Lihtne ettepanek: riigiametnik, ära lenda äriklassis!

Meil on masu ja riigieelarve ei tule jätkuvalt kokku. Selle taustal, kuidas jutt on kolinud nüüd juba maksude tõstmisele, justnagu poleks kulude poolelt enam midagi võtta, tuli mul möödunud nädalal üks mõte.

Sisenesin Brüsselis Tallinna lennukisse ja avastasin, et äri- ja turistiklassi eraldav kardin on sikutatud poole lennuki peale. Eespool kardinat istus palju (6 tooli korda ca 12 rida = 72) toredaid Eesti soost riigiametnikke, elukohaga nii Brüsselis kui Tallinnas. Mul oli seal ka teretuttavaid, nagu igal eestlasel kipub olema, seega rõhutaksin juba ette, et ei midagi isiklikku ega mingit klassiviha õhutamist – küsimus pole inimestes, vaid süsteemis.

Teisel pool kardinat leidub sellistel Euroopa-sisestel lendudel alati tudengeid ja vanemaid inimesi. Perega puhkajaid ja üksikuid müügimehi. Aga alati ka suurärimehi, kelle lendude arv aastas ületab kindlasti nädalate arvu. Investoreid, kelle isiklik vara ületab sadu miljoneid kroone. Tippjuhte- ja spetsialiste, kes väga harva mõtlevad sellele, kas lennupilet on tuhat krooni odvam või kallim. Aga ikkagi lendavad turistiklassis.

Miks? Sest lühikestel Euroopa-lendudel ei ole vahet. Eri klassidest pileti hinnavahe on kordades, aga tool on sama. Ühel pool kardinat saab lühikese otsa jagu “tasuta” (loe: mõne tuhande lisakrooni eest) süüa-juua sisse ahmida – teisel pool tuleb maksta sadakond krooni. Lennujaama äriklassi lounge‘i saab vähegi rohkem lendav inimene sisse oma lennufirma punktikaardiga. Pole lisaväärtust.

Ettepanek: Eesti riik lõpetab homsest mistahes tasandi ametnikele mitte-turistiklassi piletite ostmise lendudel, mille pikkus ei ületa kuute tundi. Ilma eranditeta. Huvitatud ametnikel on lubatud teha upgrade’e oma raha eest või lennufirmade punktide eest.

Mul on vähe andmeid, et öelda, kui palju veel sel aastal kokku jõuab säästa. Tean vaid, et kui Skype ostab Eesti kontori töötajatele aastas ca tuhatkond (turistiklassi) piletit Londonisse aastas, siis selle numbri peale on vähemalt kahes ministeeriumis töötavad ametnikud muianud… Kui kellelgi on käepärast numbreid (lendude arv, reisieelarve-read eri asutustes, Estonian Airi klientide edetabel), siis palun pange siia kommentaaridesse. Ja kui siinne lihtne ettepanek tundub mõistlik ja õiglane, siis linkige ja levitage kus vaja.

Kõhutunne ütleb, et ülilihtne rahaline sääst ei tule väiksem kui näiteks see 75 miljonit, mille pärast oleks Padar valmis tõstma Eesti kõige targemate töötajate, majanduskasvu ja ekspordi arenduse vedurite tulumaksu 30% peale. Palun ärge kunagi enam rääkige seda juttu äriklassis lennates, see on silmakirjalik, demotiveeriv ja solvav.


Ohtlik pensioni II samba peatamise retoorika

See, kuidas valitsus pensioni teise samba maksed peatas, on üks depressivne lugu. Mingil eriti kõrgel loogilisel tasandil oleks olukord justkui arusaadav – kui raha pole, siis ei saa seda ka jagada.

Kõrvalepõikena: jätaks siinkohal isegi sellel teemal põhjalikult vaidlemata, kas raha tegelikult ka pole. Kas see on tõesti viimane kaks miljardit kogu ligi sajamiljardises potis. Ma ei ole jõudnud debatte nii palju jälgida, et natukenegi usuks, et üldises majanduslanguses peavad iga hinna eest tõusma olemasolevate pensionäride pensionid tulevaste arvelt. Või kuidas õigustatakse Eesti suutmatust kärpida märgatavalt riigisektori palkasid, arvestades, et IMF teeb seda Lätis 30% kirvega ja paljude kohalike veel-mitte-koondavate eraettevõtete terariistad välguvad samas suurusjärgus.

