Classmates

The Sloan Class of 2013 has grown to 80 (from 67 the year before) and for the first time it will be broken into two groups of 40 for the core classes. This should encourage more inclusive conversations in class, I’m sure – but likely mean that you get the folks “on the other side” know a little less throughout the year.

About 50 people, mostly along with their partners had made it to the orientation and the group was as diverse as I expected (and hoped). US, India, China,  seemed to be represented with largest, yet comparable-size groups, followed by Japan and Canada. Singapore (population 5M) lives up to their reputation by filling full 10% of the seats in class, just as Brazil (pop 190M). Europeans come from Germany, France, Italy, Spain, Switzerland, Sweden, Estonia — and surprisingly no-one from the UK this year. New Zealand, Australia, Indonesia, Philippines, Thailand, Hong Kong, Korea, Kazakhstan, Morocco and Peru diversify things further.

Professionally the backgrounds range from heavy industries to serial tech entrepreneurship. We also have bankers, investors, insurers, government officials (SG in full lead again), tech corporates, materials and pharma scientists, hoteliers and game developers to name a few. And both US and Australian Navy! This is going to be different, and fun.

Academics

The updated 12-month Sloan program we are pioneering this year is divided into four quarters. We start in July with full calendar of 5 core classes:

• Summer: Economics / Data & Decision making, Organizational Design, Strategy Beyond Markets, Negotiations and Ethics
• Autumn: Accounting, Global Strategy, Leadership, Generative Leadership
• Winter: Finance, Marketing
• Spring: Operations

Last three quarters can accommodate 2-3 additional electives. These can be chosen from the Graduate School of Business itself (a good way to get to know some of the 800 2-year MBA students in classroom) or from pretty much any other school on Stanford campus around you – any “highly recommended” tips from alumni would be appreciated.

By intuition I am eying towards Engineering and Design Schools first to stir up my the topics mix, but am only beginning proper research here. More than one current student recommended a “Thinking Like a Lawyer” class taught by top Law School professors specifically for non-lawyers. And also there were almost cult-like references made to a class codenamed “touchy-feely,” a supposed embodiment of GSB’s organizational behavior strengths. We’ll see.

The biggest issue around electives will be time management and prioritization. By testimonies, a single elective can add anywhere between 2 to 15 hours of reading, writing and study group time per week on top of the time in class. Even multiplying the midpoint by 5-6 classes will easily get you to a full Saturday. Which many said will happen anyway, but one still needs to fit family and some social life / downtime in.

Homemaking

Speaking of family, we made a decision to at least start the life on campus, in a family apartment in Escondido Village. That was probably the biggest shift in direction the orientation brought, as I’ve been researching off-campus options around Palo Alto for many weeks already. As a side remark, with the kind of money flowing in Silicon Valley this very moment in aggressive recruitment, M&A and IPOs, the market is just going bezerk, which was starting to become worrisome. Think 7000 dollars and up per month for a 3-bedroom place you won’t likely get anyway because someone beats you to it with an upfront cash payment for a year.

Talking to current students, everyone was so clearly underlining how you will value every hour of day – and while renting a place off campus, if you’re lucky to find anything in time, would give us double square footage and more privacy, I wouldn’t be there to enjoy it anyway. Going just 20 minutes bike ride out would virtually cut out any possible drop by home for a quick meal with wife and kids between classes and study groups. Also, living on campus helps a mile towards sorting out the kids school places and gives Ede access to some of the amazing facilities Stanford has to offer. So, even if we are still unsure how moving from our quite comfy home to an oversized dorm room with quite communal living will work we decided to give it a try. “And after all, it is just one year,” as was often repeated. A true family adventure it will be.

To conclude, I’d really like to thank the Sloan Class of 2012 folks that made themselves available for questions and tips throughout the weekend. The officially presented parts of the program were mostly substantial as well, but the honest and helpful conversations around them just invaluable.

Esiteks on Raivo sõnastanud ühe minu arust Eestis liialt vähe käsitletud teema:

Startuppidest on väga palju kasu, isegi, kui need ei vii välja reaalse ja tegutseva eduka ettevõtteni. Esimene suur kasuartikkel on see, et inimesed hakkavad mõtlema. Teine suuremgi veel on tõdemus, kas sa oled ettevõtja või mitte. Ettevõtjaks ei anna õppida, vaid selleks sünnitakse. Küsimus on, kas noor inimene teab seda, et temal on ettevõtja geen või mitte. See äratundmine tuleb läbi kogemuste, eelkõige läbi ebaõnnestumiste. Piltlikult võib öelda, et pankrott (kui see just pahatahtlik ei ole) ja ebaõnn  on ettevõtja igapäevasõbrad. Nii nagu geenimutatsioonid on evolutsiooniarengu aluseks, toimib ka ettevõtlus. Läbi ebaõnnestumiste tähtede poole.

Ja siin on Garaazi48 taoliste ürituste positiivne pool – aidata noortel või ettevõtlusest eemal olnud inimestel ennast juhtida selle poole ja jõuda läbi selle tõdemuseni iseenda olemuses.

Ma olen 100% nõus, et läbikukkunud katse luua ettevõtet on valus, aga kasulik nii läbikukkujale kui ühiskonnale/majandusele laielmalt. Ja Raivo oluline point on selles, et seda nii juhul, kui see inimene õnnestub oma järgmises või ülejärgmises äris (nn serial entrepreneurship), aga ka siis kui ta tunnetab paremini enda huvisid ja piire ja temast saab maailma õnnelikeim palgatöötaja, ametnik või kunstnik “kes on käinud teisel pool” ja seega on ka oma edaspidistes mitte-ettevõtja valikutes targem ja edukam.

Avaldan siin ka ühe väikese räpase saladuse: just sellesama mõttekäigu tegime läbi Skype’is kui otsustasime, et tahame startup-üritustel nagu Garage48 aktiivselt töökohti pakkuda – enamikest ideedest ja prototüüpidest ei saa firmasid, ei peagi saama. Aga see, kuidas säravate silmadega inimesed und trotsides proovivad neid endaseatud finishijooneni viia ja mida nad koos töötades õpivad, sorteerib need terad välja paljudest apaatsetest, kitsarinnalistest ja valesti motiveeritud sõkaldest tööturul.

Veel nõustumise poole pealt: muidugi nõuab uue äri ehitamine tööd, verd, higi, pisaraid, kapitali, abilisi ja rohkem aega kui üks nädalavahetus. Eks ole Raivo ise hea näide sellest, nagu ka suur osa Garage48 taga otseselt või kaudselt tegutsejatest.

Aga mul on kaks vastulauset ka.

