IT-hariduse intervjuu Arvutimaailmale

Digi toimetaja Martin Mets on kirjutamas järgmisesse Arvutimaailma numbrisse lugu Eesti IT-haridusest ja esitas ka mulle mõned küsimused, ilmselt mu selleteemalise tegevuse tõttu ITL juhatuses. Martini ja Henriku lahkel loal avaldan oma vastused ehk kiire Skype-tekstivestluse-intervjuu toorel kujul juba ette, aga ostke siis kindlasti ajakiri ka, et lõpptulemust lugeda.
Read the rest of this entry »


Intervjuu Kolmeraudsele

Neljapäeva hilisõhtul, pärast kuidagi eriti pikaks veninud tööpäeva veetsin mõned tunnid telemajas. Seekordne TV3 Kolmeraudne oli üks veidramaid laiv-teleesinemisi nende 6-7 seas, mis mul elus ette on tulnud. Nimelt tabas Lasnamäed elektrikatkestus ja grimmitoa musta ekraaniga teleka eest tehti ohtraid telefonikõnesid, kus teemadeks genekad, UPSid, signaaliruutingud läbi Läti jne. Käigupealt muutus esinejate järjekord ja loobuti vaatajaküsimustest.

Aga Priit (@priitkoff) oli toimetanud päris head küsimused ja Mihkel (@mihkelraud) esitas neid endale omase intensiivsusega. Rääkisime e-riigist, IT-haridusest ja -ettevõtlusest ja õige pisut Skype’ist. Tulemus, kokku ca 19 minutit on näha siin:


Välisinvesteeringud 2: tore ei ole tobe

Eile murdsin pead selle üle, milline võiks olla Sven Mikseri seisukoht välisinvesteeringute ja Eesti oma ettevõtluse toetamise küsimuses. Tolle postituste kommentaaridest tuli mitu head mõtet (aitäh!): vaadata-kuulata videosalvestust ja küsida Mikserilt otse. Tegin mõlemat ja sain targemaks:

From: Sven Mikser <Sven.Mikser@riigikogu.ee>
Date: February 21, 2011 13:56:07 GMT+02:00
To: Sten Tamkivi
Subject: RE: Reedene Tuulelohe lend

Tere veelkord,

Hakkasin mõtlema ja meenutama  ja usun, et võisin Martinsoni kommentaari peale öelda, et võrreldes välisinvesteeringuga oleks kodumaisel kapitalil rajanev innovaatiline ettevõte veelgi TOREDAM. Kindlasti mitte tobedam. Kui mu põrisev „r“ kuulaja segadusse ajas, siis kontekstist oleks pidanud siiski välja noppima, mida ma silmas pidasin.

Sven Mikser

From: Sven Mikser
Sent: Monday, February 21, 2011 1:29 PM
To: Sten Tamkivi
Subject: RE: Reedene Tuulelohe lend

Tere hr. Tamkivi,

Kõigepealt pean ütlema, et mind üllatab see „tsitaat“ ilmselt veel rohkem kui Teid, sest midagi niisugust ei ole ma teadlikult kindlasti mitte öelnud ega ka mõelnud.

Minu sissejuhatavas sõnavõtus „Tuulelohel“ oli lõik, milles ma ütlesin umbes nii: välismajanduspoliitikast kõneldes meeldiksid meile kõige enam otseinvesteeringud, mis tuleksid tarka tööd eeldavasse tootvasse sektorisse. Eriti hea oleks, kui see raha saaks õilistatud Eesti tööga ja tulemusena sündinud teenus või toode eksporditaks.

Vasturepliigis ütles Allan Martinson, et minu mõtteavaldus meenutab talle Andrus Ansipi poolt kunagi öeldut ja et tema arvates kuulub selline mõtteviis 20. sajandisse ning et tegelikult vajame me hoopis oma kodumaistel investeeringutel baseeruvat teadusmahukat tootmist.

Mina ütlesin, et Eesti innovatsiooni toetamise poliitika on minu arvates liiga konservatiivne. Meie EAS-il, Arengufondil ja teistel selleks kutsutud organisatsioonidel on olemas kõik õiged meetmed, aga kuna finants on piiratud, kiputakse toetama suhteliselt „lollikindla“ (s.t. turvalise, mitte tobeda!) äriplaaniga ettevõtmisi, mis võiksid oma krediidivajaduse rahuldada ka kommertsturul. Seevastu tõeliselt riskijulgetel ja innovatiivsetel ettevõtmistel on riigi tuge raske saada.

Kui Äripäev või keegi teine luges siit välja, et ma pean kodumaiseid investeeringuid „tobedateks“, siis on see kas pealiskaudsus või pahatahtlik konteksti moonutus. Seda viimast ei tahaks meie lugupeetud ärilehelt uskuda.

Parimat,
Sven Mikser

P.S. Mul ei ole midagi selle vastu, kui ka minu vastuse oma blogis postitate.

Müsteerium lahendatud ja minuarust oleks paslik Äripäeval vabandada oma allika öeldu sisu nii tobedalt moonutava lapsuse eest.

Aga tagasi teema enda juurde pöördudes – mis on teiste, eelkõige valimistel kandideerijate arvamus, välisinvesteeringute toetamise ja oma ettevõtluse poputamise tasakaalust?


Välisinvesteeringud, väljamurdmine maailma ja Mikser

Reedel toimus Eesti Tööandjate Keskliidu iga-aastane Tuulelohe Lend, kuhu ma kohale ei jõudnud, aga olen pisteliselt lugenud sealsetest esinemistest tekkinud uudisnupukesi.

Näiteks Äripäev vahendab Allani seisukohta, et otseinvesteeringud kipuvad meile tulema väärtusahela alumisse otsa ja seetõttu peaks nende peibutamise asemel riik neist enam stimuleerima Eesti oma kapitalil ettevõtete maailma murdmist.

