E-Maksuamet paremaks!

Juunikuus toimus üks ootamatu, aga tore koosolek, kus Maksu- ja Tolliameti juhid kutsusid lõunasel ajal pirukaid pugima ja kohvi jooma mõned inimesed, kes palju internetiteenuseid kasutavad, ehitavad ja nende teemal aeg-ajalt ka avalikult sõna võtavad. Eesmärgiga saada tagasisidet Eesti E-Maksuametile ja mõtteid selle edasiarenduseks.

Allpool on sellest mõttevahetusest tekkinud märkmed, mida omavoliliselt natukene loetavamaks toimetasin. Ehk tekitab see teilgi mingeid täiendavaid mõtteid, olgu siis suuri või väikeseid arendusi, tehnilisi või puhtalt organisatsioonilisi – pange palun kommentaaridesse kirja, avalik diskussioon on huvitavam kui otse kuskile e-maile läkitada.

Mulle kodanikuna väga meeldib, kui riik siiralt huvi tunneb, mida ja kuidas ta paremini saab teha, ei ole kahju selleks mõned tunnid aega investeerida aeg-ajalt.


Osalejad: Peeter Marvet, Henrik Roonemaa, Henn Sarv, Sten Tamkivi, Enriko Aav, Dmitri Jegorov, Meelis Riimaa, Hannes Udde.
16.06.2009