Ettevõtlusentusiastide enamik ei ole kullakaevajad

Mulle tundub, et see pilt “hackathonilt toon lotovõidu”-tüüpi noorukist on iga klohmija enda poolt ehitatud õlgmees. Ma üritan ja üritan, aga ei suuda mitte ühtegi sellist meenutada – kuigi olen enamikelt Eestis-Soomes toimunud Garage48′telt üritanud vähemasti läbi astuda ja võimalikult palju ka võõraste inimestega vestelda. Käimasoleval nädalavahetusel on nii neid, kes oma esimeses idee-esitluses joonisid jämedalt alla, et ei ehita äri, vaid tahavad teha lõbusat tehnoloogia-eksperimenti. On progejaid, kes tulid Soomest kohale ilmselt kaua küpsenud infrastruktuuri-ideega, et see nüüd ennast tava-keskkonnast välja rebides ära prototüüpida ja ehk kohata ka mõnda disainerit. Ja kõige rohkem paistis mitte-tehnilisi turundus- ja äriinimesi, kes lihtsalt ei tunne oma tavaelus ühtegi elus progejat nii hästi, et temaga saaks paar päeva lihtsalt arutada, kas mingi idee on teostatav või mitte.

Mul ei ole põhjust – eriti viimati mainitute puhul – arvata, et nad ei kujuta ette, et kui prototüüp õnnestubki, siis alles päris elu ja tegelikud ületamist ootavad barjäärid algavad. Sest sellega nad ju tegelevadki oma tänases palgatöös, kus nad müüvad, juhivad ja klativad kasumiaruandeid – aga mõne teise omaniku, mitte enda heaks.

Ma kardan, Raivo, et üldistad siin mõne kurva näite pealt. Ja see, et Garage48 seltskond paar aastat tagasi oma esimese ürituse eufoorilise meediakommunikatsiooniga pisut väljundi-ootuste (“oi te ei usu, mis firmad esmaspäevaks turul on!”) vindi üle keeras on ka minu arust juba ammu korrigeeritud samm. Toonane kriitika, pidev avalik diskussioon ja tagasiside on olulised, aga märgakem ka teistpidi nende kuuldavõtmist ja progressi.

Üks ürituseformaat ei lahenda maailma probleeme

Teiseks, mulle tundub, et on ebaõiglane sihtida Garage48 kui selgelt kõige enam järjepidevat (ja valdavalt vabatahtlikku) tööd kitsalt interneti-ettevõtlus-entusiasmi edendamisel (“hype”-sildistamine vihjab rõhutatult sisutühjusele, aga see veel eraldi teema) teinud ürituseformaadi suunas tervet peotäit kriitikanooli, mis käsitlevad kogu hariduse- ja kogemustetsüklit, mis katavad teekonna koolipoisist IPOni. Jah, sellel teel on liiga palju toetuse ja hea hariduseta lünki, aga need ei täitu nii, et “need kes üht oma rida ajavad, tehku rohkem ja teisiti”. Tehtagu!

Et miks ainult internetitarkvara? Miks raamatupidamist ei õpetata? Kas juuksur polegi siis auväärt amet? Miks 48 tundi, aga mitte nädal või kuu? Jah, muidugi, kõiki neid asju on Eesti ettevõtluse ja seeläbi majanduse eduks vaja. Ja positiivsust otsides, eks see kui vastamata küsimuste nimekiri on pikem kui vastatute oma ongi üks progressi alus, võimaldaja.

Aga mis siia puutub kitsalt Garage48.org? Miks oodata, et just nemad peavad katma kogu elukestva õppeahela? Ja kui internetipoistel mingi asi natuke liikuma hakkab, siis muutub automaatselt nende “kohuseks” ka metsanduse ja kaubanduse sektorite uusettevõtete järgi kõpitsemine? Millega siis võiks tegeleda teaduspargid, inkubaatorid, akseleraatorid, ülikoolid, ärikoolid, koolitusfirmad, ettevõtluskonkursid ja mentorlusprogrammid? Väidan, et igaühel neist on siin tegemata tööd ja täitmata ootusi küllaga – ja kõik see ei ole mingi “Garage48 mure”, või tsiteerides Raivo sõnastust Martinile blogi kommentaariumis: “Kõike, mida räägid, oleks ju sinu ülesanne teha.”

Kirjutasin sellel teemal eelmisel aastal pikemalt ühe posituse, millel on ilmselt selle blogi ajaloo sisukaim jätkuvestlus kommentaariumis (sh ka nt Tehnopoli, globaalse Startup Weekendi jpt inimeste osalusel, et mitte jääda jällegi vaid Garage48 külge kinni). Äkki on veel tänagi väärt ülelugemist: Do Startup Weekends Help Create Startups?

Konstruktiivset arutelu ja praktilise panustamise võimalusi jagub siin meile kõigile. Ja paari tunni pärast saab näha, mida toredat sündis Garage48 Music nädalavahetusel.

IT pole ainult nohikutele

Skype’i kontor Tallinnas meenutab mõneti lennuvälja, aga viimast saatva mürata. Läbi korruste laiuvad kontoripinnad on eraldatud vaid mõne hõreda vaheseinaga. Mitusada inimest teeb tööd sõna otseses mõttes koos. Suhtlemist ja mobiilsust on lausa äärmuseni soodustatud. Puhkeala on ülemisel korrusel, et ka alt inimestel oleks sinna asja, ning konverentsiruumid on sama tagamõttega jäetud madalamatele korrustele. Eesti tuntuima IT-firma tegevjuhi Sten Tamkivi sõnul on sääraselt kujundatud töökeskkond kiirelt areneva IT-firma toimimiseks hädavajalik.

„Meil on võimalikult vähe seinu, me ei eralda inimesi füüsiliselt. Mui­dugi, kuidagi nad ikkagi kobarduvad vastavalt sellele, millega tegelevad. Windowsile Skype’i tarkvara tegijad on liikunud ühte kohta, Maci jaoks sama tegijad on lähedal, kuid jällegi omaette. 
Vanasti eraldati inimesi funktsiooni järgi – selle loogika järgi oleksid programmeerijad omaette, disainerid koos omasugustega… Me püüdleme sinnapoole, et inimesed teeksid koostööd üle valdkondade,” räägib Sten Tamkivi.

Kui disainerid juba jutuks tulid, siis IT-valdkonda kiputakse meil taandama matemaatikaeksamile ja inseneridele. Eriti armastavad seda teha poliitikud. Palju vähem on räägitud, et ka eespool mainitud disaineritel on tarkvaras tähtis roll. Meil kipuvad nad minema avalikus teadvuses ühte potti mingite „mõttetute muidusööjatega, kes riigi rahal vegeteerivad ja kesklinna maja nõuavad”.

Lihtsustatult öeldes on eduka tarkvara tegemiseks vaja kolmnurka, mille iga nurk peab olema võrdselt terav. Esimene on tehnoloogia, millest räägitakse kõige rohkem: kuidas kirjutada koodi, kuidas testida. See nurk on ülioluline ja vajab meil teritamist. Ka mina usun, et matemaatikaeksamit on vaja. Ma ei unista riigist, kui kõik õpivad matemaatikat, kuid küsimus on selles, kas meil on tuhande inimese kohta 3, 7 või isegi 15 inseneri. Need on suurusjärgud, millest kõneleme, kui võrdleme ennast edukate tehnoloogiariikidega nagu Soome.

Luues midagi, peab välja mõtlema, kuidas see ennast ära tasub. Teist nurka võib tinglikult nimetada äriks: tootejuhtimine, turustamine, müük, ärijuhtimine. Võib-olla on neid inimühikuid Eestis tuhande kohta liiga palju, kuid siin on oluline kvaliteet. Väga paljud meie rahvusvahelised ärijuhid pole kunagi üle riigipiiride äri teinud.

