Mis on töötajaoptsioonid?

Kõige elementaarsemaid algtõdesid optsioonide kui finantsinstrumendi kohta soovitan muidugi lugeda tarkemate inimeste kirjutatuna - nt TarkInvestorist wikist.

Kitsamalt firma oma töötajate optsioonidest rääkides on tegu ettevõtte töötajate kaasamisega firma omanikeringi, mitte kohe, vaid kokkulepitud tingimustel ja aja pärast. Tingimused, milles tavaliselt kokku lepitakse on (vabandan inglisekeelsete terminite pärast - pakkuge palun tõlkeid):

• Kogus - mitu optsiooni (ehk omakorda, võimalus tulevikus osta mitu aktsiat) töötajal on

• Vesting - töötaja optsioonidel ei ole enamasti konkreetset ühte tulevikupäeva, mil neid korraga realiseerida saab, vaid neid "tilgutatakse" vabaks kasutamiseks mingi kokkulepitud graafiku alusel. Näiteks:

  • nelja aasta jooksul, võrdsetes osades, 1/4 kogusest iga aasta 1. jaanuaril.
  • kahe aasta jooksul, võrdsetes osades, 1/24 kogusest iga kalendrikuu alguses
  • 50% kogusest esimese aasta lõpul, ülejäänud 50% järgneva aasta jooksul võrdsetes osades, kord kuus.

• Strike price - mis hinnaga mistahes vestingu-kuupäeval töötaja aktsiaid osta saab. Variante jällegi on mitmeid:

  • Tänane väärtus (seda on eriti lihtne teostada börsifirmadel, mille aktsiahind on igapäevaselt täpselt teada). Kui aktsia maksab täna 10 krooni, siis sellega kirjutatakse välja ka optsioon. Iga kroon ettevõtte väärtuse kasvu jõuab edaspidi töötajani, kes selleks kõvasti tööd teeb:
    • Kui 5 aasta pärast on ettevõtte aktsiahind 100 krooni, on töötaja teeninud 9-kordse tulu iga talle eraldatud optsiooni pealt.
    • Kui firma aktsia väärtus 5 aasta pärast 10 või 5 krooni, on töötaja teenistus optsioonidelt null krooni.
  • Null krooni (tuntud mõnikord ka kui Restricted Stock Unit (RSU) ehk kauplemispiiranguga aktsia). Seda mudelit kasutatakse kas ülioluliste võtmeisikute puhul või suuremates, stabiilsemates firmades, kes on jõudnud rahulikumasse kasvufaasi. Sisuliselt antakse kokkulepitud päeval töötajale tasuta aktsiaid. Kui firma nende andmise hetkel panktrotis ei ole, teenib töötaja midagi ka siis kui aktsiahind on paigal püsinud või langenud. Ja lineaarselt rohkem, kui see tõusnud on.
  • Kõikvõimalikud allahindlused ja erikokkulepped nende vahepeal.

• Cliff - ehk ooteperiood esimese vestinguni. Nö katseaeg, mille jooksul töötaja peab ennast tõestama. Nt asud tööle täna, tead oma optsiooniprogrammi tingimusi tulevikus, aga esimene vesting toimub alles aasta pärast, eeldusel, et siis veel firmas töötad.

• Lõputingimused - mis juhtub töötaja lahkumisel firmast. Tüüpiliselt kõik veel vestimata optsioonid lihtsalt kaovad (et motiveerida inimesi mitte lahkuma) ja juba kätte saadud optsioonide realiseerimiseks (või mitterealiseerimiseks, kui neist tulu oleks hetkel null või negatiivne) antakse tähtaeg, nt 30-90 päeva töölepingu lõpetamisest.

Töötajatele võib optsioone jagada erinevatel hetkedel:

• Tööleasumisel "tervituseks". Kõige levinum - oluline komponent algsetes värbamis-läbirääkimistes, tõenäoline on pikem cliff.
• Mingi aja tagant "värskenduseks". Kui nt tervitus-optsiooniprogramm kestab 4 aastat, võib sellele lisanduda iga-aastane värskendus (väiksem kogus, ilma cliffita, sagedasema vestinguga jne). Kui värskendus-programmi pikkus on on samuti 4 aastat, tähendab see aasta-aastalt inimese motivatsiooniprogrammi pikendamist aasta võrra.
• Erakorraliselt. Näiteks kui firmal on plaanis suured muutused, kuhu on vaja inimesi ihu ja hingega kaasa tõmmata. Või kui konkreetne inimene asub oluliselt vastutusrikkamale tööle.

Milleks töötajaoptsioone vaja on?

