas, mis mul elus ette on tulnud. Nimelt tabas Lasnamäed elektrikatkestus ja grimmitoa musta ekraaniga teleka eest tehti ohtraid telefonikõnesid, kus teemadeks genekad, UPSid, signaaliruutingud läbi Läti jne. Käigupealt muutus esinejate järjekord ja loobuti vaatajaküsimustest.
Aga Priit (@priitkoff) oli toimetanud päris head küsimused ja Mihkel (@mihkelraud) esitas neid endale omase intensiivsusega. Rääkisime e-riigist, IT-haridusest ja -ettevõtlusest ja õige pisut Skype’ist. Tulemus, kokku ca 19 minutit on näha siin:
Eile murdsin pead selle üle, milline võiks olla Sven Mikseri seisukoht välisinvesteeringute ja Eesti oma ettevõtluse toetamise küsimuses. Tolle postituste kommentaaridest tuli mitu head mõtet (aitäh!): vaadata-kuulata videosalvestust ja küsida Mikserilt otse. Tegin mõlemat ja sain targemaks:
From: Sven Mikser <Sven.Mikser@riigikogu.ee>
Date: February 21, 2011 13:56:07 GMT+02:00
To: Sten Tamkivi
Subject: RE: Reedene Tuulelohe lendTere veelkord,
Hakkasin mõtlema ja meenutama ja usun, et võisin Martinsoni kommentaari peale öelda, et võrreldes välisinvesteeringuga oleks kodumaisel kapitalil rajanev innovaatiline ettevõte veelgi TOREDAM. Kindlasti mitte tobedam. Kui mu põrisev „r“ kuulaja segadusse ajas, siis kontekstist oleks pidanud siiski välja noppima, mida ma silmas pidasin.
Sven Mikser
From: Sven Mikser
Sent: Monday, February 21, 2011 1:29 PM
To: Sten Tamkivi
Subject: RE: Reedene Tuulelohe lendTere hr. Tamkivi,
Kõigepealt pean ütlema, et mind üllatab see „tsitaat“ ilmselt veel rohkem kui Teid, sest midagi niisugust ei ole ma teadlikult kindlasti mitte öelnud ega ka mõelnud.
Minu sissejuhatavas sõnavõtus „Tuulelohel“ oli lõik, milles ma ütlesin umbes nii: välismajanduspoliitikast kõneldes meeldiksid meile kõige enam otseinvesteeringud, mis tuleksid tarka tööd eeldavasse tootvasse sektorisse. Eriti hea oleks, kui see raha saaks õilistatud Eesti tööga ja tulemusena sündinud teenus või toode eksporditaks.
Vasturepliigis ütles Allan Martinson, et minu mõtteavaldus meenutab talle Andrus Ansipi poolt kunagi öeldut ja et tema arvates kuulub selline mõtteviis 20. sajandisse ning et tegelikult vajame me hoopis oma kodumaistel investeeringutel baseeruvat teadusmahukat tootmist.
Mina ütlesin, et Eesti innovatsiooni toetamise poliitika on minu arvates liiga konservatiivne. Meie EAS-il, Arengufondil ja teistel selleks kutsutud organisatsioonidel on olemas kõik õiged meetmed, aga kuna finants on piiratud, kiputakse toetama suhteliselt „lollikindla“ (s.t. turvalise, mitte tobeda!) äriplaaniga ettevõtmisi, mis võiksid oma krediidivajaduse rahuldada ka kommertsturul. Seevastu tõeliselt riskijulgetel ja innovatiivsetel ettevõtmistel on riigi tuge raske saada.
Kui Äripäev või keegi teine luges siit välja, et ma pean kodumaiseid investeeringuid „tobedateks“, siis on see kas pealiskaudsus või pahatahtlik konteksti moonutus. Seda viimast ei tahaks meie lugupeetud ärilehelt uskuda.
Parimat,
Sven MikserP.S. Mul ei ole midagi selle vastu, kui ka minu vastuse oma blogis postitate.
Müsteerium lahendatud ja minuarust oleks paslik Äripäeval vabandada oma allika öeldu sisu nii tobedalt moonutava lapsuse eest.
Aga tagasi teema enda juurde pöördudes – mis on teiste, eelkõige valimistel kandideerijate arvamus, välisinvesteeringute toetamise ja oma ettevõtluse poputamise tasakaalust?