  1. Ühisdeklaratsiooni esitamine ei ole väga selge, millal midagi kuvatakse, millal tuleb mida teha, millal abikaasa saab andmed kirja. Vaja selgust, töövoog võiks olla lihtne, kuidas asi käib.
  2. Andmete sisestamine. MTA-l võiks kõik andmed olemas olla teistest riiklikest registritest (nt katastritunnus), või pank võiks selle info anda (nt laenulepingute andmed liiguvad vaid osaliselt). Kodanik ei pea ise midagi sisestama, mis on riigil olemas juba, vaid MTA võtab selle info ise erinevatest kohtadest.
  3. Vaadata üle kas igale inimesele on vaja näidata kogu tuludeklaratsiooni vormi e-maksuametis, paljud ju kasutavad ainult teatud osi, mitte kõike. Seda saab analüüsida, mis kohti kõige rohkem kasutatakse. E-maksuametis täidetav vorm ei pea olema identne pabervormiga. Protsessi alguses saaks kasvõi paari kontrollküsimusega (“kas teenisid mingit tulu väljastpoolt Eestit? on Sul üks tööandja? kas tegeled investeerimisega?”) juba enamike inimeste jaoks 80% vormirägastikust ära peita.
  4. Üldine suhtlemine meilidega: meilide teksti sisu vaadata üle, vahel on seal mitte olulist infot, vahel mitmeti mõistetavat, sõnum võiks olla selge, inimkeeles. Disain võiks olla ühene.Meili esimesed laused võiksid anda ülevaate maili sisust (osad maili kliendid nagu näit gmail kuvavad ilma maili avamata lisaks subjektile ka maili esimesi sümboleid). Võimalusel lisada otselink meili, kust saab abi (nt link e-maksuametisse)
  5. Otsekorraldused maksude maksmiseks ja/või e-arve mis läheb koheselt panka ja siis jääb pangas ainult vajutada nuppu maksan. Kõik maksmiseks vajalikud rekvisiidid olemas, pangaarve, viitenumber, selgitus. Kui E-maksuametis on ükskõik mis vaates kirjas mingi (võla)summa, siis miks ei ole selle kõrval alati nuppu “Maksa”?
  6. Kogu riigi suhtlus võiks olla ühes kohas internetis, teenused koos. MTA rist-pakkuma ka teiste asutuste teenuseid, nt “aitäh deklari eest, muide, kas Sul juba elektroonne valijakaart on?”.
  7. Riik ei pea kõiki kasutajaliideseid ise looma, mistahes süsteemi peaks arendama selgelt piiritletud komplektina APIdest ja eraldi nende peal elavast kasutajaliidesest. E-Maksuameti liidese arendamien ei peaks olema MTA ainuõigus ja -kohustus, kui huvi on, siis miks ei võiks olla neid implementatsioone kümneid, nii eraldi kuskil veebis kui raamatupidamistarkvarade sees. Kõik väljavõtted töödeldavasse formaati (CSV vms), maksutähtajad RSS-voona jne.
  8. Pakkuda FIE-dele ja mikroettevõtetele tasuta raamatupidamise programmi internetis, mis automatiseeriks ka tulude deklareerimise. Pankadega on seda mõtet aastaid räägitud, aga pole keegi vedu võtnud.
  9. Isik annab ühe korra MTA-le volituse, et suhtleb tema eest teiste (riigi)asutustega, et võib saata nt infot meilile, küsida kelleltki teiselt otse infot jne. Miks peaks igal aastal eraldi andma luba nt pangalt lepingute saamiseks?
  10. Võrdluse moment teiste maksumaksjatega, kuidas olen mina riigile makse maksnud ja mis selle eest kohalik omavalitsus saab, kas olen KOV-i TOP 10 või kusagil mujal. Positiivne tagasiside tõstab maksumaksja enesetunnet. Näiteks: “Sinu selle aasta tulud võimaldavad koduvallas ülal pidada ühte konstaablit ja tuletõrjujat, aitäh!”
  11. Vaadata üle mis inimesele paremini silma hakkab veebi versioonis, kasutada testimisel nn udustamise meetodit (blurimist), et teada ,mis silma hakkab. Olulise info eristamine veebilehel.
  12. Alati peab vaatama ka seda, et pidevalt ei muudetaks, et on juba tuttav turvaline tunne kui lähen mingisse rakendusse.
  13. KKK haldus, et oleks juba koheselt leitav info internetist, saaks juba koheselt vastuse, võimalikud lahendused hüppavad juba ette küsimuse kirjutamise ajal.
  14. MTA annab ilusti teate kui lähen kehetu ID-kaardi serdiga sisse, teised seda ei tee, jagada kogemust teistele asutustele kuidas MTA-s tehtud.
  15. Ühtne riigiportaal, kus saab siseneda ka MTA-sse, aga kindalsti peab olema ka nn otseuks. Kasutusjuhtumeid on erinevaid (bookmarkimine, otsingumootorid)
  16. Pangale püsiv volitus et saadaks andmeid ise MTA-sse.
  17. Arendusel ja testimisel vaadata ka seda plaani, et oleks korras vene keel, inglise keel. Kui me suudame meelitada välismaalase (tudengi, töötaja) Eestis makse maksma, on väga rumal, kui protsess teda segab.
  18. E-teenustel võiks olla ideedele rõhuvad võistluslikud riigihanked, mitte ainult vähempakkumised etteantud spetsifikatsiooni alusel: kes pakub parema mõtte koos prototüübiga, saab “auhinnaraha” teenuse väljaarenduseks endale.
  19. IT ässade motiveerimine osalemiseks, kuidas neis huvi tekitada. Nende jaoks ei ole stiimulit riigihankel osalemiseks, kui samal ajal saab nt eksporti teha.
  20. Mõelda “flow psühholoogia” elementide kasutamisele, sarnasus arvutimängudele.
  21. Quality assurance – kaasata testidesse vabatahtlikke asjatundjaid. Nt järgmise aasta tuludeklaratsiooni varajane beta-testimine.
  22. Kodulehel võiks olla nt palgakalkulaator, muid selliseid võimalusi, et isikud saaksid ise arvutada oma maksusid.
  23. Käesoleva ürituse kajastus, mitte küll pressiteates, aga mingis blogis? (Tehtud!)
  24. Tagasiside osalejatele, mis oli tulemus, kas miskit läks ka töösse neist mõtetest.

Lihtne ettepanek: riigiametnik, ära lenda äriklassis!

Meil on masu ja riigieelarve ei tule jätkuvalt kokku. Selle taustal, kuidas jutt on kolinud nüüd juba maksude tõstmisele, justnagu poleks kulude poolelt enam midagi võtta, tuli mul möödunud nädalal üks mõte.

Sisenesin Brüsselis Tallinna lennukisse ja avastasin, et äri- ja turistiklassi eraldav kardin on sikutatud poole lennuki peale. Eespool kardinat istus palju (6 tooli korda ca 12 rida = 72) toredaid Eesti soost riigiametnikke, elukohaga nii Brüsselis kui Tallinnas. Mul oli seal ka teretuttavaid, nagu igal eestlasel kipub olema, seega rõhutaksin juba ette, et ei midagi isiklikku ega mingit klassiviha õhutamist – küsimus pole inimestes, vaid süsteemis.