Selline optsioonidega motiveerimine on kõikide edukate ettevõtluskultuuride (eriti muidugi Silicon Valley kui kuulsaima näite) alus, kuna:

• ühine omand tekitab meeskonnas tugevama motivatsiooni rohkem koos pingutada
• optsioonide algne cliff võimaldab uue töötaja tegelikku tööpanust ja tiimisobivust kontrollida, enne kui ta omanikeringi võetakse
• optsioonide aegapidi toimuv vesting hoiab motivatsiooni üleval pikema aja jooksul, kuni midagi on veel juurde oodata.
• alustaval ettevõttel ei ole alguses palju palgaraha maksta - optsioonid pakuvad võimalust töötajatel saada osa tulevikutuludest, JUHUL kui äriidee õnnestub, aga ei tõmba kassat tühjaks juba siis, kui selle idee kallal alles töö käib
• kõige targemaid inimesi ei motiveeri vaid palgatöö. Eriti kui nad on varem juba omanikutulu maitsta saanud.
• alternatiivseks ühisosalemiseks - aktsiate koheseks väljaostmiseks, mitte tööga välja teenimiseks - ei ole noortel tarkadel töötajatel veel raha. Oma kodu selleks pangale pantida ei ole ka variant, kuna tekitab moraalset surutist ja stabiilsusvajadust, mitte riskivõtusoovi ja tegutsemisindu.

Kuidas Eestis täna töötajate optsioone maksustatakse?

Loe kehtiva Tulumaksuseaduse §48 siit. Optsioonid on väärtpaberid, mille üleandmise hetkel maksustatakse neid erisoodustusena, ehk siis nii tulu- kui sotsiaalmaksuga.

Ma arvan, et see on vale mitme nurga alt:

• Optsiooni vastuvõtmine on töötaja poolt sisuliselt otsus investeerida finantsturgudele (tasudes investeeringu eest oma tulevaste aastate pühendumusega) ja võtta teadlikult sellega kaasnevad riskid. Optsioon osta aktsiat ei ole töötasu osa, kuna see ei tähenda regulaarseid väljamakseid tööandja poolt, vaid üksnes teoreetilist tulevikutulu, mida töötaja võib, aga ei pruugi saada müües tulevikus oma saadavad aktsiad (kusjuures ostjaks võib olla ükskõik kes, mitte ainult tööandja). Kui optsioon ei ole palgatulu, ei peaks me rääkima ka sotsiaalmaksust (mis pealeselle on Eestis ülikõrge, aga see on teine teema).
• Optsiooni üleandmise hetk on maksustamiseks täiesti vale. See, kas töötaja saab tulu või ei saa, selgub tulevikus -- ja kui see peaks juhtuma, siis tollel tulevikuhetkel tulekski maksustada saadud reaalne tulu tulumaksuga. Nagu keegi tabavalt märkis, on optsioonide väljastamise hetkel maksustamine nagu lotopileti ostja maksustamine ette keskmise võidusumma alusel või maksude kogumine töötaja ülejärgmise aasta jõuluboonuselt, mis võib-olla tuleb.

Tulemuseks on see, et Eestis registreeritud ettevõttel on tehtud ebaratsionaalselt kalliks oma töötajate kaasamine omanikeringi. See süvendab lõhet tööandjate ja töötajate vahel, ei võimaldanud töötajatel saada õiglast osa möödunud majandusbuumi viljadest ja viib praeguse majanduskriisi ajal diskussiooni ühistelt pingutustelt august väljatulemiselt hoopis koondamishüvitistele ja sotsiaalabile.

Samuti ei saa alustav ettevõte Eestis meelitada endale kampa parimaid ajusid, sest tal ei ole veel raha ei neile kõrgete palkade maksmiseks ega ka riigile maksude maksmiseks, et neile optsioone pakkuda. Ja kes teab, mis selline ainult palgaga motiveerimine on tähendanud meie palgarallile ja sellest tulenevale inflatsioonile möödunud aastatel?

Kuidas saab, kui üldse ei saa?

Täna on siiski süsteemis üks aiaauk:ülaltoodu kehtib vaid Eesti firmade kohta. Kui Eesti firmal juhtub olema sugulasi (sidus- või emafirma) välismaal, siis too saab enda aktsiatele optsioone vormistada küll, isegi kui optsiooni saaja on Eesti residendist Eesti firma töötaja, siis on maksustamisega korras (tulumaks juhul kui tulu tekib). Selliste firmade näideteks on kasvõi Skype (emafirma noteeritud New Yorkis) või Playtech (emafirma noteeritud Londonis).

Samuti saab alustav Eesti tehnoloogiafirma motiveerida oma töötajaid optsioonidega, kui viib oma peakorteri või mõne tulu tootva üksuse Eestist välja ja jagab osalusi seal. Ma tean, et ka seda kasutatakse, ja pean sellisele tegevusele (eksportivate Eesti firmade tulude peletamine kodumaalt) sundivaid käike riigi poolt kuritegelikult lühinägelikuks.