Oluline teemapüstitus. Mina arvan, et meil on 5-10 aasta perspektiivis veel kindlasti mõlemaga vaja aktiivselt tegeleda. Kuniks Eestisse registreeritud peakorteriga startuppe maailma suurimaiks inkubeerime ja stimuleerime (vt Eesti Startupijuhtide klubi, OpenCoffee Tallinn, Garage48, MKM Startup Estonia jne) on Eesti majandusel ilmselt jätkuvalt rõõmu ka Skype’i, Playtech’i jt välismaiste peakorteritega, aga suuresti Eesti ajupotentsiaali baasil kasvavate tehnoloogiafirmade siia toodud töökohtadest, maksudest, võrgustikust ja kogemustest. Ja kardetavasti ka natuke kibedat kurbust kui Barclay’s või IBM oma targad töökohad hoopis Leetu loovad.

Küll aga paluksin lugejatelt, eriti neil, kes viibisid Tuulelohel kohapeal ja/või kuuluvad Sotside toetajate sekka, pisut tõlkeabi samast sessioonist. Isegi näpuotsatäie soola abil, mida on õpetanud tarvitama meie online-ajakirjanduse keskmine tsitaadikvaliteet, ma lihtsalt ei saa aru, mida see parteijuhi seisukoht tähendada võiks programmi mõttes:

“Oma investeeringutel põhinev Skype oleks veel tobedam kui välismaised otseinvesteeringud,” arvas samas rahvusliku majanduse diskussioonis sõna võtnud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser.

[UUENDATUD: tobeduse-müsteerium lahendatud]

Jätkates eelmise postituse valimiseelseid mõlgutusi: kujutlege ette skaalat, mille ühes otsas (1) on aktiivselt meelitatavad välisinvesteeringud ja teises otsas (10) on eesti-keskselt formeeritud (asutajad, kapital, registreeritud peakorter, maksuresidentsus, töökohad) “meie oma” ettevõtlus.

Kõhutunde järgi ütleks, et täna on Eesti selle skaala välisinvesteeringute-meelitamise otsas, nii 2-3 kandis? Kus me aga sellel skaalal peaksime olema, Riigikokku püüdlevate erakondade ja kandidaatide arvates? Ja milliste aktiivsete meetmetega nad skaalal sinna punkti jõuda plaanivad?

Vastusepakkumised ja diskussioon on väga teretulnud.


Kuidas valida, keda valida?

Ka seekordsete valimiste lähenedes hakkab saabuma tavapärane ärevus, et kellele ikkagi oma hääl seekord usaldada.

Alguses tundub, et kui sul on üsna läbimõeldud ootused Eesti ühiskonna arengule, valik seisukohti konkreetsetes jah/ei küsimustes (nt jah, ma hindan maksusüsteemi ühetaolisust, läbipaistvust ja lihtsust), mõned selged eetilised standardid neile, keda end poliitikas esindamas näen (nt oskus selgelt eristada partei ja riigi, olgu oma või välis-, rahakotti), üldine harjumus otsida fakte ja eristada sisulisi argumente demagoogiast, siis võiks ju olla lihtne valikut kitsendada. Aga ei ole lihtne. Ja mind vaevab päris kõvasti, miks.

Otsisin vastust näiteks ERR Valijakompassi täites, täpsemalt sealse poliitilise radari pildilt:

Poliitiline radar

Mõned kommentaarid:

  • Antagu mulle andeks, aga selgus, et selle joonise peal võis visuaalse müra vähendamiseks IRL lihtsalt välja lülitada. Nende jalajälg radaril tuli Reformiga pea identne, ainult pisut väiksemat maksustabiilsust ja suuremat lõimumist lubav. Põhimõtteliselt võib neid kaht koalitsiooniparteid antud juhul kasutada vahetatavate sünonüümidena, kuigi muidugi on nende programmide sügavuses peidus mõningaid erinevusi ja nende kampaaniates püüdu lausa teineteisele vastanduda.
  • Hetkel, kui Rohelistest said Vabamehed, kuitahes mõistlikke indiviide nende seas ka pole, muutusid nad kireva nähtusena selle tarkvara jaoks liiga keeruliseks. Mis ei tähenda, et nende vaated oleks halvad või et rahvaesindus peakski lihtsakoeline olema, pigem vastupidi. Lihtsalt nüüd, praegu ja täna on mul neid raske parteiprogrammidega võrrelda.
  • Võtsin niisis võrdluspilti Reformi (IRLi) ja Sotsid kui kaks eeldatavat äärmust meie “euroopalike” parteide seas. See joonistub välja ka, mõlemal on paar-kolm selget “tippu” ja suhteline nõrkus muus. Kuna küsimuste vastused tulid erakondade esindajatelt otse, mitte lihtsustatud slõuganitelt telereklaamidest, on üllatav, kui ühekülgsed siiski nende eraldivõetud tulemused on. Nende tulemust mõjutavate küsimuste ja põgusa programmivaatluse osas lisaks, et
    • Reform – vaba raha ei ole kõik. Kohusetundliku rahandusministri rollis on õige öelda, et “teised on lollid, sest lubavad arengut muudes valdkondades, aga see maksab raha”. Järgmise nelja aasta visiooni maaliva riigimehena aga ei ole — siis ootaks vastuseid, et “kuna meie arvates raha loopida on vastutustundetu, siis näiteks avatuse, tolerantsi, kultuuri ja keskkonnateemade osas pakume hoopis selliseid, vormi, väärtuseid ja pehmeid mõjutegureid kasutavaid lahendusi, kuniks rohkem raha koguneb toibuvast majandusest”.
    • Sotsid – kõik ei ole vaba raha. Teie programm muutuks oluliselt allaneelatavamaks, kui lubaksite aidata kodanikel kulutada raha, mis neil üle jääb, mitte seda, mis veel “töötab”. Iga tuludelt korjatud maks tähendab eurot, mis on eemaldatud uute ideede, firmade, töökohtade, heategude ja annetuste vereringest, homse arengu tänast ärasöömist. Rääkigem luksusest ja kulutamisest, vabade inimeste teadlikest otsustest, mitte takistustest ettevõtlusele.
  • Minu enda tulemuse pindala üllatas mind, s.t pea 80%-joonele tõmmatud ring vaid ühe suure jõnksuga. Kuigi isehakanud ettevõtja, tööandja ja kahtlustatava aktiivse rahvustundeta noorukina võib mind tüüpiliseks praktiseerivaks majandusliberaaliks pidada, olen ma alati üritanud ka äri nii teha, et rahalise joonealuse kohal peab alati olema mõni väärtuspõhine, maailmaparanduslik, eneseteostuslik või intellektuaalne tulem, mis numbrilisest sageli olulisemgi. Rääkimata siis oma elu kui terviku seadmisest.
    • Mis puudutab solidaarsust, siis loodetavasti ma siiski nii kalk egotsentrik ei ole, kui diagramm lubab. Usun, et konkreetsete küsimuste puhul lõid mõned mu arvamused (nt pigem töötutele jagada õngi kui rohkem kala; emapalga tänane lagi on tubli kõrgharitud professionaali, mite superrikka tasemel, kust selle alandamine väga õiglane oleks) väga selgelt sellest metoodikast läbi. Tegelikult ma ei arva, et enne peame täiesti rikkaks saama kui nõrgemaid aidata saab – seda lülitit tuleb jõukuse kasvades tundlikult “peale” keerata, mitte laksust sisse-välja lülitada.
  • Parteide ja minu graafiku võrdlus: ma olen valijana otsimas oluliselt suuremat tasakaalu, harmooniat, erinevate teemade kaetust ja ühtlasemat arengut kui keegi teist täna lubab. Mul ei ole kasu stabiilsetest maksudest suletud Eestis, millel ei ole maailmale midagi öelda. Ma ei jäta kilekotti poest võtmata selleks, et raha kokku hoida või ei plaani oma suvemajja elektrigeneraatorit sellepärast, et seal Eesti Energia kaablit ei oleks. Ma olen valijana nõudlik ja nüanssiderohke, ja — hei, parteid! — minusuguseid on palju.

