As a reminder:

Seedcamp is where Europe's top young founders can come together in one place.

From securing funding to developing the right network, young entrepreneurs in Europe face challenges in building globally competitive technology businesses. Through the provision of seed capital and a world class network of mentors, we want to provide a catalyst for Europe's next generation of entrepreneurs.

(See also my invitation post from last year for some background and the great Seedcamp 2007 recap video)

There was just one Estonian entry - RealEyes - last year and unfortunately they did not make the shortlist. So if you've been playing with an idea to start your own company, get your act together and apply now to get a proper kickstart.

This year, there is also a potential shortcut to the shortlist. Just go and win the Video Pitch contest.

It looks like I can make it there this year again as one of the mentors. Last year was fun, hope to see you there.

This illustration probably recaps the "what" part of the story:

In a word, the chair you sit on and the computer you're using to read this post more likely than not come from China, no surprise there. What we probably have noticed less as a trend as consumers is that the basic components for making these things, from timber to cadmium, increasingly get shipped to China from Africa.

But what is much more revealing, interesting and depressing in the same time is the "how".

Post colonial times Europe and the US have kept investing in Africa attaching a lot of soft values to the cold hard cash as conditions: human rights, transparency, saving the environment, democratic values, public education, whatnot. (There is a lot of hypocrisy involved in that too - read part 5 on the US in Equatorial Guinea) Changing whole African societies towards this "western thinking" has slowed the inflow and efficiency of these investments down, feeding in many cases the NGO-s of the donor more than the target countries.

And now imagine that enters a player with a different valueset (communism!) and priorities (feed a double-digit economic growth of a billion+ citizens) and willingness to compromise (bribes, the Earth) ... and with a wallet like this:

This report on what China has done in Africa over just 5 years should give you some food for thought on how the world will look like over next 50. Read it..

Õues on küll päikeseline suvealgus, aga õhus on tunda sügisest väsimust. Need, kes on rääkinud eesootavast kriisist ja talunud nii meie valitsejate kui kaaskodanike halvakspanu kui õitseva Eesti „vaenlased“, leiavad nüüd oma möödunudaastastele mõtetele ja ennustustele kuhjuvat kinnitust igast värskemast majandusraportist. Aga uskuge, ei tee see õnnelikuks.

Eriti huvitav periood on alanud neile, kes on siiani jutlustanud majanduse pehmest maandumisest või "normaalsetest lühiajalistest korrektuuridest". Justnagu midagi välist, meist sõltumatut tuleks ja läheks - pärast tormi tuleb varem või hiljem päike välja, ilma et me ise selleks midagi teha saaks peale ära kannatamise. Vahelduseks puhastele emotsioonidele tasub minu arust siiski ka fakte vaadata, et leida neid punkte, kus majanduses ja ühiskonnas midagi teisiti tegema võiks hakata. Mitte naftatootjad või Rootsi pangad, vaid meie ise.

Kõige rohkem inimesi töötab Eestis valdkondades, kus nende tootlikkus on kõigest 200-300 tuhat krooni aastas. Võtame riigi keskmise palga, liidame sotsiaal- ja muud maksud. Juurde veel töökoha pidamisega seotud kulud (kellel arvuti ja kontorirent; kellel tööpink, ladu ja tehasehall). Lahutame kõik selle toodetud väärtusest. Siit ei saagi midagi üle jääda.

Teadusmahuka äri kohta me riigina eriti statistikat ei kogu (kui mõni vapper kodanik seda vabatahtlikult ja käsitsi mööda statistikaameti kahtekümmet klassifikaatorit ja firmade majandusaruandeid kokku ei ajaks – otsige tulemusi ITLi uuringuraportite seast). Siiani on meie e-riigis näiteks kasutusel ühisnimetaja "veondus, laondus, side"?!