Kuidas peaks töötaja optsioone maksustama

Praegu tekkinud kära tulebki sellest, et Rahandusministeeriumis ringleva mustandi põhjal on plaanis ka see "auk" kinni toppida, s.t kuulutada erisoodustuseks ka välisfirmade optsioonid Eesti töötajatele. Põhimõttel, et kui Eesti firmasid karistame, siis miks mitte ka välisinvestoreid. (Jajah, neid viimaseid on meil muidugi nii palju, et peab luuaga piiri taha tagasi lükkama)

Kallid tulumaksuseaduse muutjad: muidugi tuleb ühtlustada Eesti ja välisfirmade vahel valitsev ebavõrdus. Aga mitte nii, et mitte kumbki ei saaks töötajaid optsioonidega motiveeridega, vaid vastupidi - et mõlemad saaks ja tahaks seda rohkem teha.

Töötaja optsioonid ei ole palk. Optsioonid on võimalus saada või osta aktsiaid firmas, kus töötad. Nende väljastamise hetkel ei teki tulu. Tulu tekib võib-olla tulevikus, kui ettevõttel hästi läheb. Seega - maksame tulumaksu (mitte kõiki erisoodustusmakse) sellel kaunil tulevikupäeval, kui tulu tekib, aga mitte siis kui selles teoreetiliseks tulevikuks alles kokkuleppeid tehakse.

Kui meie töötajad ei saa olla omanikud, siis jäämegi lihtsaks allhankemaaks, kust parimad ajud lahkuvad kohta, kus nad saavad olla midagi enamat kui lihtsalt palgatöötajad.

Meeldis niipalju, et andsin ka järele Postimehe ettepanekule oma muljeid jagada. Telefoniintervjuu on selliste teemade jaoks nagu tehistõelisus, energia, eetika, moraal ja tulevik muidugi päris keeruline formaat, aga Urve pani kenasti kirja, mida ise jooksvalt sõnastada suutsin, tulemust saab lugeda siin.

Kirjutasin selle teema jätkuks ühe postituse võimalikest lahendustest. Ja otsustasin, et ka selle koht on pigem Memokraadis, kus see teema, lugejad ja diskussioon täies hoos. Loe siit.

Eks ilma juurde räägitava jututa nad ilmselt segased ole, aga võib-olla võiks mõnda teemat pisut rohkem lahti kirjutada. Kui keegi annaks kommentaarina märku, kas mõni slaididest paistev mõttekäik on selleks piisavalt intrigeeriv või hoopis täiesti arusaamatu, siis oleks selleks rohkem motivatsiooni aega võtta.

Allpool on sellest mõttevahetusest tekkinud märkmed, mida omavoliliselt natukene loetavamaks toimetasin. Ehk tekitab see teilgi mingeid täiendavaid mõtteid, olgu siis suuri või väikeseid arendusi, tehnilisi või puhtalt organisatsioonilisi - pange palun kommentaaridesse kirja, avalik diskussioon on huvitavam kui otse kuskile e-maile läkitada.

Mulle kodanikuna väga meeldib, kui riik siiralt huvi tunneb, mida ja kuidas ta paremini saab teha, ei ole kahju selleks mõned tunnid aega investeerida aeg-ajalt.

Osalejad: Peeter Marvet, Henrik Roonemaa, Henn Sarv, Sten Tamkivi, Enriko Aav, Dmitri Jegorov, Meelis Riimaa, Hannes Udde. 16.06.2009