Valijakompass ja programmide sirvimine on sedalaadi mõlgutusteks ülikasulikud, aga ei ole siiani mul aidanud küsimusele vastata. Ja loomulikult on põhjuseks hoopis inimfaktor, mis on elus pea alati olulisem kui paberile pandu.

Inimesed loevad rohkem kui programm

Mulle väga meeldib Annika arendatud mõte, et valimisi tuleb käsitleda nagu tööintervjuud. Lõppude lõpuks pead Sa sadade kandidaatide seast välja valima selle ühe (või noh, tänases parteisüsteemis – enimate ametioskuste ja vähimate materjalivirutamise-kalduvustega ehitusmeestega remondifirma), kelle palkad enda eest neljaks aastaks olulisi riigiasju ajama. Sellised palkamised ei käi viimasel minutil enne lepingu allkrijastamist, eksole, ikka intervjuude, korduvate kohtumiste, CV-lugemiste ja taustauuringutega internetis ja varasemate tööandjatega vesteldes…

Ma olen elu jooksul inimesi palganud küll. Mulle meeldib palgata selliseid, kes on minust targemad, aga ei veeda samas lõputuid tunde seda spetsiaalselt seletades ja rõhutades. Või veelgi enam, teisi omasuguseid töötajaid halvustades. Palgata selliseid, kes küsivad, mida ma nende tööst ootan, mis on minu jaoks olulised piirangud ja kus on vaba mänguruum ja siis teevad asjad ära, üllatades mind nii kiiruse kui kvaliteediga.

Selliseid, kes suudavad ka mitmele juhile alludes nendevahelised erimeelsused keerata konflikti asemel hoopis dialoogiks. Ja selliseid, kes võtavad julgelt riske, aga ainult siis kui neid ette kalkuleerida ja argumenteerida suudavad. Ja vigu (ikka juhtub) tunnistada julgevad ja parandada söandavad. Maailma näinuid, koolis käinuid ja reaalset, mitte-poliitilist elu elanuid. Selliseid, kes näevad ennast tööandja (ja seeläbi ka enda!) jaoks väärtust kasvatama pigem viis ja kümme aastat kui järgmise palgapäevani.

Selliseid, kes suudavad päevast päeva elada oma elu avalikult nii, et neid kõrvalt vaadeldes ja iseloomustades suudad eksimatult kirja panna nende tiimi põhimõtted ja väärtused ilma, et neid kunagi kirjapanduna varem näinud oleksid.

Selliseid inimesi tahaks ju valida ka Riigikokku. Ja on korduvalt tõestatud, et targad inimesed suudavad ka keskpärase või lünkliku alusprogrammi kiuste jõuda hea tulemuseni.

Ma tean, et te olete olemas, nii parteinimekirjades kui väljaspool neid.

Kuidas mu hääl teie kätte jõuaks, läbi peibutuspartide ja d’Hondti meetodite kadalipu?


Töötajate optsioonid: nässus süsteem hullemaks

UUENDATUD: Alltoodud tekst on kirjutatud Novembris 2009. Sellele järgnes omajagu tööd (eelkõige Rahandusministeeriumis ja Riigikogu rahanduskomisjonis), aega läks aga asja sai: aastapäevad hiljem tehti seadus korda. Mõningaid rakenduslikke küsimusi muidugi on (nt see, mis juhub kui kolmeaastase cliffiga optsioonid kirjutanud firma 18 kuu pärast müüakse ja kuidas ta oma tulevast maksuriski igaks-juhuks arvele võtma peaks), aga eks neid hakkab selgitama praktika. Seega, kodanikel on hääl ja tasub teemasid tõstatada – asjad võivad muutuda küll.