Investeeringud teadus-arendustegevusse on meil kasvanud üle 1% SKPst... sest olemasolevate inimeste palgad ju kasvavad. Riigi ca 40,000st ettevõttest raporteerib end ametlikult T&A-ga kokku puutuvaks tervelt 357 tükki. Selles numbris pole küllap paljutki kajastatud, statistikaameti aruandevormid jäetakse enamikes firmades täitmiseks pigem raamatupidaja või sekretäri lauale, mitte näiteks tegelikult investeeringuid juhtivale arendusjuhile, aga siiski. Ja omakorda kolmveerand neist ekspordib vähem kui 10% oma tegevuse tulemusest.

Kitsamalt ITK sektorit vaadates kasvab see rahuldavalt, +17%. Kahe jalaga maas püsimiseks tuleb aga kogu potist välja harutada suurimat käivet tegevad valdkonnad - riistvaravahendus ja telekomid. Mõlema ekspordivõimalused Eestist sisuliselt puuduvad, lähiturud on telekomikontsernide omanikke ja sõsarettevõtete vahel juba jagatud. Riistavarakomponente me ise ju ei tooda, valmist tükkidest „kodumaise“ arvuti komplekteerimine ei ole teab mis teadus-arendus väljakutse.

Järele jääb üks väga killustunud kogum sadadest IT-firmadest, mis annavad kokku tööd ehk mõnele tuhandele inimesele ja sisuliselt "elavad kuidagi ära" 10% kasumlikkusega. Kogu riigi seisukohast märkamatu panus. Kõrge lisaväärtusega teadmistemahukas äris sõltub kasv ainult inimestest, kes teenust pakuvad või kelle ajutööst tekib suure võimendusega eksporditav toode. IT kõrgharidussüsteem toimib meil täna väga huvitavas rütmis - igal aastal astub ca tuhat inimest ülikooli ja teisest otsast ca tuhat jätab selle pooleli. Ja pea poole vähem lõpetab. Selline seis. Nüüd kus kiire, lühiajaline ja kokku laenatud "kasv" ära on kukkunud, siis sellist osa majandusest, mis kogu ühiskonna raskuse enda peale üle võtaks, lihtsalt ei ole olemas. Sellises olukorras saab maandumist pehmeks nimetada ainult siis kui see toimub oma olemuselt pehmesse kohta, kus päike enam ei paista.

Ühe väikeriigi majanduse struktuuri ümberpööramisel ei ole lahenduseks üks või kaks tsentraalset projekti või lühiajalist kampaaniat. Aga milleski peaksime siiski kokku leppima?

Pakun, et selleks ühiskondlikuks leppeks võiks olla „jalad kõhu alt välja“. Riskide võtmine, mida võib üksikinimese tasandil võib sõnastada ka iseendale lühiajaliste ebamugavuste tekitamisena tuleb tõsta au sisse.

Igaühe jaoks meist tähendab selline enda üles raputamine väga erinevaid tulemusi, olukordi ja ka kaotusi. Mida ma aga tahan väita on see, et võimatu on leida inimest, kellel neid mugavus versus risk valikuid üldse ei oleks. Kellel oleks õigust jätkata vanal rajal, jättes ennast ümbritseva majanduse (ja seeläbi riigi) kordategemise „nende teiste“ mureks.

Eriti ärgas peaks siinkohal olema muidugi IT-sektor, mis on oma olemuselt vastuvõtlik kiiretele muudatustele ümbritsevas keskkonnas ja mida Eestis ümbritseb tänu minevikusaavutustele ka teatud positiivne aura. See pakub omakorda võimalust olla teistele eeskujuks.

Millised need praktilised valikud võiksid olla?

Koolipoiss saab minna matemaatikatundi ja valida abituriendina reaalainete eksameid. Ja edasi ülikoolis võib valida eriala, mis ei ole rahvusvaheline ärijuhtimine või avalik haldus. Paremal juhul võib avastada, et ei olegi nii kuiv ja raske nagu legendid räägivad. Halvemal juhul saab omal nahal kogeda „raske õppustel, kerge lahingus“ vanasõna, siis kui ta viie-kümne aasta pärast avastab end koos töötamas või rinda pistmas maailma suurimate innovaatoritega, samas kui tema kooli ajal kergemalt läbi ajanud koolivennad alles Brüsselisse ametnikuks saamisest või ehituskaupluse asejuhatajakohast unistavad.

