Vaikimine 0, rääkimine 1

Näpud sügelesid ühe viimasel ajal sagedasti silma torkava sildistamise pärast, kus ühiskonda üritatakse jagada kaheks: Tegijad ja Haibimehed. Valmis teksti avaldamiskohaks saim hoopis Memokraat – loe edasi siit.


Lahendusi kommentaariläbu vastu

Daniel tõstatas Memokraadis taas kord vana lahendamata teema Eesti online-meedias möllavate anonüümsete internetikommentaatorite laiematest ühiskondlikest mõjudest, millele me iga päev ei mõtle. (Eriti hea on sel teemal tema “ühevaatuseline näidend” Sõnavabadus.)

Kirjutasin selle teema jätkuks ühe postituse võimalikest lahendustest. Ja otsustasin, et ka selle koht on pigem Memokraadis, kus see teema, lugejad ja diskussioon täies hoos. Loe siit.


Soov Vabariigi aastapäevaks

Andres Maimik mõtleb ja sõnastab, seekord Areenis “Seinte vahel” filmi arvustades:

Mind häirib tõsiselt, et rahvuslased on monopoliseerinud patrioodi mõiste. Eesti õpetaja, kes annab sisserännanutele eesti keelt ja kultuuri ning teeb seda sisyphosliku kannatlikkuse ning empaatiaga, omab mitu korda rohkem isamaa-armastust kui ennast eesti patrioodiks nimetav mehepoeg, kes päevade kaupa lõmpsutab internetis lõugu teemal, kuidas on tema inimõiguseks teise nahapigmendiga rahvaste kohta välja öelda seda, mida ta neist arvab.

Eesti Vabariigi 91. aastapäeval soovin, et selle riigi patrioodid käiksid ringi avatud silmade ja südamega. Looksid tulevikku suunatud uut väärtust, selmet üksnes ajaloost enese olemise õigustust otsida. Suudaksid ka kaaskodanikke veenda, et riik, mille jaoks kõik mitte-kohalik on võõras, ohtlik ja vale, ei kesta. Ei kesta, sest ta muutub muu maailma jaoks tasahilju irrelevantseks ja ei suuda ka omaenda tegelike patriootidega sammu pidada.

Riigid on kujuteldavad, neid ei eksisteeri objektiivses maailmas – nagu Daniel hiljaaegu kirjutas, lugege palun tema kogu ettekannet. Riigipüha puhul.