1. Ühisdeklaratsiooni esitamine ei ole väga selge, millal midagi kuvatakse, millal tuleb mida teha, millal abikaasa saab andmed kirja. Vaja selgust, töövoog võiks olla lihtne, kuidas asi käib.
2. Andmete sisestamine. MTA-l võiks kõik andmed olemas olla teistest riiklikest registritest (nt katastritunnus), või pank võiks selle info anda (nt laenulepingute andmed liiguvad vaid osaliselt). Kodanik ei pea ise midagi sisestama, mis on riigil olemas juba, vaid MTA võtab selle info ise erinevatest kohtadest.
3. Vaadata üle kas igale inimesele on vaja näidata kogu tuludeklaratsiooni vormi e-maksuametis, paljud ju kasutavad ainult teatud osi, mitte kõike. Seda saab analüüsida, mis kohti kõige rohkem kasutatakse. E-maksuametis täidetav vorm ei pea olema identne pabervormiga. Protsessi alguses saaks kasvõi paari kontrollküsimusega ("kas teenisid mingit tulu väljastpoolt Eestit? on Sul üks tööandja? kas tegeled investeerimisega?") juba enamike inimeste jaoks 80% vormirägastikust ära peita.
4. Üldine suhtlemine meilidega: meilide teksti sisu vaadata üle, vahel on seal mitte olulist infot, vahel mitmeti mõistetavat, sõnum võiks olla selge, inimkeeles. Disain võiks olla ühene.Meili esimesed laused võiksid anda ülevaate maili sisust (osad maili kliendid nagu näit gmail kuvavad ilma maili avamata lisaks subjektile ka maili esimesi sümboleid). Võimalusel lisada otselink meili, kust saab abi (nt link e-maksuametisse)
5. Otsekorraldused maksude maksmiseks ja/või e-arve mis läheb koheselt panka ja siis jääb pangas ainult vajutada nuppu maksan. Kõik maksmiseks vajalikud rekvisiidid olemas, pangaarve, viitenumber, selgitus. Kui E-maksuametis on ükskõik mis vaates kirjas mingi (võla)summa, siis miks ei ole selle kõrval alati nuppu "Maksa"?
6. Kogu riigi suhtlus võiks olla ühes kohas internetis, teenused koos. MTA rist-pakkuma ka teiste asutuste teenuseid, nt "aitäh deklari eest, muide, kas Sul juba elektroonne valijakaart on?".
7. Riik ei pea kõiki kasutajaliideseid ise looma, mistahes süsteemi peaks arendama selgelt piiritletud komplektina APIdest ja eraldi nende peal elavast kasutajaliidesest. E-Maksuameti liidese arendamien ei peaks olema MTA ainuõigus ja -kohustus, kui huvi on, siis miks ei võiks olla neid implementatsioone kümneid, nii eraldi kuskil veebis kui raamatupidamistarkvarade sees. Kõik väljavõtted töödeldavasse formaati (CSV vms), maksutähtajad RSS-voona jne.
8. Pakkuda FIE-dele ja mikroettevõtetele tasuta raamatupidamise programmi internetis, mis automatiseeriks ka tulude deklareerimise. Pankadega on seda mõtet aastaid räägitud, aga pole keegi vedu võtnud.
9. Isik annab ühe korra MTA-le volituse, et suhtleb tema eest teiste (riigi)asutustega, et võib saata nt infot meilile, küsida kelleltki teiselt otse infot jne. Miks peaks igal aastal eraldi andma luba nt pangalt lepingute saamiseks?
10. Võrdluse moment teiste maksumaksjatega, kuidas olen mina riigile makse maksnud ja mis selle eest kohalik omavalitsus saab, kas olen KOV-i TOP 10 või kusagil mujal. Positiivne tagasiside tõstab maksumaksja enesetunnet. Näiteks: "Sinu selle aasta tulud võimaldavad koduvallas ülal pidada ühte konstaablit ja tuletõrjujat, aitäh!"
11. Vaadata üle mis inimesele paremini silma hakkab veebi versioonis, kasutada testimisel nn udustamise meetodit (blurimist), et teada ,mis silma hakkab. Olulise info eristamine veebilehel.
12. Alati peab vaatama ka seda, et pidevalt ei muudetaks, et on juba tuttav turvaline tunne kui lähen mingisse rakendusse.
13. KKK haldus, et oleks juba koheselt leitav info internetist, saaks juba koheselt vastuse, võimalikud lahendused hüppavad juba ette küsimuse kirjutamise ajal.
14. MTA annab ilusti teate kui lähen kehetu ID-kaardi serdiga sisse, teised seda ei tee, jagada kogemust teistele asutustele kuidas MTA-s tehtud.
15. Ühtne riigiportaal, kus saab siseneda ka MTA-sse, aga kindalsti peab olema ka nn otseuks. Kasutusjuhtumeid on erinevaid (bookmarkimine, otsingumootorid)
16. Pangale püsiv volitus et saadaks andmeid ise MTA-sse.
17. Arendusel ja testimisel vaadata ka seda plaani, et oleks korras vene keel, inglise keel. Kui me suudame meelitada välismaalase (tudengi, töötaja) Eestis makse maksma, on väga rumal, kui protsess teda segab.
18. E-teenustel võiks olla ideedele rõhuvad võistluslikud riigihanked, mitte ainult vähempakkumised etteantud spetsifikatsiooni alusel: kes pakub parema mõtte koos prototüübiga, saab "auhinnaraha" teenuse väljaarenduseks endale.
19. IT ässade motiveerimine osalemiseks, kuidas neis huvi tekitada. Nende jaoks ei ole stiimulit riigihankel osalemiseks, kui samal ajal saab nt eksporti teha.
20. Mõelda "flow psühholoogia" elementide kasutamisele, sarnasus arvutimängudele.
21. Quality assurance - kaasata testidesse vabatahtlikke asjatundjaid. Nt järgmise aasta tuludeklaratsiooni varajane beta-testimine.
22. Kodulehel võiks olla nt palgakalkulaator, muid selliseid võimalusi, et isikud saaksid ise arvutada oma maksusid.
23. Käesoleva ürituse kajastus, mitte küll pressiteates, aga mingis blogis? (Tehtud!)
24. Tagasiside osalejatele, mis oli tulemus, kas miskit läks ka töösse neist mõtetest.

If this looks familiar at all, click here: http://www.myjobhasexpired.com/

Sisenesin Brüsselis Tallinna lennukisse ja avastasin, et äri- ja turistiklassi eraldav kardin on sikutatud poole lennuki peale. Eespool kardinat istus palju (6 tooli korda ca 12 rida = 72) toredaid Eesti soost riigiametnikke, elukohaga nii Brüsselis kui Tallinnas. Mul oli seal ka teretuttavaid, nagu igal eestlasel kipub olema, seega rõhutaksin juba ette, et ei midagi isiklikku ega mingit klassiviha õhutamist - küsimus pole inimestes, vaid süsteemis.