Teisel pool kardinat leidub sellistel Euroopa-sisestel lendudel alati tudengeid ja vanemaid inimesi. Perega puhkajaid ja üksikuid müügimehi. Aga alati ka suurärimehi, kelle lendude arv aastas ületab kindlasti nädalate arvu. Investoreid, kelle isiklik vara ületab sadu miljoneid kroone. Tippjuhte- ja spetsialiste, kes väga harva mõtlevad sellele, kas lennupilet on tuhat krooni odvam või kallim. Aga ikkagi lendavad turistiklassis.

Miks? Sest lühikestel Euroopa-lendudel ei ole vahet. Eri klassidest pileti hinnavahe on kordades, aga tool on sama. Ühel pool kardinat saab lühikese otsa jagu “tasuta” (loe: mõne tuhande lisakrooni eest) süüa-juua sisse ahmida – teisel pool tuleb maksta sadakond krooni. Lennujaama äriklassi lounge‘i saab vähegi rohkem lendav inimene sisse oma lennufirma punktikaardiga. Pole lisaväärtust.

Ettepanek: Eesti riik lõpetab homsest mistahes tasandi ametnikele mitte-turistiklassi piletite ostmise lendudel, mille pikkus ei ületa kuute tundi. Ilma eranditeta. Huvitatud ametnikel on lubatud teha upgrade’e oma raha eest või lennufirmade punktide eest.

Mul on vähe andmeid, et öelda, kui palju veel sel aastal kokku jõuab säästa. Tean vaid, et kui Skype ostab Eesti kontori töötajatele aastas ca tuhatkond (turistiklassi) piletit Londonisse aastas, siis selle numbri peale on vähemalt kahes ministeeriumis töötavad ametnikud muianud… Kui kellelgi on käepärast numbreid (lendude arv, reisieelarve-read eri asutustes, Estonian Airi klientide edetabel), siis palun pange siia kommentaaridesse. Ja kui siinne lihtne ettepanek tundub mõistlik ja õiglane, siis linkige ja levitage kus vaja.

Kõhutunne ütleb, et ülilihtne rahaline sääst ei tule väiksem kui näiteks see 75 miljonit, mille pärast oleks Padar valmis tõstma Eesti kõige targemate töötajate, majanduskasvu ja ekspordi arenduse vedurite tulumaksu 30% peale. Palun ärge kunagi enam rääkige seda juttu äriklassis lennates, see on silmakirjalik, demotiveeriv ja solvav.


Ohtlik pensioni II samba peatamise retoorika

See, kuidas valitsus pensioni teise samba maksed peatas, on üks depressivne lugu. Mingil eriti kõrgel loogilisel tasandil oleks olukord justkui arusaadav – kui raha pole, siis ei saa seda ka jagada.

Kõrvalepõikena: jätaks siinkohal isegi sellel teemal põhjalikult vaidlemata, kas raha tegelikult ka pole. Kas see on tõesti viimane kaks miljardit kogu ligi sajamiljardises potis. Ma ei ole jõudnud debatte nii palju jälgida, et natukenegi usuks, et üldises majanduslanguses peavad iga hinna eest tõusma olemasolevate pensionäride pensionid tulevaste arvelt. Või kuidas õigustatakse Eesti suutmatust kärpida märgatavalt riigisektori palkasid, arvestades, et IMF teeb seda Lätis 30% kirvega ja paljude kohalike veel-mitte-koondavate eraettevõtete terariistad välguvad samas suurusjärgus.

Küll aga pean ma ülimalt ohtlikuks pensionite rookimist saatnud retoorikat, eriti peaministri esituses. Ja seda just pika perspektiivi ja julgete investeeringute seisukohalt, mida on meil vaja teistes valdkondades — haridus, teadus, ettevõtlus.

Nimelt on nüüd riigi kõrgeimal tasemel võetud populismist nõretav seisukoht, et paari-kolmekümne- või isegi neljakümne-aastase horisondiga investeeringute toimist võib edukalt hinnata juba esimese paari aasta järel. Ja justkui selle “õigustusega” võib need investeeringud ära tappa.

Miks see ohtlik on?