Kolmas nurk on kasutaja mõistmine – sinna alla lähevad disainerid, kes oskavad luua tarkvarale kasutajalii-dest, üha enam ka antropoloogid ja kitsamalt kasutusmugavuse spetsialistid… Hea tarkvara tekib, kui need kolm nurka on balansis. Nende tasakaalustamise kunst ongi interdistsiplinaarne hetk, kus peab õpetama matemaatikuid ja arvutiteadlasi sotsiaalteadlaste keelest aru saama ja vastupidi. See on ka kõige põnevam väljakutse hariduse ees: kuidas käivitada neid seinu ületavaid diskussioone koolis ning ka pärast kooli.

Kes peab siis andma sellises töömaailmas hakkama saamise oskused? Üldhariduskool, ülikool, tööandja?

Tehnoloogia- ja kitsamalt tarkvaramaailmas ootame kõrgharidusega spetsialistilt, et ta oleks harjunud ja teda oleks harjutatud probleeme lahendama ja küsimusi esitama. Me ei oota, et ülikool oleks õpetanud selgeks programmeerimiskeele, mida inimene elu lõpuni kasutab. Kuid ta peab olema tuttav teooriaga ning pandud ülikoolis olukordadesse, kus peab ise valima õiged töövahendid. Programmeerimiskeeli, platvorme jms jääb ta alati edasi õppima.

Kas meie ülikoolid harjutavad inimesi sellisel viisil töövahendeid valima?

Nad võiksid seda alati rohkem teha. (Hakkab naerma.) Kuid räägime parem tervest ahelast – mõni asi on väga selge põhjuse-tagajärje seosega. Head geenitehnoloogi ei saa kellestki, kes juba seitsmendas klassis ei arva, et topeltheeliks on väga cool. Kui kellelgi oli põhikoolis igav reaalaineid õppida ja ta jätab seetõttu keskkooli lõpus matemaatikaeksami tegemata, lõikab ta endal väga paljud teed ära.

Teooria ja rakenduste seoseid peab nägema võimalikult varakult. Füüsika võib tuua lastele lähemale näiteks robootika kaudu. Reaalained pole kuivad ja igavad. Füüsikast huvitumine ei tähenda, et töötad tulevikus keldris, seljas tolmunud valge kittel. Sellised stereotüübid tuleb murda juba lasteaias.

Võime ju rääkida tehnoloogiaga sidustatud õppest, kuid paraku näeb tehnoloogia valdkonnas häid inimesi koolis vaid siis, kui nad oma lapse sinna viivad. Nad võiksid olla väga head õpetajad, kuid teile annavad nad palju rohkem lisandväärtust. Teie tahate ju neid endale tööle?

(Tõmbub tõsiseks ja vajub mõneks ajaks mõttesse.) Jah, see on säärane „tagasihoidlik” ülesanne. Kuidas lahendada õpetajate palga- ja muud küsimused. Mingit imerohtu mul pole. Kooli on vaja head matemaatika-, füüsika-, arvutiteaduste õpetajat. Teiseks on vaja parandada õpetajate tehnoloogilisi oskusi aine õpetamisel. Viimast saab teha ka täienduskoolituse abil. Ilmselt pole mõistlik plaan vahetada kõik õpetajad välja sääraste vastu, kes on tehnoloogias kodus. See on osa nende elukestvast õppest.

Kuid see on ka ühiskonna stabiliseerumise küsimus. Toetan väga ettevõtlikkust ja ettevõtlikku ühiskonda. Kuid meil on olnud 20 aastat aega rolle paika loksutada. Kõigi kutsumus pole olla elu lõpuni erasektoris. Ka Skype’is näen inimesi, kes sõnavad, et mõne aasta töötavad veel meil ja siis lähevad äkki hoopis kooli õpetajaks. Paljud on sattunud siia majanduslikel põhjustel – kahjuks annab erasektor koolist kiiremini majandusliku kindlustatuse. Kui suudame õpetajate konkurentsivõimelisemates palkades kokku leppida, otsustatakse ehk kergemini õpetajaameti kasuks.

Kuid valikuvariandid ei pruugi olla vaid kool ja erasektor. IT-s on mõned stereotüübid – näiteks omaette nurgas nohisejast, kes saab inimkasutajaliidesega tunduvalt halvemini hakkama kui arvuti omaga. Tegelikult on IT-inimeste diapasoon laiem. Muidugi on ka neid, kes tahavad vaikselt omaette koodi kirjutada, kuid leiab küllalt selliseidki, kes tahavad oma teadmisi teistega jagada. Koolis ja erasektoris töötamise vahel on hall ala, mida oleme ka infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidus ära kasutanud. Julgustame ettevõtteid oma töötajaid kooli rääkima saatma. Üks läheb ja juhendab robootikaklubi, teine loeb ülikoolis semestrite kaupa mõnd ainet.

Mõne IT-sektori eestkõneleja arvates on meie ülikoolide väljundid üheülbaliselt akadeemilised. Ühest küljest IT-kolledž ja teisalt akadeemilisele haridusele keskendunud ülikoolid.

Võib-olla võiks tõesti osa neist, kes lähevad praegu näiteks TÜ arvutiteaduste instituuti, õppida hoopis IT-kolledžis. Sealt tulevad välja täiesti heal tasemel spetsialistid, kes ei plaanigi akadeemilist karjääri. Kuid vastu tuleb üks teine probleem. Kust tulevad inimesed, kes hakkavad Eestis 10–15 aasta pärast IT-d õpetama? Paar aastat tagasi jõudis 150-st bakalaureuseõppesse astujast doktoriõppesse vaid üks. Kui tahame, et meie akadeemiline tehnoloogiaharidus oleks heal tasemel, peame suutma endale õppejõude koolitada. Lühiajalises plaanis võime mujalt inimesi siia meelitada, kuid me ei saa ehitada üles haridussüsteemi, mis põhineb ainult mujal koolitatud haritlastel.

Mõni aeg tagasi tunnistati Skype Eesti kõige rahvusvahelisemaks ettevõtteks. Mida ütleb meil hariduse saanud inimese Skype’i mitmekultuurilisse keskkonda tööle asumine siinse haridussüsteemi kohta?

Eesti tehnoloogid on tuntud väga pragmaatilistena – istutakse maha, räägitakse vähe ning tehakse asjad ära. Teiste distsipliinidega suhtlemise külg on nõrgem. Praegu on meil Tallinnas umbes 400 töötajat ca 30 rahvusest. Iga Eestis hariduse saanud Skype’i sisenev inimene loputatakse esimestel kuudel läbi tõelise rahvusvahelisusega.

Taanis on uue põlvkonna ettevõtluskool KAOSPilot (Kaosepiloot – Toim), kus õpetatakse sedasama äriinimeste, disainerite ja tehnoloogide kolmnurka ära kasutama. Kooli lõpetamise eeltingimus on osalemine vähemalt ühes kõiki kolme külge sisaldavas projektis. Teiseks peab lõpuprojekt olema tehtud vähemalt üle kuue ajavööndi – pilti peab mahutama kuidagi ka Euroopa ja Aasia. Praegu on meil maailmas 1200 inimest ja kontorid asuvas üle 16 ajavööndi. Eestis hariduse saanud pole selliste asjadega kokku puutunud. Võib öelda, et viskame inimesed ujuma õppimiseks kohe külma vette.