Teisel pool kardinat leidub sellistel Euroopa-sisestel lendudel alati tudengeid ja vanemaid inimesi. Perega puhkajaid ja üksikuid müügimehi. Aga alati ka suurärimehi, kelle lendude arv aastas ületab kindlasti nädalate arvu. Investoreid, kelle isiklik vara ületab sadu miljoneid kroone. Tippjuhte- ja spetsialiste, kes väga harva mõtlevad sellele, kas lennupilet on tuhat krooni odvam või kallim. Aga ikkagi lendavad turistiklassis.

Miks? Sest lühikestel Euroopa-lendudel ei ole vahet. Eri klassidest pileti hinnavahe on kordades, aga tool on sama. Ühel pool kardinat saab lühikese otsa jagu "tasuta" (loe: mõne tuhande lisakrooni eest) süüa-juua sisse ahmida - teisel pool tuleb maksta sadakond krooni. Lennujaama äriklassi lounge'i saab vähegi rohkem lendav inimene sisse oma lennufirma punktikaardiga. Pole lisaväärtust.

Ettepanek: Eesti riik lõpetab homsest mistahes tasandi ametnikele mitte-turistiklassi piletite ostmise lendudel, mille pikkus ei ületa kuute tundi. Ilma eranditeta. Huvitatud ametnikel on lubatud teha upgrade'e oma raha eest või lennufirmade punktide eest.

Mul on vähe andmeid, et öelda, kui palju veel sel aastal kokku jõuab säästa. Tean vaid, et kui Skype ostab Eesti kontori töötajatele aastas ca tuhatkond (turistiklassi) piletit Londonisse aastas, siis selle numbri peale on vähemalt kahes ministeeriumis töötavad ametnikud muianud... Kui kellelgi on käepärast numbreid (lendude arv, reisieelarve-read eri asutustes, Estonian Airi klientide edetabel), siis palun pange siia kommentaaridesse. Ja kui siinne lihtne ettepanek tundub mõistlik ja õiglane, siis linkige ja levitage kus vaja.

Kõhutunne ütleb, et ülilihtne rahaline sääst ei tule väiksem kui näiteks see 75 miljonit, mille pärast oleks Padar valmis tõstma Eesti kõige targemate töötajate, majanduskasvu ja ekspordi arenduse vedurite tulumaksu 30% peale. Palun ärge kunagi enam rääkige seda juttu äriklassis lennates, see on silmakirjalik, demotiveeriv ja solvav.

The event featured an enlighting list of speakers and I truly enjoyed most of the day. However, instead of full-scale notetaking as I've sometimes done before, I decided to give live tweeting a try (as @seikatsu). From one end the 140 characters don't leave much room for analysis and force you to cut even the original thoughts. But on the other hand these notes were available to anyone in real time and even sparked some discussions right away.

Anyway, the cleaned-up full list of my tweets is below. You can see quite a bit more from other people too when you do a Twitter search for the tag #openforum. And the original presentations are online here.

• Dinner with "father of the internet" Vint Cerf and Commissioner Vivian Reading. Lots of great things said out loud.
• Ziga Turk: remember that the moon landing footage was as bad quality as youtube today
• Ziga Turk: we've shifted investments from industrial to conceptual economy (value in meaning not function)
• Vint Cerf: power corrupts. Powerpoint corrupts absolutely.
• Cerf: it is absurd how we got away with opening the tcp/ip specs completely... in the middle of the cold war.
• Cerf: proposed motto: if its not open, you can't call it internet [service]. it is against the original design.
• Cerf: cloud computing is where internet was in 1973. It does not exist in the sense of vocabulary for using it universally.
• Turk: if we didn't have the Lisbon strategy, we wouldn't even know how much Europe is lagging behind
• Structural issue in browser competition - you have to win the SAME users over and over again from recurring IE defaults.
• Mitchell Baker: 30m users today guarantee you nothing, no financial success, ipo, getting bought..
• Anthony D Williams of Wikinomics fame on stage
• Williams: blogger.com passed cnn.com traffic already in 2006
• Williams: P&G has 1.8m external researchers networked, on call (9000 full time internally)
• Williams: The Guardian DataStore - open access to the facts journalists have gathered
• Graham Taylor: a person too old to be a digital native can live happily as a digital immigrant
• People think standards are always good. They also often slow innovation and hide vested interests.
• Two Web Masters: Spiderman and Obama.
• Matt Asay/Alfresco, former student of Lessig asked "why have so many European open source projects left for USA?"
• Minueesti? RT @PaulHofheinz: If ppl dont see public institutions solving problems, they will form other orgs to seek solution.