Mõõduka kapitaliga erainvestor, kelle tutvusringkonnas oli veel aasta tagasi popp ajaviide broneerida spekulatsiooni mõttes neli korterit peatselt valmivas kvaliteetkinnisvaraobjektis ja siis sõita Hispaaniasse hindade tõusu ootama ja tennist mängima, võib teha hoopis riskantsema valiku. Näiteks investeerida nutika naabripoisi veebiteenuse-startuppi. Aga võib ka otsustada, et riskivabam mõte on ühekohalist hoiuseintressi, mis on kindlasti turvalisem.

Olemasoleva tarkvarafirma juht saab ka valida. Mitte võtta tööle tööle kandideerivat esmakursuslast on lühiajaliselt üsna valus. Kliendi tellimused võivad jäävad täitmata, eriti kui on näiteks just saadud aastatepikkuse töö tulemusena saadud jalg ekspordi-ukse vahele. Pole ka usku, et konkurent seda sama noort säravate silmadega tegijat endale ei kraba, kui ise võtmata jätad. Riskante variant siinkohal võiks olla anda talle stipendium, et ta ülikooli lõpetaks, enne kui tööle tuleb. Ja loota, et palju küpsem talent ikka tagasi minu firmasse jõuab.

Suures ja mugavas pangas või (eks)monopolettevõttes tiksuv valgekrae võib ennast rutiinist välja rebida ja oma kompetentsile vastava teenustefirma teha. Soliidse asukohaga kontoris kindla palga peal on muidugi lihtsam. Tõenäoliselt saab käia kasvõi igal talvel perega Egiptuses. Aga teisest küljest, äkki oma tulevikku kontrolli alla võttes võiks kümne aasta pärast osta saare Brasiilia rannikul? Suure tõenäosusega muidugi ei saa, sest... ettevõtlus on riskantne.

Mõtteviisi värk. Kõiki neid näited ja paljusid teisis ühendab see, et nad on alati keerulisemad ja hirmutavamad kui see, mida kõik on harjunud tegema. Ja enamasti lühiajaliselt veel rahaliselt kallimad ka. Investeerimine tulevikku vähendab ju võimalusi kohe tarbida.

Et neid üksikisiku valusid vähendada ja inimesi muutustele motiveerida, saab riik poliitikaga asju suunata (maksud, haridussüsteem, soodustused, toetused, investeeringud). Aga igapäevased otsused, valikud ja käitumised on ikkagi iga kodaniku enda muuta.

Lõpetuseks üks tähtis asi veel. Suurema riski võtmine tähendab ka suuremat võimalust ebaõnnestuda. Sellisel juhul tuleb riskivõtjale õnne soovida väärt kogemuste saamise puhul ja igati julgustada uuesti proovima. Üks pankrotti läinud julge visiooniga ettevõte on parem kui mitte kunagi tekkinud ettevõte. Tänane põlgus ebatavaliste valikute tegijate suhtes ja sajaprotsendilise õnnestumise kultus peab Eestist taanduma, et anda ruumi loomingule, katsetamisele ja pikemaajaliselt välja kooruvale kasvule.

Yes, it has taken something like 2 years from first conceptual ideas being bounced around. I've been involved in Skype's Desktop clients team since March and I have to tell you, approaching the first beta launch of our 4.0 client is one of the reasons for deafening silence on this blog. June especially has been very intense and I'm truly proud of what the hundreds of people involved have pulled off.

Please do read the official blog post, download the client and start giving feedback on things you like and things you don't. This multi-stage beta program of a radical redesign is very special for Skype, so I promise you - feedback will be listened to and even slicker beta 2 will follow.

The high def video clips (briefing, intro demo and advanced demo) might also be worth your time to get a quick start on what's happening. Or just think of them as your last chance to see Mike's stellar on-screen performance for free. Next time you might have to stand in line and buy a ticket for the big screen. Of course, you can share these clips in your Skype mood message, also on 4.0.