Küll aga pean ma ülimalt ohtlikuks pensionite rookimist saatnud retoorikat, eriti peaministri esituses. Ja seda just pika perspektiivi ja julgete investeeringute seisukohalt, mida on meil vaja teistes valdkondades — haridus, teadus, ettevõtlus.

Nimelt on nüüd riigi kõrgeimal tasemel võetud populismist nõretav seisukoht, et paari-kolmekümne- või isegi neljakümne-aastase horisondiga investeeringute toimist võib edukalt hinnata juba esimese paari aasta järel. Ja justkui selle “õigustusega” võib need investeeringud ära tappa.

Miks see ohtlik on?

  • Eesti-suguse väikese siseturuga riigi rahvusliku rikkuse suurendamisel on kodanike-poolne investeerimine alati parem kui tarbimine, sest suur osa tarbitavast ostame me paratamatult muult maailmalt sisse (suurendame kellegi teise rikkust). Pensionisambad on pea ainus instrument, mis on pannud laiasid masse natukenegi tarbimisraha ära investeerima. Mis on saanud eraisikute muude investeeringute tulumaksuvabastusest näiteks?
  • Peale pensionisammaste ei meenu mulle ühtegi tõeliselt valitsuste- ja valimisteülest pikaajalist projekti, mis oleks Eesti Vabariigis käima läinud ja jäänud. Heast pretsedendist sai üleöö halb.
  • Mistahes pika perspektiiviga projekt midagi teistmoodi teha on alguses status quo hoidmisest ebameeldivam ja kulukam. Hetkeolukorra hoidmine ei vii enamasti aga edasi. Seega tuleb uuenduste esimene ebamugavus lihtsalt alla neelata, mitte maratonijooksu teisel kilomeetril käega lüüa.
  • Väliskeskkond muutub alati. Selle peale ei viska aga edukad inimesed, firmad ja riigid oma visiooni nurka, vaid adapteeruvad ja kohanduvad, et võtta ka muutunud keskkonnast maksimum. Kui maailma rahaturud kokku kukuvad, siis vaatab mõistlik investor seda kui soodsat ostuvõimalust, emotsionaalne amatöör aga korjab raha turult tagasi, et see kiirelt ära tarbida – või “paremal juhul” aktsiate kallinedes uuesti siseneda. Pideva väikeste summadega investeerimise juures on veel see hea asi, et täpne absoluutse põhja otsimine ei anna erilitst täiendavat võitu, seega sellele pole vaja energiat raisata.

Kui sellised lihtsad põhimõtted tunduvad meie valitsejatele ebaratsionaalsed, ei ole mul usku ka ühegi järgmise pikaajalise projekti võimalikkusesse. Kõrghariduse reformimine võtaks 15 aastat, on kallis ja kolmandal aastal ei näita veel mingeid vilju. Uute välisinvesteeringute või rahvusvahelise talendi riiki meelitamiseks tuleb alustuseks kõvasti oma raha investeerida “võõraste poputamiseks” – kindlasti parajasti masu käes kannatavate kohalike masside seas ebapopulaarne tegevus. Uute ettevõtete loomiseks vajalikud maksumuudatused (nt tööjõumaksude alandamine) viivad esimestel aastatel kindlasti raha eelarvest minema – järelikult ei julge neid keegi teha?

Meenub President Ilvese räägitu Presidendi Kärajatel (video) — enamik maailma suurtest tehnoloogilistest läbimurretest tuleb läbi sõja- ja kaitseelarvete sellel lihtsalt põhjusel, et neid eelarveid valimistest valimistesse ei näpita. Iga kongressi populist Pentagoni eelarverea sisse ei näe, selle kallale mineku võimalusest rääkimata. See võimaldab ette võtta projekte ‘a la interneti leiutamine, mis eeldavad, et näiteks kolmkümmend aastat lastakse teoreetikutel möllata, ilma et nende esialgset näilist tulemusetust keegi igal aastal kahtluse alla seadma tuleks.

Kuidas tekiks olukord, kus riigi mistahes valdkonna pikaajalised projektid suudaksid elus püsida ilma, et neid piltlikult öeldes Kapo või Kaitseministeeriumi eelarvesse peitma ei peaks? Kõlab nagu Minu Eesti mõttekoja teema?