Kõrvalepõikena: jätaks siinkohal isegi sellel teemal põhjalikult vaidlemata, kas raha tegelikult ka pole. Kas see on tõesti viimane kaks miljardit kogu ligi sajamiljardises potis. Ma ei ole jõudnud debatte nii palju jälgida, et natukenegi usuks, et üldises majanduslanguses peavad iga hinna eest tõusma olemasolevate pensionäride pensionid tulevaste arvelt. Või kuidas õigustatakse Eesti suutmatust kärpida märgatavalt riigisektori palkasid, arvestades, et IMF teeb seda Lätis 30% kirvega ja paljude kohalike veel-mitte-koondavate eraettevõtete terariistad välguvad samas suurusjärgus.

Küll aga pean ma ülimalt ohtlikuks pensionite rookimist saatnud retoorikat, eriti peaministri esituses. Ja seda just pika perspektiivi ja julgete investeeringute seisukohalt, mida on meil vaja teistes valdkondades -- haridus, teadus, ettevõtlus.

Nimelt on nüüd riigi kõrgeimal tasemel võetud populismist nõretav seisukoht, et paari-kolmekümne- või isegi neljakümne-aastase horisondiga investeeringute toimist võib edukalt hinnata juba esimese paari aasta järel. Ja justkui selle "õigustusega" võib need investeeringud ära tappa.

Miks see ohtlik on?

• Eesti-suguse väikese siseturuga riigi rahvusliku rikkuse suurendamisel on kodanike-poolne investeerimine alati parem kui tarbimine, sest suur osa tarbitavast ostame me paratamatult muult maailmalt sisse (suurendame kellegi teise rikkust). Pensionisambad on pea ainus instrument, mis on pannud laiasid masse natukenegi tarbimisraha ära investeerima. Mis on saanud eraisikute muude investeeringute tulumaksuvabastusest näiteks?
• Peale pensionisammaste ei meenu mulle ühtegi tõeliselt valitsuste- ja valimisteülest pikaajalist projekti, mis oleks Eesti Vabariigis käima läinud ja jäänud. Heast pretsedendist sai üleöö halb.
• Mistahes pika perspektiiviga projekt midagi teistmoodi teha on alguses status quo hoidmisest ebameeldivam ja kulukam. Hetkeolukorra hoidmine ei vii enamasti aga edasi. Seega tuleb uuenduste esimene ebamugavus lihtsalt alla neelata, mitte maratonijooksu teisel kilomeetril käega lüüa.
• Väliskeskkond muutub alati. Selle peale ei viska aga edukad inimesed, firmad ja riigid oma visiooni nurka, vaid adapteeruvad ja kohanduvad, et võtta ka muutunud keskkonnast maksimum. Kui maailma rahaturud kokku kukuvad, siis vaatab mõistlik investor seda kui soodsat ostuvõimalust, emotsionaalne amatöör aga korjab raha turult tagasi, et see kiirelt ära tarbida - või "paremal juhul" aktsiate kallinedes uuesti siseneda. Pideva väikeste summadega investeerimise juures on veel see hea asi, et täpne absoluutse põhja otsimine ei anna erilitst täiendavat võitu, seega sellele pole vaja energiat raisata.

Kui sellised lihtsad põhimõtted tunduvad meie valitsejatele ebaratsionaalsed, ei ole mul usku ka ühegi järgmise pikaajalise projekti võimalikkusesse. Kõrghariduse reformimine võtaks 15 aastat, on kallis ja kolmandal aastal ei näita veel mingeid vilju. Uute välisinvesteeringute või rahvusvahelise talendi riiki meelitamiseks tuleb alustuseks kõvasti oma raha investeerida "võõraste poputamiseks" - kindlasti parajasti masu käes kannatavate kohalike masside seas ebapopulaarne tegevus. Uute ettevõtete loomiseks vajalikud maksumuudatused (nt tööjõumaksude alandamine) viivad esimestel aastatel kindlasti raha eelarvest minema - järelikult ei julge neid keegi teha?

Meenub President Ilvese räägitu Presidendi Kärajatel (video) -- enamik maailma suurtest tehnoloogilistest läbimurretest tuleb läbi sõja- ja kaitseelarvete sellel lihtsalt põhjusel, et neid eelarveid valimistest valimistesse ei näpita. Iga kongressi populist Pentagoni eelarverea sisse ei näe, selle kallale mineku võimalusest rääkimata. See võimaldab ette võtta projekte 'a la interneti leiutamine, mis eeldavad, et näiteks kolmkümmend aastat lastakse teoreetikutel möllata, ilma et nende esialgset näilist tulemusetust keegi igal aastal kahtluse alla seadma tuleks.

Kuidas tekiks olukord, kus riigi mistahes valdkonna pikaajalised projektid suudaksid elus püsida ilma, et neid piltlikult öeldes Kapo või Kaitseministeeriumi eelarvesse peitma ei peaks? Kõlab nagu Minu Eesti mõttekoja teema?