As for myself, I've been using internal versions of the next generation client primarily for almost half a year now. I could not go back to versions before even though there are still a bunch of features yet to be implemented. Unified conversations bringing chat, file transfers, SMS and calls neatly together. Conversation management with proper unread message tracking for heavy traffic multichats. Large crisp video calls. Headsets and USB speakerphones getting managed as I need.

One thing that has been really painful for last months is that I could not share all this neatness with my friends yet. So, here you are now, enjoy. Hope you like it.

New bright yellow car, filled with shiny new gadgets, a big screen GPS, etc. Well, that's what you get when you buy a whole fleet in 2008 and everyone else on the market has been around for 10 years plus.

But what was really special was the service. How often have you heard lines like these in a cab, anywhere in the world?

• Sir, would you fancy listening to radio on the way this evening?
• What would be your radio station preference?
• How are you doing on cash? Just let me know if you need to stop by an ATM, but we do accept credit cards too, of course.
• I haven't been to your area often, so to aid my service with next customers, which would you say would be the most convenient ATM to stop by on the way there, if anyone needed to?
• Thanks for riding with me, hope to see you again soon!

It was so different, polite and genuinely caring that I'm almost a little bit afraid to call 1921 again - maybe it was just this one guy... But I sincerely hope this meant that a newcomer to what seems to be a crowded market actually nailed what will make a difference.

He shared a very interesting and bold incentive concept that the British Columbia (not even the whole Canada) government has introduced to motivate private investments in small technology startups. Per every dollar invested, the government will pay you 30% back at once. The conditions include holding your investment(s) for five years minimum and a yearly cap of 200,000 CAD total.

So in other words, when you invest 10,000 CAD in a software startup, you get a 10,000 CAD share of equity for the price of 7,000. Or, as an alternative scenario, a private investor can keep investing their capital gained from a previous exit at a rate of 200,000 CAD per year, taking an annual cashback of 60,000 CAD out for their own living expenses as opposed to paying themselves salary.

This scheme is applicable to both direct investments and private investors participating in VC funds, such as the ones Discovery builds.

The results? The district of 4 million people that has been heavy on mining and forestry industries now hosts 70,000 people in tech sector (that's almost 10x more than Estonia, half the size; comparable to Czech Republic - but their total population is 10M), 8 locally focussed VC funds (larger ones with 500M CAD funds), 8000 mostly small and medium tech companies...

I just love the simplicity as well as braveness of this lever and can only imagine the type of political opposition introducing it could have caused.

I wish Estonian government would spend some time seeking out similar ideas from the world... and implementing the best ones fast.

This is an actual screenshot of an attempt to get a weather report for Tartu, Estonia on my iPhone, using the standard Weather app, powered by Yahoo data.

What's the joke?

Yes, the city of Tartu used to be called Yuryev at some point. Namely between 1030 and 1061 when Prince of Kiev, Yaroslav I the Wise burnt down the wooden fortification dating back to 7th century and built his own.

Just checked, Yahoo! Weather on the web has the up-to-date name. So apparently it takes a tunnel through Apple to get medieval.

• NEWS.station avalehe valik näidata enam kui neljas või kuues kanalis kajastatud lugu aitab kiiresti pildi ette saada hetkel "kuumadest" teemadest
• Konkreetse teema vaade võiks olla iga meediahuvilise sagedane tööriist, et näha kuidas praktiliselt sünnib uudis. Näiteks nagu selles juhuslikus näites, kus Postimees on kirjutanud uudise valmis juba siis kui Äripäev alles toore pressiteate veebi paneb. Ja Päevaleht on pea poolteist tundi maas.
• Station teeb suurepärast tööd eestikeelsest tekstist organisatsioonide ja inimeste pärisnimede tuvastamisel. Näiteks, mida kirjutatakse Eesti lehtedes Skype kohta või allakirjutanust.
• Mistahes võtmesõnaotsingu peale on võimalik tellida endale RSS-voog (nt Skype-teemaline siin). Selline ülimalt lihtne lahendus astub kõvasti kandadele senistele meediamonitooringu teenuse pakkujatele ja ilmselt sisaldab koos lisaväärtusteenustega (nt tänasest rohkem reaalajas indekseerimine) vihjeid, kust Station raha võiks teenima hakata.
• Mistahes teema juures näidatavad seotud isikud ja organisatsioonid tõesti hakkuvadki teemaga. Ja näitavad teinekord päris huvitavaid "kes kellega käib" või "... äri ajab" seoseid.
• Inimeste ja organisatsioonide edetabelid annavad ülevaate, kes hetkel sündmuste keerises on (või kelle PR-meeskond enim hoos).