Eesti konkurentsivõime presentatsioon

EASi tellimusel on Ernst & Young valmis saanud võrdleva uuringu Eesti konkurentsivõimest teiste Euroopa riikidega võrreldes. Fookus on kitsamalt võetud just tööjõu maksude ja töösuhete paindlikkuse teemadele. Väga kompaktne ja kohati üllatav materjal.

See on kohustuslik kirjandus kasvõi selleks, et paremini mõista Targa Eesti mõttekoja ettepanekute konteksti. Näiteks hindamaks, kas ettevõtjad räägivad mingist ahnete kapitalistide salakavalast maksu-utoopiast või lihtsalt konkreetsetest meetmetest, et majanduskeskkonna osas eest liikunud (naaber)riikidele konkurentsis järele jõuda.

Slaidid ise siin:

Eesti konkurentsivõIme uuring

View SlideShare presentation or Upload your own. (tags: estonia economy)

Uutmoodi ettevõtjate riik

Tänases Eesti Päevalehes ilmus üks arvamuslugu riigi ja ettevõtjate vahelise diskussiooni puudujääkidest. Seda ajendasid kirjutama hiljutised Restart konverentsil tekkinud mõtted ja Targa Eesti mõttekoja ettepanekud. Artikli toimetamata täistekst allpool.


Uutmoodi ettevõtjate riik

Alles aasta tagasi, kui kinnisvaraarenduseks anti ülilihtsasti laenu, tundus, et keeruka teabeäriga pole Eestis mõtet jännata. Provotseerisin tollal, et meie riik äkki vajakski üht korralikku majanduskriisi (EPL, 16. November 2007). Kriis võiks raputada ühiskonna petlikust heaolesklemisest välja, tagasi kahe jalaga maa peale. Mõtlema neid mõtteid, tegema neid tegusid ja otsuseid, mis viiks majanduse tegelike struktuurimuudatusteni.
Nüüd on see kriis kohal.

Read the rest of this entry »


Tarkade inimeste Eesti tegevuskava

Visioonist Lahendusteni ja Restart konverentside märkmetes olen viidanud Targa Eesti mõttekoja osaliste esinemistele. Nende lahkel loal postitan siia ka nende seni tehtud ettepanekute täisteksti. Avalik diskussioon eeldab ju, et see ei liigu ainult kuskil tagatubades ja privaatpostkastides.

Enamikke neist punktidest toetan kahe käega ja loodan, et need saavad kiiresti reaalsuseks. Mõne üksiku puhul on mul seisukoha kujundamiseks vähem infot, nt riigi reservide “koju” toomine tekitab mõtteid nii positiivsetest kui negatiivsetest võimalikest tulemustest…

Mis teie neist ettepanekutest arvate?


Read the rest of this entry »


Restart konverentsilt

Veetsin laupäeva Reformierakonna majanduskonverentsil Restart. Kogu üritus ise keerles oodatult liberaalse turumajanduse ümber, aga minu suureks rõõmks sisaldas lisaks teooriale ja käsiloleva kriisi analüüsile ka palju selgeid ettepanekuid ja ideid edasminekuks. Tahaks loota, et seoses võimupartei esindajate suure osakaaluga saalis neid nüüd kiiresti-kiiresti otsast täitma hakatakse.

Minu enda sõnavõtt kukkus vist üsna kehvalt välja. Otsustasin, et kuna konkreetsetest maksu-, seaduse- jne ettepanekutest on juba paljud targemad mehed laval rääkinud, keskendun oma jutus majanduselu pehmemale poolele. Rääkisin sellest, kuidas üliliberaalses ja minimaalse riigi sekkumisega majanduskeskkonnas on siiski veel midagi, mida riik ja selle juhid peaksid üritama mõjutada: väärtused. Ja kui ma peaksin valima ühe väärtuse, mille osas Eesti on maailma tipp-innovaatoritest liiga kaugel maas, on see tolerants. Rääkisin vihast, mida minus tekitas see, et kui Postimehe toimetaja avaldab sellise rassistliku ja ksenofoobse teksti, “suurimat kvaliteetlehte” lugevad massid rõkkavad. Ja kui sellised äärmused on avalikult tunnustatud, siis mis lootus on näha meil väikesed, avatuid, maailmas läbilöögivõimelisi innovaatoreid. Välis-innovaator ei tule keskkonda, kus puudub tolerants. Ja meie oma kõige kõvemad tehnoloogid võivad vabalt lahkuda riigist kuna keskkond on nende teistmoodi olemise (innovatsiooni eeldus!) suhtes vaenulik, mitte tunnustav. Isegi kui maksud on soodsamad. Kuna aeg oli väga napp, siis jäi palju ütlemata ja saalist ei tulnud ühtki küsimust. Sestap ka tunne, et läksin ehk konverentsi ülejäänud temaatikas liiga kaugele, või ei suutnud selle seotust majandusega päris kohale viia. Peaks võib-olla rohkem lahti kirjutama need mõtted.