Kolmapäeval toimus Teeme Ära 2009 projekti Minu Eesti avaüritusena Inspiratsioonikonverents, kuhu mind paluti rääkima sellest, kuidas võiks tehnoloogia abiga paremini riiki juhtida.

Kõige suuremat kaasasahistamist ja -elamist tekitas kindlasti professor Marju Lauristin (video). Soovitan vaadata Valdo Kalmu räägitud Minu Eesti sünnilugu ja Rainer Nõlvaku juttu rahast.

Ja videovaenulike huvides postitan siia ka oma esinemises kasutatud jutupunktid, toimetamata kujul:

Minu Eesti konverentsi jutupunktid

"Kuidas telefoni teel riiki juthida?"

• Demokraatia olemusest rääkimine on keeruline ja abstraktne, ma pole selle ala mees ka

  • Lihtsustaks selle jutu kõigile arusaadavaks: koosolekule olete sattunud?

• Millal vajab üks inimene, et teine teda koosolekul esindab? Siis kui

  • see koht on kaugel
    • Eesti valdade tekkimise legend - "hobusega peab saama valgel ajal keskuses ära käia"
  • aeg ei sobi
    • kolme sõbra vahel lõunat kokku leppida on lihtne
    • mida rohkem osalisi, seda harvem saab kokkusaamise luksust lubada (laulupidu kord kvartalis?)
    • oma seisukohad saab koosolekule saata ka kirjalikult
      • kui teiste kirju ei näe, siis ei teki diskussiooni
      • paber on aeglane
  • liiga palju osalisi tapaks diskussiooni
    • kõige interaktiivsem viis teise inimesega suhelda - näost näkku jutt - on kahjuks kõige ressursimahukam
    • suure organisatsiooni juhtkond on enamasti oma valdkonna kõneisikud (finants, IT, toomine, misiganes), kes koondavad ja esindavad oma tiimi arvamusi
  • Oluline: vaid vähestel on koosolekutel käimiseks oma universaalsed esindajad. Need valitakse ikka teemade ja olulisuse põhjal - mida teed ise, kuhu saadad majandusspetsi ja kuhu palun minna laste vanaemal.

• Mida tehnoloogia selles pildis muutnud on

  • Igaüks saab olla "kohal" endale sobiva intensiivsusega: videosillad, konverentskõned, tekstivestlused, internetifoorumid
  • Asünkroonne (enamasti kirjalik) osavõtt ei ole enam ühesuunaline toru
    • Teiste arvamusi nähes saab huvigruppidega liituda või neist eristuda
    • Vähem aega kulub ühisosale, millega kõik nõus on, rohkem saab fokusseeruda eriarvamuste lahendamisele
  • Suhtluskanali saab sujuvalt ümber mängida vastavalt vajadusele
    • tekstisõnumist videokõneni on vaid üks klikk
    • leiab tehnoloogia suhtlemiseks nii internetivabal lennureisil kui kiire kontoriühenduse taga
  • Lisaks infole haldab tehnoloogia ka metainfot
    • Mitte ainult teksti sisu, vaid selle liikumine, seosed teiste infobittidega jne
    • Paberkirjale vastulausega vastamine VS teise arvamuse ühe klikiga üles või alla hääletamine
    • Inimesed, kes rohkem teevad, võiks omada kaalukamat häält kui need, kes vaid räägivad?
  • Tehnoloogia võimaldab anonüümsust, aga ka ülitäpset isiku träkkimist
    • Oma nime all esinemine = vastus
    • Kommentaariumite anonüümsus on näiline, ja vabastab vastutusest
      • Aga ka tõeline, "valimiste-anonüümsus" on võimalik

• Mis siis saab kui see loomulik koosolekukäitumine ja tehnoloogia võimalused riigkorralduses kokku panna?

  • Küsimus ei ole selles, kas meil on vaja valitsust, parlamenti, riigiametnikke - vaid selles, kas nad saavad teada, mida oma esindatavate nimel teha ja mida mitte
  • Kas me peaksime kõik ennast puudutavad otsused pimesi delegeerima alati samale 101 inimesele?
    • Miks ei võiks meie "riigikogu" olla olulistes küsimustes 200,000 liikmeline?
    • Ja mõnes nishiteemas saaksid asjad kiiremini otsustatud ka 3 "esindajat", kui neil on vahendid
      • arvamuste konsolideerimiseks ja
      • nende tegevus on 100% läbipaistev
    • Mis oleks tänases finantskriisis meil kaotada 183-kohalisest 10% oma ajast panustavatest tipp-professionaalidest koosnevast rahanduskomisjonist?
    • Kui mitu filtreerivat ja moonutavat kihti peab olema mures kodaniku ja tema murega reaalselt tegeleva ametniku vahel?