Eile saatis kolleeg mulle lingi uudisele, mis rääkis sellest, kuidas uues tulumaksuseaduse eelnõus plaanitakse hakata karistama ka välisfirmasid (lisaks kodumaistele, kelle puhul tehakse seda juba aastaid), kes pakuvad oma töötajatele võimalust saada omanikuks. Wolli arvab, et ma reageerin üle ja tekitan asjatut paanikat. Minuarust on see väga oluline diskussioon ja üritan allpool selgitada, miks. Tundub, et ma ei ole ainus, vaadates aktiivsust Twitteris ja Facebookis minu lingijagamisele järgnenud aktiivset vestlust.

Mis on töötajaoptsioonid?

Kõige elementaarsemaid algtõdesid optsioonide kui finantsinstrumendi kohta soovitan muidugi lugeda tarkemate inimeste kirjutatuna – nt TarkInvestorist wikist.

Kitsamalt firma oma töötajate optsioonidest rääkides on tegu ettevõtte töötajate kaasamisega firma omanikeringi, mitte kohe, vaid kokkulepitud tingimustel ja aja pärast. Tingimused, milles tavaliselt kokku lepitakse on (vabandan inglisekeelsete terminite pärast – pakkuge palun tõlkeid):

  • Kogus – mitu optsiooni (ehk omakorda, võimalus tulevikus osta mitu aktsiat) töötajal on
  • Vesting– töötaja optsioonidel ei ole enamasti konkreetset ühte tulevikupäeva, mil neid korraga realiseerida saab, vaid neid “tilgutatakse” vabaks kasutamiseks mingi kokkulepitud graafiku alusel. Näiteks:
    • nelja aasta jooksul, võrdsetes osades, 1/4 kogusest iga aasta 1. jaanuaril.
    • kahe aasta jooksul, võrdsetes osades, 1/24 kogusest iga kalendrikuu alguses
    • 50% kogusest esimese aasta lõpul, ülejäänud 50% järgneva aasta jooksul võrdsetes osades, kord kuus.
  • Strike price– mis hinnaga mistahes vestingu-kuupäeval töötaja aktsiaid osta saab. Variante jällegi on mitmeid:
    • Tänane väärtus (seda on eriti lihtne teostada börsifirmadel, mille aktsiahind on igapäevaselt täpselt teada). Kui aktsia maksab täna 10 krooni, siis sellega kirjutatakse välja ka optsioon. Iga kroon ettevõtte väärtuse kasvu jõuab edaspidi töötajani, kes selleks kõvasti tööd teeb:
      • Kui 5 aasta pärast on ettevõtte aktsiahind 100 krooni, on töötaja teeninud 9-kordse tulu iga talle eraldatud optsiooni pealt.
      • Kui firma aktsia väärtus 5 aasta pärast 10 või 5 krooni, on töötaja teenistus optsioonidelt null krooni.
    • Null krooni (tuntud mõnikord ka kui Restricted Stock Unit (RSU) ehk kauplemispiiranguga aktsia). Seda mudelit kasutatakse kas ülioluliste võtmeisikute puhul või suuremates, stabiilsemates firmades, kes on jõudnud rahulikumasse kasvufaasi. Sisuliselt antakse kokkulepitud päeval töötajale tasuta aktsiaid. Kui firma nende andmise hetkel panktrotis ei ole, teenib töötaja midagi ka siis kui aktsiahind on paigal püsinud või langenud. Ja lineaarselt rohkem, kui see tõusnud on.
    • Kõikvõimalikud allahindlused ja erikokkulepped nende vahepeal.
  • Cliff – ehk ooteperiood esimese vestinguni. Nö katseaeg, mille jooksul töötaja peab ennast tõestama. Nt asud tööle täna, tead oma optsiooniprogrammi tingimusi tulevikus, aga esimene vesting toimub alles aasta pärast, eeldusel, et siis veel firmas töötad.
  • Lõputingimused – mis juhtub töötaja lahkumisel firmast. Tüüpiliselt kõik veel vestimata optsioonid lihtsalt kaovad (et motiveerida inimesi mitte lahkuma) ja juba kätte saadud optsioonide realiseerimiseks (või mitterealiseerimiseks, kui neist tulu oleks hetkel null või negatiivne) antakse tähtaeg, nt 30-90 päeva töölepingu lõpetamisest.

Töötajatele võib optsioone jagada erinevatel hetkedel:

  • Tööleasumisel “tervituseks”. Kõige levinum – oluline komponent algsetes värbamis-läbirääkimistes, tõenäoline on pikem cliff.
  • Mingi aja tagant “värskenduseks”. Kui nt tervitus-optsiooniprogramm kestab 4 aastat, võib sellele lisanduda iga-aastane värskendus (väiksem kogus, ilma cliffita, sagedasema vestinguga jne). Kui värskendus-programmi pikkus on on samuti 4 aastat, tähendab see aasta-aastalt inimese motivatsiooniprogrammi pikendamist aasta võrra.
  • Erakorraliselt. Näiteks kui firmal on plaanis suured muutused, kuhu on vaja inimesi ihu ja hingega kaasa tõmmata. Või kui konkreetne inimene asub oluliselt vastutusrikkamale tööle.

Milleks töötajaoptsioone vaja on?

Selline optsioonidega motiveerimine on kõikide edukate ettevõtluskultuuride (eriti muidugi Silicon Valley kui kuulsaima näite) alus, kuna:

  • ühine omand tekitab meeskonnas tugevama motivatsiooni rohkem koos pingutada
  • optsioonide algne cliff võimaldab uue töötaja tegelikku tööpanust ja tiimisobivust kontrollida, enne kui ta omanikeringi võetakse
  • optsioonide aegapidi toimuv vesting hoiab motivatsiooni üleval pikema aja jooksul, kuni midagi on veel juurde oodata.
  • alustaval ettevõttel ei ole alguses palju palgaraha maksta – optsioonid pakuvad võimalust töötajatel saada osa tulevikutuludest, JUHUL kui äriidee õnnestub, aga ei tõmba kassat tühjaks juba siis, kui selle idee kallal alles töö käib
  • kõige targemaid inimesi ei motiveeri vaid palgatöö. Eriti kui nad on varem juba omanikutulu maitsta saanud.
  • alternatiivseks ühisosalemiseks – aktsiate koheseks väljaostmiseks, mitte tööga välja teenimiseks – ei ole noortel tarkadel töötajatel veel raha. Oma kodu selleks pangale pantida ei ole ka variant, kuna tekitab moraalset surutist ja stabiilsusvajadust, mitte riskivõtusoovi ja tegutsemisindu.