  • Eesti-suguse väikese siseturuga riigi rahvusliku rikkuse suurendamisel on kodanike-poolne investeerimine alati parem kui tarbimine, sest suur osa tarbitavast ostame me paratamatult muult maailmalt sisse (suurendame kellegi teise rikkust). Pensionisambad on pea ainus instrument, mis on pannud laiasid masse natukenegi tarbimisraha ära investeerima. Mis on saanud eraisikute muude investeeringute tulumaksuvabastusest näiteks?
  • Peale pensionisammaste ei meenu mulle ühtegi tõeliselt valitsuste- ja valimisteülest pikaajalist projekti, mis oleks Eesti Vabariigis käima läinud ja jäänud. Heast pretsedendist sai üleöö halb.
  • Mistahes pika perspektiiviga projekt midagi teistmoodi teha on alguses status quo hoidmisest ebameeldivam ja kulukam. Hetkeolukorra hoidmine ei vii enamasti aga edasi. Seega tuleb uuenduste esimene ebamugavus lihtsalt alla neelata, mitte maratonijooksu teisel kilomeetril käega lüüa.
  • Väliskeskkond muutub alati. Selle peale ei viska aga edukad inimesed, firmad ja riigid oma visiooni nurka, vaid adapteeruvad ja kohanduvad, et võtta ka muutunud keskkonnast maksimum. Kui maailma rahaturud kokku kukuvad, siis vaatab mõistlik investor seda kui soodsat ostuvõimalust, emotsionaalne amatöör aga korjab raha turult tagasi, et see kiirelt ära tarbida – või “paremal juhul” aktsiate kallinedes uuesti siseneda. Pideva väikeste summadega investeerimise juures on veel see hea asi, et täpne absoluutse põhja otsimine ei anna erilitst täiendavat võitu, seega sellele pole vaja energiat raisata.

Kui sellised lihtsad põhimõtted tunduvad meie valitsejatele ebaratsionaalsed, ei ole mul usku ka ühegi järgmise pikaajalise projekti võimalikkusesse. Kõrghariduse reformimine võtaks 15 aastat, on kallis ja kolmandal aastal ei näita veel mingeid vilju. Uute välisinvesteeringute või rahvusvahelise talendi riiki meelitamiseks tuleb alustuseks kõvasti oma raha investeerida “võõraste poputamiseks” – kindlasti parajasti masu käes kannatavate kohalike masside seas ebapopulaarne tegevus. Uute ettevõtete loomiseks vajalikud maksumuudatused (nt tööjõumaksude alandamine) viivad esimestel aastatel kindlasti raha eelarvest minema – järelikult ei julge neid keegi teha?

Meenub President Ilvese räägitu Presidendi Kärajatel (video) — enamik maailma suurtest tehnoloogilistest läbimurretest tuleb läbi sõja- ja kaitseelarvete sellel lihtsalt põhjusel, et neid eelarveid valimistest valimistesse ei näpita. Iga kongressi populist Pentagoni eelarverea sisse ei näe, selle kallale mineku võimalusest rääkimata. See võimaldab ette võtta projekte ‘a la interneti leiutamine, mis eeldavad, et näiteks kolmkümmend aastat lastakse teoreetikutel möllata, ilma et nende esialgset näilist tulemusetust keegi igal aastal kahtluse alla seadma tuleks.

Kuidas tekiks olukord, kus riigi mistahes valdkonna pikaajalised projektid suudaksid elus püsida ilma, et neid piltlikult öeldes Kapo või Kaitseministeeriumi eelarvesse peitma ei peaks? Kõlab nagu Minu Eesti mõttekoja teema?


Minu Eesti Inspiratsioonikonverentsi ettekanne

MUUDETUD: kolisin video selle postituse “nurga taha”, kuna BOMS serveerib seda viisil, mis video iga kord lehe laadimisel automaatselt käivitab. Tüütu. Kliki allpool “Continue reading” lingil, et videot näha.

Kolmapäeval toimus Teeme Ära 2009 projekti Minu Eesti avaüritusena Inspiratsioonikonverents, kuhu mind paluti rääkima sellest, kuidas võiks tehnoloogia abiga paremini riiki juhtida.

Kõige suuremat kaasasahistamist ja -elamist tekitas kindlasti professor Marju Lauristin (video). Soovitan vaadata Valdo Kalmu räägitud Minu Eesti sünnilugu ja Rainer Nõlvaku juttu rahast.