Esimest korda kirjutasin töötajate optsioonide teemal aastal 2009 ja sellest ajast saadik on omajagu vett merre voolanud. Positiivne on see, et tänane tulumaksuseadus käsitleb optsioone ja maksustab neid ka pärast kolme aasta möödumist mõistlikult (ehk siis tulumaksuga tulu tekkimisel). Samas on esimese aasta praktikas juba koorunud välja rida küsitavaid (vt ka nt selleteemalist Facebooki-vestlust) ja kurbloolisi näiteid, mida seadusandja selgelt ei soovinud, kus võimalike pettuste piiramiseks ehitatud võrku kipuvad kinni jääma nii Eesti startupid kui siinsete rahvusvaheliste firmade töötajad.

Muutuv maailm eeldab iteratiivset lähenemist ja alltoodud tekst seletab veelkord konteksti ja juhib tähelepanu neile “järgmise ringi” parandustele, mida riik lähenemises ja seadustes võiks teha, et meil ikkagi oleks rohkem omanikest töötajaid. Peamine eeldus, konstruktiivne dialoog, on selleks olemas.

Töötajate kaasamine ettevõtete omanikeringi

Teabe-, loome- ja teenusemajanduses on ettevõtete arendamisel osalevate inimeste roll ja panus nii kriitilised, et kogu maailmas ei ole nad üha sagedamini ainult palgatööjõud, vaid kuuluvad ettevõtete omanikeringi. Ettevõtted näevad oma parimate töötajate omanike sekka kaasamises kasu nii kaadrivoolavuse vähendamisel kui olulise juhtimisvahendina osapoolte eesmärkide ühtlustamisel. Ettevõtted, kes oma tippspetsialistidele osalusi ei jaga, ei ole rahvusvahelises palkamises enam konkurentsivõimelised. Teistpidi soovivad targad töötajad osa saada oma tööandja, kelle hüvanguks nad oma töötunde panustavad, pikaajalisest majanduslikust edust – kas siis teenida lisaks palgale dividende ettevõtte kasumilt või teenida tulu juhul, kui ettevõttega tehakse müügitehing või viiakse see börsile.

Praktiliselt on nende kahepoolsete huvide rahuldamisel levinuimaks viisiks ettevõtte aktsiate või nende tulevikus omandamise võimaluse (ehk optsioonide) eraldamine töötajatele. Sellised motivatsiooniprogrammid on enamasti pikaajalised, eelnevalt kokku lepitud aktsiaid või optsioone antakse töötajatele osade kaupa regulaarsete intervallide tagant (nn vesting igas kuus/kvartalis/aastal). Tihti pakutakse töötajatele osaluse omandamisel allahindlust, alates null-hinnaga aktsiatest kuni optsioonideni, mille realiseerimise hind on näiteks tuletatud ettevõtte väärtusest töötaja tööleasumisel (võimaldades seega teenida väärtuse kasvust just selle aja jooksul, mil töötaja sellesse otseselt panustab). Sagedane on ka osalusprogrammide pidev värskendamine, näiteks uute aktsiate/optsioonide juurde jagamine iga töötatud aasta järel.

Eesti seaduste kohaselt karistatakse ettevõtteid, kes oma töötajatele osalusi jagavad, ülikõrge 68% erisoodustusmaksuga. Aktsiaid ja optsioone käsitletakse kindla palgalisana, mille puhul jäetakse arvestamata, et töötaja võtab nendega täpselt samasuguseid riske nagu mistahes teine investor. Enne kui tema osaluse lunastamise tähtaeg kätte jõuab, võib aktsiahind nii tõusta kui langeda ja halvimal juhul võib ettevõtet tabada ka pankrot, mis muudab tema osaluse täiesti väärtusetuks. Eesti on maailmas erandlik riik, kes maksustab töötajate investoriteringi kaasamist erisoodustusega – sarnase eksperimendi on viimastel aastatel läbi teinud vaid India, lõpetades praktika vaid kaks aastat hiljem – nähes selle pärssivat mõju kohaliku eksportiva tehnoloogiasektori arengule.

Ühe olukorda vaid pisut leevendava erandina on tulumaksuseaduses omatöötaja optsioonidele välja toodud ajapiir – kui optsiooni väljakirjutamisest on möödas enam kui kolm aastat, ei ole see maksustatud erisoodustusena. Kuigi tõesti, sageli võivad optsiooniprogrammid olla kolmest aastast pikemad, jätab see piir siiski ettevõtetele õhku piisavad maksuriskid, et otsustada neid programme üldse mitte luua – keegi ju ei taga, et ettevõttega ei toimu olulisi tehinguid juba aasta või kahe jooksul. Samuti on erisoodustusmaks ettevõtja kohustus, kui optsiooni realiseerimise aja valik (kas enne või pärast kolme aasta möödumist algusest) töötaja oma, tuues juurde määramatust ja sundides ettevõtteid koguma ootamatult tekkivate maksude tarbeks reserve.

Optsioonide kõrval on täiesti katmata Eesti seadustes teised maailma ettevõtetes tavapärased programmid nagu RSU (restricted stock unit, ehk perioodiline aktsiate või “0-hinnaga automaatselt realiseeruvate optsioonide” jagamine) ja ESPP (employee stock purchase program, kus töötajatele antakse võimalus osa palgast suunata tööandja aktsiate ostmisesse väikese allahindlusega). Seetõttu peavad neid rakendada soovivad kohalikud firmad tegutsema ebaselges keskkonnas, kus ei oska neid ühetaoliselt nõustada ka riik – seadustes selgus puudub ja rakendusjuhtumite vähesuse tõttu on eri arvamusi nende programmide olemuse osas ka ametnikel. Samas on nimetatud programmid sama eesmärgiga nagu tulumaksuseaduses reguleeritud optsiooniprogrammid ning seega jääb arusaamatuks, miks on seadusandja pidanud vajalikuks keskenduda vaid optsiooniprogrammidele ja jätnud tähelepanuta teised võrdväärse majandusliku eesmärgiga töötajate kaasamise programmid.

Töötajate ettevõtlusesse kaasamise teema terviklikuna mittelahendamine toob kaasa kaks ebasoovitavat nähtust:

1. Välisfirmad jätavad oma Eesti allüksuste targad töökohad neist programmidest ilma, sest kõrge erisoodustusmaks ja ebaselgus maksustamise või selle ajastamise nüanssides muudavad need majanduslikult mõttetuks. Suureneb oht, et tänastest Eesti residentidest töötajad asuvad tööle sama ettevõtte kontoritesse teistes riikides, vähendades Eesti maksutulu veelgi.
2. Uued Eestis alustavad teadmistemahukad ettevõtted (nn start-upid), eriti need, kes kaasavad rahvusvahelist riskikapitali, ekspordivad oma teenuseid ja vajavad keskmisest rohkem tööjõudu rahvusvaheliselt turult, on sunnitud viima oma holding-firmad ja majandustegevuse Eestist ohutumasse maksukeskkonda, mis võimaldab kaasata töötajaid omanikeringi.