Kuidas Eestis täna töötajate optsioone maksustatakse?

Loe kehtiva Tulumaksuseaduse §48 siit.
Optsioonid on väärtpaberid, mille üleandmise hetkel maksustatakse neid erisoodustusena, ehk siis nii tulu- kui sotsiaalmaksuga.

Ma arvan, et see on vale mitme nurga alt:

  • Optsiooni vastuvõtmine on töötaja poolt sisuliselt otsus investeerida finantsturgudele (tasudes investeeringu eest oma tulevaste aastate pühendumusega) ja võtta teadlikult sellega kaasnevad riskid. Optsioon osta aktsiat ei ole töötasu osa, kuna see ei tähenda regulaarseid väljamakseid tööandja poolt, vaid üksnes teoreetilist tulevikutulu, mida töötaja võib, aga ei pruugi saada müües tulevikus oma saadavad aktsiad (kusjuures ostjaks võib olla ükskõik kes, mitte ainult tööandja). Kui optsioon ei ole palgatulu, ei peaks me rääkima ka sotsiaalmaksust (mis pealeselle on Eestis ülikõrge, aga see on teine teema).
  • Optsiooni üleandmise hetk on maksustamiseks täiesti vale. See, kas töötaja saab tulu või ei saa, selgub tulevikus — ja kui see peaks juhtuma, siis tollel tulevikuhetkel tulekski maksustada saadud reaalne tulu tulumaksuga. Nagu keegi tabavalt märkis, on optsioonide väljastamise hetkel maksustamine nagu lotopileti ostja maksustamine ette keskmise võidusumma alusel või maksude kogumine töötaja ülejärgmise aasta jõuluboonuselt, mis võib-olla tuleb.

Tulemuseks on see, et Eestis registreeritud ettevõttel on tehtud ebaratsionaalselt kalliks oma töötajate kaasamine omanikeringi. See süvendab lõhet tööandjate ja töötajate vahel, ei võimaldanud töötajatel saada õiglast osa möödunud majandusbuumi viljadest ja viib praeguse majanduskriisi ajal diskussiooni ühistelt pingutustelt august väljatulemiselt hoopis koondamishüvitistele ja sotsiaalabile.

Samuti ei saa alustav ettevõte Eestis meelitada endale kampa parimaid ajusid, sest tal ei ole veel raha ei neile kõrgete palkade maksmiseks ega ka riigile maksude maksmiseks, et neile optsioone pakkuda. Ja kes teab, mis selline ainult palgaga motiveerimine on tähendanud meie palgarallile ja sellest tulenevale inflatsioonile möödunud aastatel?

Kuidas saab, kui üldse ei saa?

Täna on siiski süsteemis üks aiaauk:ülaltoodu kehtib vaid Eesti firmade kohta. Kui Eesti firmal juhtub olema sugulasi (sidus- või emafirma) välismaal, siis too saab enda aktsiatele optsioone vormistada küll, isegi kui optsiooni saaja on Eesti residendist Eesti firma töötaja, siis on maksustamisega korras (tulumaks juhul kui tulu tekib). Selliste firmade näideteks on kasvõi Skype (emafirma noteeritud New Yorkis) või Playtech (emafirma noteeritud Londonis).

Samuti saab alustav Eesti tehnoloogiafirma motiveerida oma töötajaid optsioonidega, kui viib oma peakorteri või mõne tulu tootva üksuse Eestist välja ja jagab osalusi seal. Ma tean, et ka seda kasutatakse, ja pean sellisele tegevusele (eksportivate Eesti firmade tulude peletamine kodumaalt) sundivaid käike riigi poolt kuritegelikult lühinägelikuks.

Kuidas peaks töötaja optsioone maksustama

Praegu tekkinud kära tulebki sellest, et Rahandusministeeriumis ringleva mustandi põhjal on plaanis ka see “auk” kinni toppida, s.t kuulutada erisoodustuseks ka välisfirmade optsioonid Eesti töötajatele. Põhimõttel, et kui Eesti firmasid karistame, siis miks mitte ka välisinvestoreid. (Jajah, neid viimaseid on meil muidugi nii palju, et peab luuaga piiri taha tagasi lükkama)

Kallid tulumaksuseaduse muutjad: muidugi tuleb ühtlustada Eesti ja välisfirmade vahel valitsev ebavõrdus. Aga mitte nii, et mitte kumbki ei saaks töötajaid optsioonidega motiveeridega, vaid vastupidi – et mõlemad saaks ja tahaks seda rohkem teha.

Töötaja optsioonid ei ole palk. Optsioonid on võimalus saada või osta aktsiaid firmas, kus töötad. Nende väljastamise hetkel ei teki tulu. Tulu tekib võib-olla tulevikus, kui ettevõttel hästi läheb. Seega – maksame tulumaksu (mitte kõiki erisoodustusmakse) sellel kaunil tulevikupäeval, kui tulu tekib, aga mitte siis kui selles teoreetiliseks tulevikuks alles kokkuleppeid tehakse.

Kui meie töötajad ei saa olla omanikud, siis jäämegi lihtsaks allhankemaaks, kust parimad ajud lahkuvad kohta, kus nad saavad olla midagi enamat kui lihtsalt palgatöötajad.


E-Maksuamet paremaks!