Ja videovaenulike huvides postitan siia ka oma esinemises kasutatud jutupunktid, toimetamata kujul:

Read the rest of this entry »


Soov Vabariigi aastapäevaks

Andres Maimik mõtleb ja sõnastab, seekord Areenis “Seinte vahel” filmi arvustades:

Mind häirib tõsiselt, et rahvuslased on monopoliseerinud patrioodi mõiste. Eesti õpetaja, kes annab sisserännanutele eesti keelt ja kultuuri ning teeb seda sisyphosliku kannatlikkuse ning empaatiaga, omab mitu korda rohkem isamaa-armastust kui ennast eesti patrioodiks nimetav mehepoeg, kes päevade kaupa lõmpsutab internetis lõugu teemal, kuidas on tema inimõiguseks teise nahapigmendiga rahvaste kohta välja öelda seda, mida ta neist arvab.

Eesti Vabariigi 91. aastapäeval soovin, et selle riigi patrioodid käiksid ringi avatud silmade ja südamega. Looksid tulevikku suunatud uut väärtust, selmet üksnes ajaloost enese olemise õigustust otsida. Suudaksid ka kaaskodanikke veenda, et riik, mille jaoks kõik mitte-kohalik on võõras, ohtlik ja vale, ei kesta. Ei kesta, sest ta muutub muu maailma jaoks tasahilju irrelevantseks ja ei suuda ka omaenda tegelike patriootidega sammu pidada.

Riigid on kujuteldavad, neid ei eksisteeri objektiivses maailmas – nagu Daniel hiljaaegu kirjutas, lugege palun tema kogu ettekannet. Riigipüha puhul.


Presidendid omavahel

Täna hõigati maha uudis, et kuu aja pärast, 19. märtsil, toimub Tallinnas Tehnopolis Presidendi Kärajate egiidi all avalik vestlus Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja Skype’i presidendi ja juhatuse esimehe Josh Silvermani vahel.

Räägitakse muidugimõista innovatsioonijuttu.

Kiirematele võib õnnestuda veel leida paar kutset, palun andke märku. Ja kuna kõik soovijad kardetavasti saali ei mahu, on plaanis teha üritusest ka videoülekanne internetis.


Blogimispõhimõtted

Villu küsis mult sama küsimuse, mis Telleriltki (ja ilmselt mitte ainult):

[15:44:41] Villu Arak: Räägin lähiajal korporatiivblogimise vallas ringikompavatele inimestele blogimise rõõmudest. Tahaks pisut tsiteerida tarku inimesi oma jutu kõrvale – olgu siis nimeliselt või anonüümselt. Kuna sa oled aktiivne blogiserverite bittidega täitja, mõtsin uurida, millised on nt. sinu 3 tipmist blogimisräkitiga seotud põhimõtet või käsku, mida sa ise kirjutades teadlikult või alateadlikult järgid.

Esimese hooga tulid sellised mõtted:

  • Internetist ei saa midagi kustutada.
  • Blogis ei saa öelda midagi, mida ei oleks valmis ka Päevalehe või New York Timesi esikaanel ütlema.
  • Anonüümsust ei ole tegelikult olemas, seetõttu teen elu lihtsamaks ja kirjutangi oma nime all.

Ja siis on veel üks fundamentaalne teema, mida kirjutades teadvustan, aga ei oska päris nii kompaktse reeglinimekirjana sõnastada. Blogisid on põhimõtteliselt kahte sorti: need mis räägivad kirjutajast ja need, mis lugejatest. Minu jaoks on see teine zhanr olulisem, kuidagi mõjutada ümbritsevat maailma, ühiskonda. Jagada kogemusi ja ideid või diskuteerida teiste omade üle. Panna lugejaid nende endi elule teisiti vaatama, õnnelikumal juhul ka seda kuidagi paremaks või lihtsamaks muutes. Seega, kui ma siin blogis ka kirjutan endast, siis ainult sellise nurga alt, millest teise eesmärgi jaoks mingit kasu võiks olla. “Sügasin kassi. Siis käsin poes. Tõnu helistas ka. Õlu oli soe.” ei kvalifitseeru. Mõni veider mobiilne olustikupilt argielust ehk küll, aga need kolisin flickr‘isse ära.