Teistpidi erisoodustusmaksu kaotamine töötajate omanikeringi kaasamiselt ei vähenda Eesti maksutulu, kuna sellistel tingimustel domineeriv osa ettevõtjatest võib loobuda nende programmide kehtestamisest.

Ettepanekud:

1. Võtta majanduspoliitiliseks põhimõtteks, et kui töötaja võtab oma tööandja juures ettevõtlus/investorriski, maksustatakse seda mitte tööandja tasemel, vaid samamoodi kui sama eraisiku tulu investeerides mitte-tööandjasse ehk teisisõnu: eraisiku tulumaks tulu saamisel.
2. Koostöös seadusandjate, rakendavate ametnike ja ettevõtjatega välja selgitada 2011. aasta tulumaksuseaduse muudatuses sisse toodud omatöötaja-optsioonide käsitluse mõjud (eriti erisoodustusmaksu 3 aasta piir), lähtudes esimese aasta kogemusest ja tuvastatud probleemidest seaduse rakendamisel.
3. Leida ajalise piiri asemel muu viis maandada Maksu- ja Tolliameti poolt väljendatud hirmu, et erisoodustusmaksu-vabade optsiooniskeemide abil hakatakse nö “maksuvabalt palka maksma”. Usume, et petturite peletamiseks piisaks osalusprogramme loovate ettevõtjate auditeerimise nõudest või näiteks väärtpaberiprogrammide eelnevast registreerimisest finantsinspektsioonis või maksuametis vmt ausaid ettevõtjaid mittediskrimineerivast piirangust.
4. Täita lüngad seadusandluses ja rakenduspraktikates teiste enamlevinud töötajate omanikeringi kaasamise mehhanismide (lisaks optsioonidele aktsiad, RSU-d, ESPP-programmid jne) osas, et vähendada vajadust sagedase ebakindla tõlgendamise järele.
5. Tagada, et üle ajalise perioodi töötajale vabastatavate osaluste puhul (nn vesting) ei tekiks maksukohustus hetkel, kui tööandja vabastab mõne instrumendi töötajale kauplemiseks, vaid alles juhul, kui töötaja teeb investorina selle instrumendiga mõne tehingu (müüb aktsia, realiseerib optsiooni vmt), mille tulemusena saab ta rahalist kasu või kahju.

Peatükkides (Meie inimesed, tervis, konkurentsivõimeline majanduskeskkond ja intellektuaalne ruum) on loodetavasti palju lugemis- ja kaasamõtlemisväärset, aga otsustasin siia rist-postitada paar teemat, mis mulle kõige südamelähedasemad ja mille väljamõtlemisse ja kokkukirjutamisse ka ise enim panustasin. Esiteks on ehk suupärasemad tükid lugeda, ja teiseks oleks tore kommentaarides kuulda teie tagasisidet ja uusi ideid edasiarenduseks. Alustuseks siis välistööjõu Eestisse meelitamise teemal.

Meie inimesed – Välistalentide kaasamine

Teenusmajanduse valdkonnas on ettevõtete rahvusvahelise konkurentsivõime tagamiseks hädavajalik välistalentide kaasamine ettevõtetesse nii tippjuhtide kui tippspetsialistide tasemel. Lisaks oma konkreetsetele oskustele aitab välistalentide kohalviibimine kaasa ettevõtete töökeskkonna ja kohalike töötajate kiiremale rahvusvahelistumisele. Igapäevane koostöö erinevatest kultuuridest ja majandustest pärit kolleegidega sunnib ettevõtteid mõtlema avatult ja globaalselt.

Täna on välistööjõu Eestisse värbamise protsess keeruline, aega- ja ressurssinõudev, eriti just siis, kui sobiv kandidaat on väljastpoolt Euroopa Liitu. Sellisel juhul võib kogu protsessi peale kuluda kuni 6 kuud.

Pikk protsess on loodud vältimaks massilist lihttöötajate immigratsiooni eelkõige idast, hirmust riigile kaasnevate sotsiaalsete probleemide ees. Kogu välistööjõu temaatikat käsitletakse aga liiga ühe mõõdupuuga. Teatud palgatasemest, positsioonist või konkreetsest ettevõtte valdkonnast alates peaks eksisteerima lihtsustad ja diferentseeritud süsteem, mis hõlbustaks teatud spetsialistide immigratsiooni Eestisse. Ettevõtte jaoks on keeruline leida oma valdkonna tipptalente, neid siia elama meelitada ning põhjendada, et nad oma tööalast karjääri just siin väikeriigis jätkaks kui samas seab riik nende saabumisele bürokraatlikke takistusi.

Me peame otsustama, milliseid talente me Eestisse soovime ning muutma nende saabumise protsessi võimalikult paindlikuks ja lihtsaks.

Vaatamata kasvanud üldistele tööpuudusenäitajatele eksisteerib Eestis mitmetes valdkondades terav struktuurne tööJÕUpuudus – kui osa töötajaid ei leia oma kvalifikatsioonile vastavat tööd, ei leia samas paljud tööandjad endale vajalikke spetsialiste. Ümberõppimine ja -koolitamine nõuab aga palju aega ning on sageli reaalselt mõeldamatu. Tasakaalu saavutamiseks on vaja balansseerida tööjõu liikumist eri riikide vahel – kutsuda Eestisse vajalikke spetsialiste ning võimaldada Eesti töötajatel leida tööd välisriigis.

Sageli vaadatakse avalikkuse poolt välistööjõu immigratsioonile võõristades viltu, teadvustamata nende panust Eesti riigi SKP kasvule, Eesti ettevõtete konkurentsivõime ning pikas perspektiivis kogu riigi elatustaseme ja kultuurilise mitmekesisuse tõusule. Eesti on rahvaarvu poolest Euroopa üks väiksemaid riike ning selleks, et tänapäeva globaalses maailmas edukas olla, tuleks olla võimalikult avatud ja paindlik. Väike riik ei ole võimeline kõike ise tootma, sealhulgas ka vajalikku tööjõudu.

Ettepanekud:

1. Järgida kõigis välistöö temaatikat puudutavates õigusaktides selget ja üheselt mõistetavat definitsiooni, mis kirjeldab Eestisse oodatud välistalenti. Majandusharude ülese lahendusena soovitame selleks kasutada Eestis teenitava brutopalga alampiiri: reaalselt makstav ja maksustatud palk peegeldab avatud turumajanduses töötaja poolt loodavat lisaväärtust. Sisserände soodustamine Eesti keskmisest enam tasustatud töökohtadele maandab ka hirme immigrantide tekitatud tulevasest koormusest meie sotsiaalsüsteemile.
2. Elamis- ja tööloa protsessi lihtsustada selliselt, et välistalent asub legaalsetel alustel tööandja juures tööle ja elamisloa taotlus esitatakse peale tööleasumist.
3. Elamisloa pikendamisel võimaldada senisest lihtsamat protsessi (nt sarnane protsess nagu on hetkel EU kodanike puhul – uus ID migratsiooniametist), mille kohaselt ei peaks tööandja uut konkurssi korraldama, kui olemasoleva töötaja elamisluba kord aegub, ning töötukassa 3-nädalast otsimisnõuet järgima. Juba riigis viibivale ja head tööd tegevale spetsialistile on ebakindlust tekitav või lausa solvav, kui tema täidetud töökohale korraldatakse regulaarselt uusi konkursse.
4. Lihtsustada korda, kus tööloa alusel teatud perioodi töötanu saaks lihtsustatud korras elamisloa ka ettevõtjana, juhul kui ta soovib teda Eestisse toonud palgatöö järel jätkata Eesti majandusse panustamist luues oma firma.
5. Loobuda välistalendi abikaasale esitatavast piisava sissetuleku tõendamise nõudest. Isiku, kes tuleb Eestisse tööle nö eksperdi elamisloa alusel, sissetulek peab olema niikuinii juba teatud suuruses ning tegelikult ei oma varasem sissetulek sellisel juhul üldse tähendust, kuna abikaasa elama asumisel võib ta Eestis tööle asuda ja elatist teenida.
6. Loobuda välistalendi Eestisse saabumise eelsest elukoha olemasolu nõudest, sest esiteks on VMS kohaselt üürilepingu sõlmimine isikuga, kellel ei ole elamisluba, karistatav. Teiseks on välismaalastel niikuinii kohustus hiljemalt 1 kuu jooksul peale Eestisse saabumist registreerida oma elukoht.
7. Leida võimalusi probleemiks kujunenud välistöötajate perede integreerumisraskuste lahendamiseks. Üheks komistuskiviks välismaistele töötajatele, kes tulevad Eestisse koos perega, on lasteaiakoha või võõrkeelse koolikoha leidmine. Probleemiks on olnud nii kohtade saadavus kui hind.
8. Viia välistööjõuga seotud taotluste menetlus ettevõtjapõhiseks – st koondada ühe ettevõtjaga seotud taotluste menetlemine ühe ametniku kätte vähendamaks igakordset bürokraatiat haldusorganiga suhtlemisel ja pidevat vajadust üle seletada konkreetse ettevõtte tegevuse spetsiifikat.
9. Sarnaselt viisataotlusega tuleks võimaldada elamisloa taotluste vastuvõtmist lepingu alusel ka mõne teise Euroopa Liidu või Schengeni riigi esinduses või Eesti aukonsuli poolt. Samuti võiks eelmainitutel olla ka elamisloakaardi väljastamise õigus. Kuni elamisloa taotlusi võtab vastu ning väljastab vaid Eesti välisesindus, tekib sageli probleeme potentsiaalsete töötajate siiatoomisel Araabia, Aasia või Ladina-Ameerika riikidest (nt India, Pakistan, Brasiilia, Argentiina jne), kus Eesti esindused puuduvad või asuvad taotlejast mitmete lennutundide kaugusel.

I don’t think I’m either of those people. Yet, I’ve decided to take a sabbatical and go back to school.

As “ahem… why?” has quickly become a recurring question from friends and colleagues who have heard the news, let me try to share some of the thought process here. Besides sharing my personal case I hope this could help someone else contemplating a similar move.

Why back to school?

I founded my first startup just weeks ahead of becoming an undergraduate at Tartu University. A few semesters later my company was really taking off and I had to choose between CEO and student roles. It was a somewhat tough decision coming from a family of a few generations of PhDs in Physics, but no real regrets, even if I have secretly looked back a few times since. I later also learned that “dropout” can even be a badge of honor in some startup/tech circles (high five, Steve, Bill, Larry, Zuck etc).

Even that brief 3-semester stint as part of the somewhat disorganized, first ever class of PR & Communications at UT taught me to be demanding for the content the school is able to offer. Learning has to be a dialogue – high standards of an academic program are really the only justification for the school to demand a lot of time and attention back from students.

In my 15 years as hands-on entrepreneur and executive I’ve accumulated a box of puzzle pieces: tips and tricks of management, practical finance, balancing your gut instincts with demanding data, hiring and firing, motivating talented people from disciplines ranging from hardcore engineering to visual design, building bench and growing yourself out of a job, communicating with a colorful mix of stakeholders, making bold tech investments and running R&D processes, bridging cultures across borders and timezones, etc.

Some of these experiences and particular situations at Skype and before feel quite unique and others mundane – but I lack verification either way. I have had a real luxury to work with, for and next to some of the most amazing leaders and technologists in the industry, but when I pause and honestly analyze, I am not really sure where in my career I’ve spent unnecessary time re-inventing a wheel and where I’ve accidentally had to invent a creative new solution to a problem that is not that common at all in business.

I am lucky to have a very diverse group of friends: by profession, geography and views on life. But again, when spending time with them I rarely end up digging into “work stuff” – and if I do with someone, then those friends again tend to be in tech industry too and most often – also my direct colleagues.

I’m taking a year in business school to shake the box and see how all these puzzle pieces land. I am looking to learn where they click and fall into places, and more importantly, where are the gaps and which of those are worth filling further. A classroom full of smart people from very different backgrounds and industries, out of my ever-so-comfortable internet software zone should be one of the most effective environments to do this.

Why Stanford?

After committing to the school idea, I went on to research mode. When life has given you an opportunity where you don’t have to constrain yourself with much and can really aim for “the best in the world”, it usually tends to feel both as an undeservedly fun, yet also taunting exercise at the same time.

For my first list, I looked at about top 20-30 business schools globally. Ranking methodologies vary and there can be quite a bit lot of subjectivity and bias (especially for North America) in a few of them, but in a way they are self-fulfilling: ranking high will probably lead to higher competition between both teachers and students for a seat in the school – which in turn helps you to rank high. These lists could be about perception and prestige, but they still work for enhancing probabilities.

Now, look at the lists from The Economist, Forbes, Business Week or Business Insider. Top50 of any of those presented are Very Good Schools on global scale. Most of the names you’d probably recognize no matter if you’ve ever researched a business school or not: Harvard, Yale, Stanford, Cambridge, University of California system (Berkeley, UCLA), London Business School, MIT, Columbia. And then a whole number of others highly rated in business cricles, like INSEAD, Wharton, Booth, Kellog, IMD, IESE, …

Therefore, I had to start narrowing my personal requirements down:

• Tie-ins with other disciplines. I downprioritized “pure” independent business schools, ones which do not co-inhabit a larger university campus or don’t display co-operation with other schools as part of their DNA. Coming from software innovations background I believe in interdisciplinary approach to ever more complex business and thus also look for it in modern education. Having strong schools of engineering, design, social sciences around increases the likelyhood of a business school mindset to be broader than excel sheets and mathematical risk analysis. Spill-over of ideas can be achieved either formally and officially in curriculum and electives, or just by whom can you meet at a local coffee shop or pub near campus. Surprisingly, this criteria worked quite a bit against Europe with LBS, IMD, IESE and INSEAD (the latter with its Singapore-France split campus and high recommendations from personal friends who have attended recently). Unsurprisingly, MIT, Cambridge, Stanford and Harvard gained.
• Intensity of the program. At this stage in my life, taking 2 full years for an MBA just sounds too much for gear shifting and reflection. 12-month Sloan programs in MIT & Stanford caught my attention here, but also Kellogg, Cambridge, Oxford, Babson (in Boston) offer one year options among others.
• Composition of class. I consider the breadth and real life experience of my peers equally important for the quality of discussions in class as the skills and academic credentials of the professors. Again, Sloan programs highlight their special focus on students with 12-14 years of executive experiences, while some other MBA programs can have up to 30-50% of their class come directly from undergraduate level, having never worked for more than a few internships. As I am looking for as diverse mix of viewpoints as possible, anything above 50%+ of the class being not local is a strong plus.
• Location. Switching the continent should work even more forcefully for the idea of gear shifting – thus European schools dropped a notch, but not much. I really wanted to keep Asian options on the table, but as far as international recognition goes, Hong Kong and Singapore seem to be the few considerable options. Neither really have globally recognized Top10 schools… yet. But this raise to limelight is in progress, as with everything else in that corner of the world.
• Industry presence and local startup scene. Some business schools (with Harvard topping the list) get more hat tips and mentions in the context of feeding purely financial circles on Wall street or in London City, or top consulting firms. As these are not interesting directions for me I started looking at locations with more active tech & startup scene as a leading sign for more entrepreneurial school vibes: Northern California, Boston area, New York, Cambridge in the UK.
• Family experience. As we have decided to take on this adventure together as a family, English based locations (US, UK, Singapore) earned a slight edge, as did schools who acknowledged childcare, kids schooling and partner support in their communications. We also decided that this winter away from home should have a little less snow than Estonia — sorry, University of Alaska and Novosibirsk State University of Economics and Management.

Based on the above criteria, after talking to alumni (you know who you are – thank you all!), reading forums and Quora threads I shortlisted MIT Sloan, Stanford GSB Sloan, Cambridge Judge Business School.

After almost a year of busy GMAT prep and exam taking, essay writing, recommendation letters (more thank you!-s are due) and form filling I was extremely happy to receive a letter from Stanford Graduate School of Business this January, congratulating me on admission to Sloan Master’s Program, Class of 2013.

So there, Silicon Valley won again. Since my junior year in high school as an exchange student in Cupertino, I’ve kept spiraling back through the Bay Area on business 1-2 times a year – and even held a lecture at Stanford’s European Entrepreneurship series once. Despite of all the pride and excitement I feel from helping world-changing companies pop up from Europe, Nordics and Estonia in particular – you can’t argue the Valley is still a very special for the internet industry. And of all schools in the world, Stanford is the one most intertwined with this ecosystem.

(Interlude: just sent in from a friend, titled “Sten arrives at Stanford”: )

What happens after school?

I am very thankful to Skype, and extremely proud that I’ve had my part in building the kind of company that returns such support for my development as a leader and as a person. I am not leaving Skype, but taking an academic sabbatical. In the summer 2013 I will return and we will sit down to discuss what our next venture together could be.

If past 7 years have taught me anything is that it is pointless to try to predict what happens inside Skype, and now let alone in entire 90,000-person Microsoft in the 12 months ahead. The only two things that have always proven to be true are: Skype will change and it will be somehow better. I hope the same will be true about me.

Et seda diskussiooni käima lükata, kirjutasime paari õhtu ja ööga Marteni, Linnari ja Danieliga esimese mustandi kokku. Rõhk sai pandud inimesele, internetikasutajale ja väärtustele – meelega hoidusime tehnoloogiate, standardite, sideprotokollide ja juriidiliste krutskite mängutoomisest. Ja leppisime kokku, et hea neutraalne, kitsalt ACTA-väitlustest räsimata organisatsioon, keda me kõik usaldame seda diskussiooni ärgitama ja modereerima on mõttekoda PRAXIS.

Seega, palun tulge osalema: http://mottehommik.praxis.ee/internetivabaduse-teesid/

Kas need on meie õigused internetikasutajatena, mille kaitstuses kindlad olles oleksime me valmis selleks, et tulgu või veeuputus või allkirjastatagu ACTA?

Toivo Annus:
Mõni leimab internetis, mõni teine Riigikogu kõnepuldist. Mõnda like’vad maikades arvutinohikud, mõnda teist jälle sõbralikud vuntsidega rahvasaadikud. Igaühel oma meedium kus end koduselt tuntakse ja seda ei saa ju pahaks panna. Rohujuure tasemel lällamine ja meemide ehitamine väga midagi ei mõjuta, plakatitega meeleavaldused ei tundu ka optimaalseim viis elukorralduse suunamiseks. Küsimus ise pole triviaalne aga oma mugavustsoonis meemitamise ja “peame arutama” poliitudu vahele vahele tahaks näha päris inimeste – aga selliste vähe mõjukamate – seisukohti. Nt Jaan Tallinn Presidendi mõttekoja liige, Sten Tamkivi Peaministri ümarlaua külaline (?), @LinnarViik valitsuse nõunik (?), @OttPärna – AF juht, Andres Jõesaar Ringhäälingunõukogu liige, Andrei Korobeinik riigikogu liige – kui te täna peaksite ACTA osas ise hääletama, siis kas hääletaksite pigem poolt või vastu? Kas ja kuidas olete või kavatsete valitsust/ametnikke/seadusandjat olete selles osas nõustada?

Soovitan järgnenud vastuseid kõiki lugeda, aga kuna Toivo katsub seal edasisi arendusi vaos hoida, siis rist-postitan oma arvamuse (täiendatud ja linkidega varustatud kujul) ka siia. Juhul kui kellelgi tekib sellele mingeid täiendavaid küsimusi või mõtteid – laske aga tulla.

Kitsamalt ACTA osas võttis Andres Jõesaar sõnad üsna suust, nii ebamäärase ja mitmetitõlgendatava teksti puhul sõltub kõik paljudest pisikestest järgmistest (rakendus)otsustest, mitte niivõrd sellest, kas praegu see üldsõnaline tekst saab allkirjad või mitte. ACTA seatud raamides saab korda saata kuritegelikke lollusi, aga saab ka õlgu kehitada ja üsna nii edasi elada, nagu Eestis praegu.

Seda juttu, et me “ACTA pärast Eesti seadusi ei muuda” võtan demagoogilise pooltõena. Näiteks on minuteada justiitsministeeriumis töös uus autoriõiguste seadus. Ilmselt küll, et seda ei tehta “ACTA pärast”, aga paljugi, mis sinna kirja saab, saab olema konfliktne üsna samal maailmavaatelisel skaalal, mille üle praegu vaieldakse. Ja mis iganes järgmine seadus 5-10a jooksul selles valdkonnas veel muutub, vaatab muutja ikka üle õla ACTA poole tagasi, et sellega mitte vastuollu minna – nagu iga muu rahvusvahelise lepingu puhul, mida me sõlmime.

Nii et viimase nädala jooksul olen hoopis mõelnud, et äkki oleks konstruktiivne tõmmata fookus kitsalt, binaarselt “ACTA jah/ei” käralt nende teiste, Eesti internetikasutajate ja -arendajate elu otseselt puudutavate kohalike seaduste peale. Kuna kõik osapooled on oma deklaratsioonides ühel nõul, et internetivabadused on jube olulised, siis äkki vaataks üle, et hoopis need on selgelt ja kaasaegsele ühiskonnale sobilikult kirjas, ACTAst sõltumatult. Natuke on Infoühiskonna teenuste seaduses, osa hirme seotud ja Elektroonilise side seadusega, isegi Põhiseaduses (p 39, 43, 45 jne).