Juunikuus toimus üks ootamatu, aga tore koosolek, kus Maksu- ja Tolliameti juhid kutsusid lõunasel ajal pirukaid pugima ja kohvi jooma mõned inimesed, kes palju internetiteenuseid kasutavad, ehitavad ja nende teemal aeg-ajalt ka avalikult sõna võtavad. Eesmärgiga saada tagasisidet Eesti E-Maksuametile ja mõtteid selle edasiarenduseks.

Allpool on sellest mõttevahetusest tekkinud märkmed, mida omavoliliselt natukene loetavamaks toimetasin. Ehk tekitab see teilgi mingeid täiendavaid mõtteid, olgu siis suuri või väikeseid arendusi, tehnilisi või puhtalt organisatsioonilisi – pange palun kommentaaridesse kirja, avalik diskussioon on huvitavam kui otse kuskile e-maile läkitada.

Mulle kodanikuna väga meeldib, kui riik siiralt huvi tunneb, mida ja kuidas ta paremini saab teha, ei ole kahju selleks mõned tunnid aega investeerida aeg-ajalt.


Osalejad: Peeter Marvet, Henrik Roonemaa, Henn Sarv, Sten Tamkivi, Enriko Aav, Dmitri Jegorov, Meelis Riimaa, Hannes Udde.
16.06.2009

  1. Ühisdeklaratsiooni esitamine ei ole väga selge, millal midagi kuvatakse, millal tuleb mida teha, millal abikaasa saab andmed kirja. Vaja selgust, töövoog võiks olla lihtne, kuidas asi käib.
  2. Andmete sisestamine. MTA-l võiks kõik andmed olemas olla teistest riiklikest registritest (nt katastritunnus), või pank võiks selle info anda (nt laenulepingute andmed liiguvad vaid osaliselt). Kodanik ei pea ise midagi sisestama, mis on riigil olemas juba, vaid MTA võtab selle info ise erinevatest kohtadest.
  3. Vaadata üle kas igale inimesele on vaja näidata kogu tuludeklaratsiooni vormi e-maksuametis, paljud ju kasutavad ainult teatud osi, mitte kõike. Seda saab analüüsida, mis kohti kõige rohkem kasutatakse. E-maksuametis täidetav vorm ei pea olema identne pabervormiga. Protsessi alguses saaks kasvõi paari kontrollküsimusega (“kas teenisid mingit tulu väljastpoolt Eestit? on Sul üks tööandja? kas tegeled investeerimisega?”) juba enamike inimeste jaoks 80% vormirägastikust ära peita.
  4. Üldine suhtlemine meilidega: meilide teksti sisu vaadata üle, vahel on seal mitte olulist infot, vahel mitmeti mõistetavat, sõnum võiks olla selge, inimkeeles. Disain võiks olla ühene.Meili esimesed laused võiksid anda ülevaate maili sisust (osad maili kliendid nagu näit gmail kuvavad ilma maili avamata lisaks subjektile ka maili esimesi sümboleid). Võimalusel lisada otselink meili, kust saab abi (nt link e-maksuametisse)
  5. Otsekorraldused maksude maksmiseks ja/või e-arve mis läheb koheselt panka ja siis jääb pangas ainult vajutada nuppu maksan. Kõik maksmiseks vajalikud rekvisiidid olemas, pangaarve, viitenumber, selgitus. Kui E-maksuametis on ükskõik mis vaates kirjas mingi (võla)summa, siis miks ei ole selle kõrval alati nuppu “Maksa”?
  6. Kogu riigi suhtlus võiks olla ühes kohas internetis, teenused koos. MTA rist-pakkuma ka teiste asutuste teenuseid, nt “aitäh deklari eest, muide, kas Sul juba elektroonne valijakaart on?”.
  7. Riik ei pea kõiki kasutajaliideseid ise looma, mistahes süsteemi peaks arendama selgelt piiritletud komplektina APIdest ja eraldi nende peal elavast kasutajaliidesest. E-Maksuameti liidese arendamien ei peaks olema MTA ainuõigus ja -kohustus, kui huvi on, siis miks ei võiks olla neid implementatsioone kümneid, nii eraldi kuskil veebis kui raamatupidamistarkvarade sees. Kõik väljavõtted töödeldavasse formaati (CSV vms), maksutähtajad RSS-voona jne.
  8. Pakkuda FIE-dele ja mikroettevõtetele tasuta raamatupidamise programmi internetis, mis automatiseeriks ka tulude deklareerimise. Pankadega on seda mõtet aastaid räägitud, aga pole keegi vedu võtnud.
  9. Isik annab ühe korra MTA-le volituse, et suhtleb tema eest teiste (riigi)asutustega, et võib saata nt infot meilile, küsida kelleltki teiselt otse infot jne. Miks peaks igal aastal eraldi andma luba nt pangalt lepingute saamiseks?
  10. Võrdluse moment teiste maksumaksjatega, kuidas olen mina riigile makse maksnud ja mis selle eest kohalik omavalitsus saab, kas olen KOV-i TOP 10 või kusagil mujal. Positiivne tagasiside tõstab maksumaksja enesetunnet. Näiteks: “Sinu selle aasta tulud võimaldavad koduvallas ülal pidada ühte konstaablit ja tuletõrjujat, aitäh!”
  11. Vaadata üle mis inimesele paremini silma hakkab veebi versioonis, kasutada testimisel nn udustamise meetodit (blurimist), et teada ,mis silma hakkab. Olulise info eristamine veebilehel.
  12. Alati peab vaatama ka seda, et pidevalt ei muudetaks, et on juba tuttav turvaline tunne kui lähen mingisse rakendusse.
  13. KKK haldus, et oleks juba koheselt leitav info internetist, saaks juba koheselt vastuse, võimalikud lahendused hüppavad juba ette küsimuse kirjutamise ajal.
  14. MTA annab ilusti teate kui lähen kehetu ID-kaardi serdiga sisse, teised seda ei tee, jagada kogemust teistele asutustele kuidas MTA-s tehtud.
  15. Ühtne riigiportaal, kus saab siseneda ka MTA-sse, aga kindalsti peab olema ka nn otseuks. Kasutusjuhtumeid on erinevaid (bookmarkimine, otsingumootorid)
  16. Pangale püsiv volitus et saadaks andmeid ise MTA-sse.
  17. Arendusel ja testimisel vaadata ka seda plaani, et oleks korras vene keel, inglise keel. Kui me suudame meelitada välismaalase (tudengi, töötaja) Eestis makse maksma, on väga rumal, kui protsess teda segab.
  18. E-teenustel võiks olla ideedele rõhuvad võistluslikud riigihanked, mitte ainult vähempakkumised etteantud spetsifikatsiooni alusel: kes pakub parema mõtte koos prototüübiga, saab “auhinnaraha” teenuse väljaarenduseks endale.
  19. IT ässade motiveerimine osalemiseks, kuidas neis huvi tekitada. Nende jaoks ei ole stiimulit riigihankel osalemiseks, kui samal ajal saab nt eksporti teha.
  20. Mõelda “flow psühholoogia” elementide kasutamisele, sarnasus arvutimängudele.
  21. Quality assurance – kaasata testidesse vabatahtlikke asjatundjaid. Nt järgmise aasta tuludeklaratsiooni varajane beta-testimine.
  22. Kodulehel võiks olla nt palgakalkulaator, muid selliseid võimalusi, et isikud saaksid ise arvutada oma maksusid.
  23. Käesoleva ürituse kajastus, mitte küll pressiteates, aga mingis blogis? (Tehtud!)
  24. Tagasiside osalejatele, mis oli tulemus, kas miskit läks ka töösse neist mõtetest.