UUENDATUD: Avastasin YouTubest ka selle esinemise video.

Nagu juba tavaks saanud, postitan oma päeva jooksul kogunenud märkmed teistelegi lugemiseks:

Read the rest of this entry »


Laulev majandusrevolutsioon

Tänasel Arengufondi kokku kutsutud Arengufoorumil esitleti ja arutleti nende tellitud värsket uuringut “Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja tulevikuväljavaated”. Mine kohe ja võta ahjusoe PDF siit (lähiajal peaksid sinna lehele tekkima ka uuringut vedanud Urmas Varblase slaidid). TÄIENDUS: Aktuaalse Kaamera kokkuvõte (2:45, video)

Et suuremat hulka (nt riigitäit) inimesi panna suuri tegusid tegema (nt kogu majanduse struktuuri muutma), peab neil minimaalselt olema silma ees kolm asja:

  • arusaam, kuhu suunas minema hakata
  • eesmärgid, mille järgi saaks jooksvalt mõõta, kas hakkame ka kohale jõudma
  • realistlik ettekujutus sellest, mis juhtub, kui me paigal edasi passime

Read the rest of this entry »


Tööõigusest, kurja kapitalisti pilguga

Möödunud nädalal algas suurem lärm ei tea kust välja ujunud Töölepingu seaduse eelnõu teemadel. Tunnistan ausalt, et ma ei ole eelnõud ennast veel lugenud. Ja närvide säästmiseks ka suuremat osa üliemotsionaalsetest (põgusalt peale vaadates tundub, et sisulise aruteluni pole esimese ähmiga veel jõutud) reaktsioonidest.

Küll aga mõtisklesin pisut, mis on praegu kehtiva, sisuliselt nõukogude-aegse tööõiguse — millest kumab selgelt läbi kurja kapitalisti ja kannatava proletariaadi vastandamine — juures need asjad, mis on mind häirinud ja mis parandamist vajaks.

Read the rest of this entry »


Kõige pehmem on maanduda mülkas

Esmaspäeval toimus minu jaoks teine (esimesest juttu siin) Informaatikanõukogu koosolek. Istungi päevakorra ja materjalide seast soovitan vabamal pühadehetkel soojalt tutvuda kolme failiga:

Kogupilt peaks eriti huvitav olema neile, kes kas jutlustavad majanduse pehmest maandumisest ja “normaalsetest lühiajalistest korrektuuridest”. Justnagu midagi välist, meist sõltumatut tuleks ja läheks – pärast tormi tuleb varem või hiljem päike välja, ilma et me ise selleks midagi teha saaks peale ära kannatamise. Vahelduseks puhastele emotsioonidele tasub minu arust siiski ka fakte vaadata, et leida neid punkte, kus majanduses ja ühiskonnas midagi teisiti tegema võiks hakata:

Read the rest of this entry »


Veel viiteid majanduskriisihuvilistele

Tänases Päevalehes ilumus mu nädalataguse majanduskriisi-blogiposti lehekõlbulikumaks toimetatud versioon. Kommentaariumis seekord lahmimist kõvasti vähem ja pikemaid teemakohaseid postitusi rohkem, tore.

Ja blogosfääris leidub vastukaja Tiidult, Raulilt, Andreselt. Jaanus lubab ka millalgi selleks aega võtta.

Ahjaa, Kaido ja Kristo Mindmap.ee-st jagavad selleaastasest InnoEstoniast oma märkmeid. Muidugi mindmappidena.

Aitäh.