Kõik ülaltoodu toimib kenasti ka kõigi Eesti blogide sisu analüüsil - asenda vaid news. URLi ees blogs.station.ee vastu. Lisaks arvutatakse Technorati eeskujul kohalike blogide neile viitamiste hulgal põhinevat "autoriteetsust". Ja ma ei näe põhjust, miks tulevikus ei võiks katta ka teisi sotsiaalse meedia liike - (erialased) foorumid, sotsiaalvõrgustikud. Ja kindlasti ootaks ka NEWS.stationisse juurde kanaleid, mida nishimaid seda parem - Delfist ja Maalehest maakonnalehtedeni.

Minu esimene RSS-lugeja oli kunagi kodumaine FeedReader, millelt tänaseks olen kolinud veebipõhise Google Readeri peale, et oma infole eri kohtadest ja seadmetelt ligi saada. Aga mul on väga hea meel, et Toomas ja co on oma FeedReaderi loomise käigus tekkinud suurepärased teadmised sisuagregatsioonist samuti edukalt veebi kolinud. Ahjaa, nad peavad blogi ka.

There was a linguistics forum in April that surfaced some interesting data of the contrary, which I thought are worth sharing... in English as well:

• By the speaker count, Estonian ranks at 274th place out of 6000
• Higher education is available in just 100 languages in the world (including Estonian). 30 in Europe and just 3 out of the hundreds of African languages.
• There are about 200 countries in the world, where state language is the same as majority of population's mother tongue.
• Estonian ranks among top 30 IT-languages. For example, Microsoft products have been localized to 35 (Skype is available in 28), including Estonian.
• Human to computer speech synthesis exists for 25 languages, Estonian included.

(source: Sirje Kiin at Eesti Ekspress)

So, we're well alive and kicking in that weird and complicated tongue. Good to know, even when the reality of globalizing world has brought the dire need for becoming an English bilingual to communicate and ultimately succeed. I will keep blogging in both.

Soovitan lugeda neil, kes segaduses iga Skype-uudise juurde kuuluvatest kommentaari-teadjameeste juttudest, et Skype on valmis ja seal enam midagi teha ei ole, kolib Eestist minema Indiasse, palkab siin ainult odavat orjatööjõudu, ei kasva enam, ei ole rahaliselt edukas jne jne.

Ja nagu ikka, on eestlasena aeg-ajalt huvitav ja alati kasulik mõne kaugemalt tulnu pilgu läbi siinset elu näha.

Just finished a video call with Her Majesty Queen Beatrix of the Netherlands.

She was visiting Skype Tallinn office as part of her state visit to Estonia. I was babysitting at home. One of these physical location misses when Skype really becomes handy.

Also, Etta joined the ranks of the babies worldwide who have had their first video call while less than 10 days old.

Found out that I have sent 59709 and received 273715 messages during this time. And respectively 27389 outbound and 140505 inbound messages in the year of 2007. That's an average of 75 / 385 messages per calendar day. I don't even want to think if these numbers were my e-mail traffic...

I also found out that a week of vacation has a 5x lowering impact on my Skype communications - 132 messages out /1980 in last 7 days, versus a random weekly sample from a month ago 587 out / 2658 in.