• Mina ja Sina lisame kodanikuna Eestile väärtust eelkõige oma peamisel tegevusalal

  • Aga on otsuseid, mille tegemisel tahan juures olla ja oma sõna öelda
  • Ja on otsuseid, mille juures lasen hea meelega end esindada sõbral, naabrimehel, tuntud eksperdil või isegi mulle täiesti tundmatul kodanikul

• Miks Eesti?

  • Me juba oleme õhemad, väiksemad ja operatiivsemad kui suur enamik esindusdemokraatiaid
    • Leida oma parlamentääri mobiilinumber on ühe google otsingu vaev
    • Mõned neist söövad isegi oma valijatega jaanipäeviti kartulisalatit
    • AGA selline 1:1 suhtlus kipub kujunema egoistlikult nahalähedaseks ja isegi lõhub ühise riigi tegemise tunnet kui välja peaks tulema
  • Meil on olemas infrasturkuur ja oskus kasutada suhtlemisel tehnoloogiat
    • ID-kaart all
    • ja massid Delfi kommentaariumiga kõigi oma valudega pealpool

I've experimented quite a bit with what I tweet about. At some point I jotted down a few blogging principles (in Estonian here) and Twitter was initially a channel for the leftovers that didn't fit in, e.g. short messages about me, my location, my random inner thoughts - rather than something specifically designed for the reader. As my followers count has grown (getting very close to the number of RSS subscribers on this blog - interesting tipping point soon; now ranking in the top 2 of #Estonian users - hi, Cyrus), I've knowingly pulled back from more egocentric and personal stuff and craft my short messages for a broader, more anonymous audience. To a notable extent I'm also taking feedback from those near and dear to me about which content they feel could be uncomfortable or too revealing.

Either way, Twitter is a concept-stretching medium and part of the beauty of it is that though we more or less know what is the "old" stuff that it is changing we can have no clue yet to what, in which direction. Even better, it is still up to us as the users to define it - both when consuming microcontent (whom we follow, how we filter, what we re-share) and when creating it (just linking or creating new? talking about yourself or the readers? social realism or philosophical abstractionism?).

Anyway, what sparked this post was actually a funny incident today. Apple App Store opened up for Estonian users today. As we launched the Skype client for iPhone this week and it has skyrocketed to a million downloads in less than 48 hours, we are all of course very closely following this space right now. So, when I learned about Apple's Estonian expansion this morning, I of course tweeted it (at 10:58) as something my followers could care about. At 11:46 Eesti Päevaleht, one of the largest Estonian dailies, ran a news story, quoting my tweet as the original source. They had a comment from EMT (the local iPhone-exclusive mobile operator), who apologized that they still haven't heard about it from Apple and don't know what to say.

From one side I even feel a bit sorry for my friends at EMT for stealing the thunder from their official press if and when they were planning to run it. On the other hand - it is a great example of casual, yet targeted real-time content bending the borders between "mainstream" and social media.

(Photo courtesy of Steve Jürvetson, click on it for his notes from the audience)

Here are the slides I used:

As you might notice, my slides were just a light framework this time and most of content was oral and followed by interactive discussion. Unfortunately it is slightly more complicated with video this time. Please follow the instructions here, but beware that you need to create an account with the Stanford SCPD site (which you will hopefully find useful for accessing any other free seminars content they offer) and the videos are served using Silverlight, which may or may not be compatible with your choice of operating system or browsers, like Chrome.

Mind häirib tõsiselt, et rahvuslased on monopoliseerinud patrioodi mõiste. Eesti õpetaja, kes annab sisserännanutele eesti keelt ja kultuuri ning teeb seda sisyphosliku kannatlikkuse ning empaatiaga, omab mitu korda rohkem isamaa-armastust kui ennast eesti patrioodiks nimetav mehepoeg, kes päevade kaupa lõmpsutab internetis lõugu teemal, kuidas on tema inimõiguseks teise nahapigmendiga rahvaste kohta välja öelda seda, mida ta neist arvab.

Eesti Vabariigi 91. aastapäeval soovin, et selle riigi patrioodid käiksid ringi avatud silmade ja südamega. Looksid tulevikku suunatud uut väärtust, selmet üksnes ajaloost enese olemise õigustust otsida. Suudaksid ka kaaskodanikke veenda, et riik, mille jaoks kõik mitte-kohalik on võõras, ohtlik ja vale, ei kesta. Ei kesta, sest ta muutub muu maailma jaoks tasahilju irrelevantseks ja ei suuda ka omaenda tegelike patriootidega sammu pidada.

Riigid on kujuteldavad, neid ei eksisteeri objektiivses maailmas - nagu Daniel hiljaaegu kirjutas, lugege palun tema kogu ettekannet. Riigipüha puhul.

Räägitakse muidugimõista innovatsioonijuttu.

Kiirematele võib õnnestuda veel leida paar kutset, palun andke märku. Ja kuna kõik soovijad kardetavasti saali ei mahu, on plaanis teha üritusest ka videoülekanne internetis.

Interview with Sten Tamkivi from Skype from Toivo Tänavsuu on Vimeo.