Aga asi ei ole ju masinates, teenustes, sides ja bittide kopeerimises. Äkki oleks aeg küps Interneti_kasutaja_ õiguste ja kohustuste seaduseks?

Mis ma ise selles suunas teinud olen / teen on peamiselt kahte liini pidi:

• ITL juhatuses ja liikmeskonnas on teema kuum ja sektori esindajatena küsitakse meie hinnanguid ja arvamusi erinevatest ministeeriumitest, kes seda paberit käsitlevad. (vt ka ITL presidendi Taavi Kotka vastus Toivole)
• President Ilvese nõunikuna olen tema õigusnõunikule Ylle Madise-le jõudumööda abiks presidendi seisukohtade kujundamisel sellel teemal.

Peaministri ettevõtjate ümarlauda on mind kunagi küll paar korda kutsutud, aga esiteks ei ole kuulnud, et ACTA teemal midagi sellist plaanis oleks ja teiseks on too formaat olnud… pigem loeng kui seminar.

Ahjaa, kui riigikokku kuuluks, siis hääletaks ACTAle vastu enne kui need ohustatud internetikasutajate õigused kohalikes seadustes selgelt kaitstud ei ole. Ja natuke selle pärast ka, et kõik need isiklikuks keeravad teerullimeetodid peaministrilt, ametnikelt ja autorikaitsjatelt on kodanikuna solvavad.

Ja nüüd siis paar päeva hiljem täienduseks veel mõned mõtted:

Eestil on neil teemadel maailmale anda

Tunnistan, et jäin oma esialgses ülaltoodud mõttekäigus asjatult liiga Eesti-keskseks, lugege palun kindlasti Linnari arvamuslugu tänases Postimehes, kus ta endale neid piire ei seadnud. ACTA ja selle poolt välja kraabitud pinnaalused pinged on universaalsed kogu Euroopa ja tegelikult kogu maailma jaoks, ja üsna unikaalselt ühes hoomatavas ajalises aknas. Oleme Eestile kogunud kahekümne aastaga piisavalt arenenud e-riigi usaldusväärsust, edulugusid, müüte ja mainet, et internetiajastu inimõiguste osas olla rahvusvaheliseks teenäitajaks, julgete ideede ja lahenduste välja pakkujaks. Meid kuulatakse rahvaarvu ja majandusliku võimu kohta ebaproportsionaalse tähelepanuga. Ja liidriks kipuvad saama ja jääma need, kes sellistena käituvad.

E-kodanike juhtimisest

Peaminister Ansipi kõrge kaarega käitumise kohta on siiani kõige ilusama paralleeli leidnud Krister Paris siin. Ootamatult (kas tõesti?) hakkab selguma, et e-valimistel oma e-riigi  etteotsa esindajaid valiv rahvas vajab sinna inimesi, kes ka ise satuvad vahest Twitterisse või Facebooki või tasuta wifi-levialasse Creative Commons litsentsiga fotosid sirvima või Soundcloudist konglomeraatide vahendamata heliloomingut kuulama. Selliseid juhte,  kellele ka isikliku kogemuse põhjal tundub, et vajadus trikitada VPN-ühenduste ja välispankade krediitkaartidega selleks, et legaalselt olla osa “Lääne kultuuriruumist” on üsna sama tõsine probleem nagu lennuühenduste vähesus, kui meie eesmärgiks on hoida siin maalapil elamas eestlasi-eurooplasi.

Andrus Ansip ei ole muidugi kaugeltki ainus “eelmise aja” mees, kellele need teemad täiesti läbi kogemata – aga paistab oma kõrgelt toolilt muidugi kaugemale ja on otsustanud oma ignorantsi hoopis alla joonida.

Kaitset vajavad autorid, mitte isehakanud esindajad

Kuigi ma ise hetkel ei investeeri aega pikematesse filosoofilistesse mõtisklustesse autoriõiguste olemuse üle muutuvas maailmas, ei tule see, mitte minu hoolimatusest või huvipuudusest, vaid sellest, et seda teevad praegu paljud minust targemad ja paremad kirjamehed. Viimati loetutest soovitan:

• Jaagup Irve Memokraadis: ACTA ja usaldus
• Rick Falkvinge: Keegi ei nõudnud külmikumaksu (Peeter Mõtskülaeestikeelses tõlkes)

Ma siiralt loodan, et kogu sellest trallist väljumisel võtab autorite võim dikteerida oma teoste tarbimise tingimusi oluliselt järele sellele, mida tehnoloogia tegelikult võimaldaks. Ja saab teistpidi oluliselt kärbitud läbipaistmatute vahendusorganisatsioonide õigustamatu kümnisevõtt.

Kalev Rattus on läinud sel nädalal juba nii kaugele, et on avalikult süüdistanud tema töömeetoditele selgelt vastanduvat ITLi lausa miljonite kroonide suuruses altkäemaksus koalitsiooniparteidele, et EAÜ lobistatud “tühja kasseti tasu” nimelist piraatlus-trahvi Eestis mistahes salvestusvõimalusega elektroonikaseadmele laiendada. USB-portidega teleka omanikuna tundub mulle absurdsena väide, et puhtalt see fakt teeb minust piraadi ja õigustab mõne protsendi koorimist mitte enam tühjalt salvestusmeedialt (0.20 EUR) vaid näiteks suvaliselt LED-paneelilt (2000 EUR).

ITL juhatuse liikmena kavatsen selle IT-sektorit koondava seltsi tegevusi terve mõistuse säilitamisel digitaalses maailmas seda jõulisemalt toetada, mida vähem Rattus oma jätkuvate solvangute eest vabandab.

…those who grow up these days to become trollers on internet sites and who specialize on posting barbarous, mean, abusive, look-at-me, listen-to-me anonymous comments on YouTube and BBC ‘Have Your Say’ pages and other websites and blogs foolish enough to allow space for their poison. Such swine specialize on second-guessing the motives of those who are brave enough to commit to the risk of making fools of themselves in public and they are a blight on the face of the earth. ‘Oh, but a thick skin is surely necessary for the acting profession. Actors and theatre people should get used to it.’ Well, if you want to be in a profession which accesses emotion and attempts to penetrate the mind and soul of a man, I should have thought what is more necessary is thin skin. Sensitivity.

- quote from The Fry Chronicles by Stephen Fry

I believe you can replace the exemplary profession of actors and theatre people here with anyone: a parliament member, policeman, business leader, cabinet minister, social scientist, investigative reporter, novelist, civil servant, software engineer, creative artist, entrepreneur or the mother of the year. We do not want any of those people disappear from the public space, shut up and encapsulate growing their shell concrete hard only to sit in a hole surrounded by a selected trustworthy few of their own kind to throw poisonous, life-defyingly sarcastic remarks back and forth to underline their hatred of the world outside.

We do want all our leaders, hierarchy- or opinion-wise, no we want _anyone_ who has something to contribute to the society out in the open, sharing, listening, sensing, learning, teaching, analyzing and understanding.

Here’s to 2012… with thinner skins around us.