Lihtne ettepanek: riigiametnik, ära lenda äriklassis!

Meil on masu ja riigieelarve ei tule jätkuvalt kokku. Selle taustal, kuidas jutt on kolinud nüüd juba maksude tõstmisele, justnagu poleks kulude poolelt enam midagi võtta, tuli mul möödunud nädalal üks mõte.

Sisenesin Brüsselis Tallinna lennukisse ja avastasin, et äri- ja turistiklassi eraldav kardin on sikutatud poole lennuki peale. Eespool kardinat istus palju (6 tooli korda ca 12 rida = 72) toredaid Eesti soost riigiametnikke, elukohaga nii Brüsselis kui Tallinnas. Mul oli seal ka teretuttavaid, nagu igal eestlasel kipub olema, seega rõhutaksin juba ette, et ei midagi isiklikku ega mingit klassiviha õhutamist – küsimus pole inimestes, vaid süsteemis.

Teisel pool kardinat leidub sellistel Euroopa-sisestel lendudel alati tudengeid ja vanemaid inimesi. Perega puhkajaid ja üksikuid müügimehi. Aga alati ka suurärimehi, kelle lendude arv aastas ületab kindlasti nädalate arvu. Investoreid, kelle isiklik vara ületab sadu miljoneid kroone. Tippjuhte- ja spetsialiste, kes väga harva mõtlevad sellele, kas lennupilet on tuhat krooni odvam või kallim. Aga ikkagi lendavad turistiklassis.

Miks? Sest lühikestel Euroopa-lendudel ei ole vahet. Eri klassidest pileti hinnavahe on kordades, aga tool on sama. Ühel pool kardinat saab lühikese otsa jagu “tasuta” (loe: mõne tuhande lisakrooni eest) süüa-juua sisse ahmida – teisel pool tuleb maksta sadakond krooni. Lennujaama äriklassi lounge‘i saab vähegi rohkem lendav inimene sisse oma lennufirma punktikaardiga. Pole lisaväärtust.

Ettepanek: Eesti riik lõpetab homsest mistahes tasandi ametnikele mitte-turistiklassi piletite ostmise lendudel, mille pikkus ei ületa kuute tundi. Ilma eranditeta. Huvitatud ametnikel on lubatud teha upgrade’e oma raha eest või lennufirmade punktide eest.

Mul on vähe andmeid, et öelda, kui palju veel sel aastal kokku jõuab säästa. Tean vaid, et kui Skype ostab Eesti kontori töötajatele aastas ca tuhatkond (turistiklassi) piletit Londonisse aastas, siis selle numbri peale on vähemalt kahes ministeeriumis töötavad ametnikud muianud… Kui kellelgi on käepärast numbreid (lendude arv, reisieelarve-read eri asutustes, Estonian Airi klientide edetabel), siis palun pange siia kommentaaridesse. Ja kui siinne lihtne ettepanek tundub mõistlik ja õiglane, siis linkige ja levitage kus vaja.

Kõhutunne ütleb, et ülilihtne rahaline sääst ei tule väiksem kui näiteks see 75 miljonit, mille pärast oleks Padar valmis tõstma Eesti kõige targemate töötajate, majanduskasvu ja ekspordi arenduse vedurite tulumaksu 30% peale. Palun ärge kunagi enam rääkige seda juttu äriklassis lennates, see on silmakirjalik, demotiveeriv ja solvav.


Ohtlik pensioni II samba peatamise retoorika

See, kuidas valitsus pensioni teise samba maksed peatas, on üks depressivne lugu. Mingil eriti kõrgel loogilisel tasandil oleks olukord justkui arusaadav – kui raha pole, siis ei saa seda ka jagada.

Kõrvalepõikena: jätaks siinkohal isegi sellel teemal põhjalikult vaidlemata, kas raha tegelikult ka pole. Kas see on tõesti viimane kaks miljardit kogu ligi sajamiljardises potis. Ma ei ole jõudnud debatte nii palju jälgida, et natukenegi usuks, et üldises majanduslanguses peavad iga hinna eest tõusma olemasolevate pensionäride pensionid tulevaste arvelt. Või kuidas õigustatakse Eesti suutmatust kärpida märgatavalt riigisektori palkasid, arvestades, et IMF teeb seda Lätis 30% kirvega ja paljude kohalike veel-mitte-koondavate eraettevõtete terariistad välguvad samas suurusjärgus.