And I also found out that my SQL skills have gone really, really rusty even compared to the mediocre level they used to be at.

Siinse tagasihoidliku blogi puhul on 500 unikaalset lugejat ühe sissekande kohta päris märkimisväärne tulemus. Kui aga püstitatud teema korjab üles peavoolu-meedia (nagu seekord EPL), siis lisandub lugejaid tuhandeid. Ehk siis veelkord näide sellest, kuidas meediapiirid hägustuvad.

Tahaksin tänada ja tunnustada RISO pealikku Margus Püüat kes EPL loo kommentaarides võttis vaevaks ausalt ja otsekoheselt, oma pärisnime alt ja õige meiliaadressiga teemat kommenteerida. See tekitas veel mõtteid:

Ega tegelikult ju ei ole peale meie eriti riike, kus kodanikel oleks luksust viriseda oma lapse registreerimise või maksuametiga interneti kaudu suhtlemise kasutajamugavuse üle - suuremas osas maailmast saab ehk enamasti jutuks võtta järjekorra pikkust või teeniduspunkti lahtiolekuaegu. Aga see fakt iseenesest ei tohi tähendada loorberitele puhkama jäämist - suutsime ehitada selle vundamendi, peaks ka seinte värvimine jõukohane olema.

Marguse üleskutse koostööle erasektoriga on mõistetav ja hea algus. Paar eriti häirivat asja (kasvõi sellesama X-Tee nägu) saaks kindlasti Teeme Ära stiilis laupäevaku korras lahendatud. Aga maailma parimate (olgu nad siis eesti soost või mitte) kasutajamugavuse gurude või veebidisainerite kaasamine e-riigi kõpitsemisse ei saa lõputult toimuda pelgalt isamaaarmastusest. Ma näen kahte suurt probleemi:

• Mida meie majandus täna tegelikult vajab on parimate teadmiste eksport. Nende resursside siseriiklikul rakendamisel on väga suur alternatiivkulu.

• Eesti riigihangete seadused sobivad jätkuvalt 2300 punase tellise ostmiseks mõõtudega X, Y ja Z, kõige odavamalt pakkujalt. Mis te arvate, kas kõige helgem UI-disainer Skandinaavias viitsib praadida 8 nädalat oodates, kas tema riigihankepakkumine läheb läbi või jõuab mõni vahva kohalik (parteisõprade) arvutifirma oma paarituhande eurose pakkumisega käpa vahele? Või teenindab ta sel ajal mõnda seksikamat klienti?

Kreatiivsed, tulemusrikkad lahendused eeldavad kreatiivset tellijat. Miks ei võiks ühe Euroopa Liidu riigi ühtse e-riigi näole disainerite leidmise protsess tuua kokku vähem gurusid kui KuMu või Kunstiülikooli rahvusvahelised arhitektuurikonkursid, kui seda õigesti korraldada?

Tagasi tulles kommentaatorite juurde. Ma kardan, et näiteks anonüümne mõttehiiglane "pro bono" sealt on riigiametnik, kes tegeleb meile infosüsteemide arendamisega (või teevad tänapäeval kõik lehelugejad RIKil ja RIAl vahet?). Saab minu ja Sinu maksurahade eest palka, isegi neil päevil kui riigieelarvet kärpida vaja on. Kui selline kriitikataluvus ja suhtumine on vähegi levinud, siis on Margusel ja tema progressiivsetel kolleegidel edasi liikuda raske. Väga raske.

Lõpetamaks positiivsemal noodil.

Laupäeval käis abikaasa Perekonnaseisuametis paberite järel. Perekonnanime kuuldes küsis teda teenidav tädi, "ah teie mees oli siis see kes meist selle artikli kirjutas?* Aga täiendas siis, et ta on rahul, et probleem tõstatati, ehk nüüd pannakse tähele ja lahendatakse.

Ja ise täna käisin E-Maksuametis maamaksu saldot vaatamas. Varasema kümnekonna kliki asemel kulus nüüd kaks. Uus kujundus on suur samm edasi!