Swedbank, ambitsioonid ja innovatsioon

Loen eilsest Eesti Ekspressist ja imestan:

Sulev Vedler: Eesti tahab saada teadmistepõhise majandusega arenenud riigiks.

Priit Perens, Swedbank Eesti juht: Kõrgtehnoloogiline tootmine on eesmärgina hästi ilus ja sümpaatne. Aga see ei ole see asi, millega me majanduse vee peale toome.
Enamik inimesi teeb meil suhteliselt lihtsaid asju.[…]
Esiteks, me ei konkureeri hiinlastega. Me konkureerime Soome, Rootsi, Saksa tööjõuga. Meie keskmine palk on nende keskmisest täna vaid 20-30 protsenti. Seal on ruumi minna veel küll ja küll.
Oluline on, et kui sa teed keskmise tehnoloogilise tasemega toodangut, teed seda hästi ja oled valmis tegema väikesi partiisid, siis oled edukas.

Üritan nüüd nuputada, kas tuleks meelde mõni riik, mille “majandus on toodud vee peale” “lihtsate tegevustega”, millega tegeleb “enamik inimesi”? Ja kuidas täpselt otsustab üks miljoniline linn-riik Euroopa perifeerias, et ignoreerib globaliseerumist kui sellist ja valib endale “konkurentideks” sobivad 2-3 kõrgema elustandardiga riiki kuskilt füüsilisest lähedusest. Ja siis valib nendega võistlemise pikaajaliseks strateegiaks hinnadumpingu, seejuures ignoreerides kõiki teisi konkurente, eriti Aasiat? Ja “keskmise tasemega toodang” “väikestes partiides” edukriteeriumitena?

Ilusat innovatsiooniaastat teilegi, kallis Swedbank! Ja edu sellise “visiooniga” Eesti kasumlikul finantseerimisel ka kümne aasta pärast.


Eesti haridussüsteem on Titanic

Henrik teeb tänuväärset otseblogimist Arengufondi konverentsilt EST_IT@2018.

Ene Tammeoru sealne sõnavõtt on kõige jõulisem ja selgem meie haridussüsteemi puudutav avaldus, mida olen vist kunagi lugenud.

Kui meie lapsed ei suuda globaalselt mõelda, siis me jäämegi oma väiksesse Eestisse. Me peame juba õpetades mõtlema globaalselt. Ei saa olla nii, et üks kutsekool valmistab ette inimesi oma maakonna jaoks, teine oma maakonna jaoks.

Alusprobleemid, millele ta viitab (pika visiooni puudumine, oma konnatiiki kapseldumine, politiseerumine jne) võib muidugi vabalt üles lugeda mistahes Eesti elu stagnatsioonipunkti kohta – haldusreform, ettevõtjasõbralik majanduskeskkond, …


Tihe telereede

Vabariigi Kodanikud
Eelmisel reedel juhtus nii, et [nädala keskel ilmunud arvamusloo](http://sten.tamkivi.com/2008/11/uutmoodi_ettevotjate_riik.html) järellainetuses sattusin Gonsiori tänavale ETV majja lausa kahel korral. Hommikul lindistasin intervjuu [Erisaatele](http://etv.err.ee/index.php?0545661) ja õhtul käisin [Vabariigi kodanike](http://etv.err.ee/index.php?0543615) otse-eetris.
Mõlemas tuli jutuks innovatsioon, Eesti majanduse ees seisvad väljakutsed, tööjõuteemad ja mõningal määral ka kitsamalt elu Skype’is. Aga loomulikult üsna erineva nurga all. Vabariigi kodanike auväärses vestlusrühmas jäi domineerima abstraktsem mure Eesti väärtuste pärast, sest tolerantsi ja teineteise toetamiseta ei juhtu midagi ei teadmistepõhises majanduses ega kultuurisfäärides. Erisaatele omaselt võeti seal teema ette kergemalt ja “praktilisemalt”, näiteks stuudiolaual “nokiat” otsides.
Millegipärast ei saa ETV veebist tuua videolõike blogikontekstis näitamiseks, aga nende oma veebilehel on saated siiski olemas, midagi alla laadida pole vaja:
* [Video: Vabariigi kodanikud, 28. november 2008](http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=88102)
* [Video: Erisaade , 1. detsember 2008](http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=88204) (intervjuu algus 9:30)