Küll aga pean ma ülimalt ohtlikuks pensionite rookimist saatnud retoorikat, eriti peaministri esituses. Ja seda just pika perspektiivi ja julgete investeeringute seisukohalt, mida on meil vaja teistes valdkondades — haridus, teadus, ettevõtlus.

Nimelt on nüüd riigi kõrgeimal tasemel võetud populismist nõretav seisukoht, et paari-kolmekümne- või isegi neljakümne-aastase horisondiga investeeringute toimist võib edukalt hinnata juba esimese paari aasta järel. Ja justkui selle “õigustusega” võib need investeeringud ära tappa.

Miks see ohtlik on?

  • Eesti-suguse väikese siseturuga riigi rahvusliku rikkuse suurendamisel on kodanike-poolne investeerimine alati parem kui tarbimine, sest suur osa tarbitavast ostame me paratamatult muult maailmalt sisse (suurendame kellegi teise rikkust). Pensionisambad on pea ainus instrument, mis on pannud laiasid masse natukenegi tarbimisraha ära investeerima. Mis on saanud eraisikute muude investeeringute tulumaksuvabastusest näiteks?
  • Peale pensionisammaste ei meenu mulle ühtegi tõeliselt valitsuste- ja valimisteülest pikaajalist projekti, mis oleks Eesti Vabariigis käima läinud ja jäänud. Heast pretsedendist sai üleöö halb.
  • Mistahes pika perspektiiviga projekt midagi teistmoodi teha on alguses status quo hoidmisest ebameeldivam ja kulukam. Hetkeolukorra hoidmine ei vii enamasti aga edasi. Seega tuleb uuenduste esimene ebamugavus lihtsalt alla neelata, mitte maratonijooksu teisel kilomeetril käega lüüa.
  • Väliskeskkond muutub alati. Selle peale ei viska aga edukad inimesed, firmad ja riigid oma visiooni nurka, vaid adapteeruvad ja kohanduvad, et võtta ka muutunud keskkonnast maksimum. Kui maailma rahaturud kokku kukuvad, siis vaatab mõistlik investor seda kui soodsat ostuvõimalust, emotsionaalne amatöör aga korjab raha turult tagasi, et see kiirelt ära tarbida – või “paremal juhul” aktsiate kallinedes uuesti siseneda. Pideva väikeste summadega investeerimise juures on veel see hea asi, et täpne absoluutse põhja otsimine ei anna erilitst täiendavat võitu, seega sellele pole vaja energiat raisata.

Kui sellised lihtsad põhimõtted tunduvad meie valitsejatele ebaratsionaalsed, ei ole mul usku ka ühegi järgmise pikaajalise projekti võimalikkusesse. Kõrghariduse reformimine võtaks 15 aastat, on kallis ja kolmandal aastal ei näita veel mingeid vilju. Uute välisinvesteeringute või rahvusvahelise talendi riiki meelitamiseks tuleb alustuseks kõvasti oma raha investeerida “võõraste poputamiseks” – kindlasti parajasti masu käes kannatavate kohalike masside seas ebapopulaarne tegevus. Uute ettevõtete loomiseks vajalikud maksumuudatused (nt tööjõumaksude alandamine) viivad esimestel aastatel kindlasti raha eelarvest minema – järelikult ei julge neid keegi teha?

Meenub President Ilvese räägitu Presidendi Kärajatel (video) — enamik maailma suurtest tehnoloogilistest läbimurretest tuleb läbi sõja- ja kaitseelarvete sellel lihtsalt põhjusel, et neid eelarveid valimistest valimistesse ei näpita. Iga kongressi populist Pentagoni eelarverea sisse ei näe, selle kallale mineku võimalusest rääkimata. See võimaldab ette võtta projekte ‘a la interneti leiutamine, mis eeldavad, et näiteks kolmkümmend aastat lastakse teoreetikutel möllata, ilma et nende esialgset näilist tulemusetust keegi igal aastal kahtluse alla seadma tuleks.

Kuidas tekiks olukord, kus riigi mistahes valdkonna pikaajalised projektid suudaksid elus püsida ilma, et neid piltlikult öeldes Kapo või Kaitseministeeriumi eelarvesse peitma ei peaks? Kõlab nagu Minu Eesti mõttekoja teema?


Soov Vabariigi aastapäevaks

Andres Maimik mõtleb ja sõnastab, seekord Areenis “Seinte vahel” filmi arvustades:

Mind häirib tõsiselt, et rahvuslased on monopoliseerinud patrioodi mõiste. Eesti õpetaja, kes annab sisserännanutele eesti keelt ja kultuuri ning teeb seda sisyphosliku kannatlikkuse ning empaatiaga, omab mitu korda rohkem isamaa-armastust kui ennast eesti patrioodiks nimetav mehepoeg, kes päevade kaupa lõmpsutab internetis lõugu teemal, kuidas on tema inimõiguseks teise nahapigmendiga rahvaste kohta välja öelda seda, mida ta neist arvab.

Eesti Vabariigi 91. aastapäeval soovin, et selle riigi patrioodid käiksid ringi avatud silmade ja südamega. Looksid tulevikku suunatud uut väärtust, selmet üksnes ajaloost enese olemise õigustust otsida. Suudaksid ka kaaskodanikke veenda, et riik, mille jaoks kõik mitte-kohalik on võõras, ohtlik ja vale, ei kesta. Ei kesta, sest ta muutub muu maailma jaoks tasahilju irrelevantseks ja ei suuda ka omaenda tegelike patriootidega sammu pidada.

Riigid on kujuteldavad, neid ei eksisteeri objektiivses maailmas – nagu Daniel hiljaaegu kirjutas, lugege palun tema kogu ettekannet. Riigipüha puhul.