Perekonnaseisuamet (nagu see maja seal Pärnu maanteel) on vist kohaliku tähtsusega asutus? Teen närvid kõvaks, et taas kord läbida tallinn.ee lootusetult haiget navigatsioonipuud. Sünni registreerimise lehel räägitakse paberist ja kohaleilmumisest, ei sobi. Täpsemat lugemist pakkuvalt Perekonnaseisuameti veebilehel on sisu sama meeleolukas nagu aadressikuju: http://www.tallinn.ee/g4253s505

[loe edasi...]

Järgmine peatus - Eesti.ee. Elukaar -> Laps -> Imik ja Väikelaps -> Sünni registreerimine. Lehekülg soovitab pöörduda erinevatesse asutustesse. Ja lisavõimalusena pakub lugeda sõbraliku nimega dokumenti "Perekonnaseisuaktide koostamise, muutmise, parandamise, taastamise ja tühistamise ning perekonnaseisutunnistuste väljaandmise kord". Too kahjuks ei sisalda sõna "internet" - rohkem ei loe.

Äkki X-Tee? Lahkun silmavalu ja tühjade kätega - nime tahan panna, mitte toetusi küsida.

Vahepeal on abikaasa lugenud foorumeid ja väidab, et ikka Eesti.ee on õige koht. Teine katse algab otsinguga, milel tulemuseks leht "Mida peaks tegema pärast lapse sündi". Nüüd siis sajakroonine vihje - lehe sisu ("...perekonnaseisu asutuses lapse sünni registreerimine ja lapsele nime panemine. Kaasa tuleb võtta...") tuleb ignoreerida, leida paremal navigatsiooniribalt pisike plussmärk "Konkreetsed teenused" jaotuse eest ja - voila! Lapse sünni registreerimine.

(Suurest õhinast ei hakka ma isegi hetkel juurdlema, miks seda tegevust nimetatakse sünni registreerimiseks, mitte nime panemiseks. Kui mul on olemas laps, kes on sündinud haiglas ja kellele on eraldatud isikukood, siis võiks teatud loogika järgi eeldada, et sünni toimumise fakt on juba kuskil registreeritud?)

Aga kõik see ülalpool läbi elatu siiski kahvatab kui kätte jõuab avalduse vorm ise:

Võin kinnitada, et värske lapsevanema rõõmu ja elevust ei kahanda miski võrreldavalt bürokraadiga, kes paneb sind juurdlema erinevate surnult ja mittesurnult sündimise viiside üle, mida rippmenüüst valida. Ja milline õel värdjas pakub kõigile värsketele noortele Eesti emadele seni sündinud lastest ellujäänute vaikimisi väärtuseks null?

Ma ei ole eales näinud infosüsteemi, mis sellises ulatuses ignoreeriks inimest, kes seda kasutama peaks.

PS: tänan küsimast, lapsega on kõik suurepärases korras.

6000 tons of illegal waste has already been registered to been collected during the initiative, more specific numbers are yet to come in the following weeks. The initiative aims to recycle up to 80% of the collected waste, making it first massive recycling project in Estonia. The usual amount of garbage recycled in Estonia is 10%, so this is eight times more than the average.

This is a quick summary of Teeme Ära 2008.

As only suitable for Skype, a number of our best brains helped the initative as volunteers to develop all geomapping and logistics software to keep the tens of thousands of moving parts under control. I am just in awe for what they did over the nights and weekends of their spare time, besides building the infamous software that lets people all over the world talk for free.

And to show that we are also not afraid to get our hands really dirty, there was an even longer list of Skypers who went into the woods. See here for the before and after pictures of the junk pile assigned to Skype.

See some more coverage in English:

• BBC reports: Spring cleanup in Estonia
• Reuters: Estonians scour country for big cleanup
• AP: IT gurus launched software cleanup of Estonia
• Bruce Sterling @ Wired.com: Estonia’s Digitized Garbage

Thank you, all friends and colleagues involved!

And congratulations, Rainer & the team for pulling this through.