Kuidas valida, keda valida?

Ka seekordsete valimiste lähenedes hakkab saabuma tavapärane ärevus, et kellele ikkagi oma hääl seekord usaldada.

Alguses tundub, et kui sul on üsna läbimõeldud ootused Eesti ühiskonna arengule, valik seisukohti konkreetsetes jah/ei küsimustes (nt jah, ma hindan maksusüsteemi ühetaolisust, läbipaistvust ja lihtsust), mõned selged eetilised standardid neile, keda end poliitikas esindamas näen (nt oskus selgelt eristada partei ja riigi, olgu oma või välis-, rahakotti), üldine harjumus otsida fakte ja eristada sisulisi argumente demagoogiast, siis võiks ju olla lihtne valikut kitsendada. Aga ei ole lihtne. Ja mind vaevab päris kõvasti, miks.

Otsisin vastust näiteks ERR Valijakompassi täites, täpsemalt sealse poliitilise radari pildilt:

Poliitiline radar

Mõned kommentaarid:

  • Antagu mulle andeks, aga selgus, et selle joonise peal võis visuaalse müra vähendamiseks IRL lihtsalt välja lülitada. Nende jalajälg radaril tuli Reformiga pea identne, ainult pisut väiksemat maksustabiilsust ja suuremat lõimumist lubav. Põhimõtteliselt võib neid kaht koalitsiooniparteid antud juhul kasutada vahetatavate sünonüümidena, kuigi muidugi on nende programmide sügavuses peidus mõningaid erinevusi ja nende kampaaniates püüdu lausa teineteisele vastanduda.
  • Hetkel, kui Rohelistest said Vabamehed, kuitahes mõistlikke indiviide nende seas ka pole, muutusid nad kireva nähtusena selle tarkvara jaoks liiga keeruliseks. Mis ei tähenda, et nende vaated oleks halvad või et rahvaesindus peakski lihtsakoeline olema, pigem vastupidi. Lihtsalt nüüd, praegu ja täna on mul neid raske parteiprogrammidega võrrelda.
  • Võtsin niisis võrdluspilti Reformi (IRLi) ja Sotsid kui kaks eeldatavat äärmust meie “euroopalike” parteide seas. See joonistub välja ka, mõlemal on paar-kolm selget “tippu” ja suhteline nõrkus muus. Kuna küsimuste vastused tulid erakondade esindajatelt otse, mitte lihtsustatud slõuganitelt telereklaamidest, on üllatav, kui ühekülgsed siiski nende eraldivõetud tulemused on. Nende tulemust mõjutavate küsimuste ja põgusa programmivaatluse osas lisaks, et
    • Reform – vaba raha ei ole kõik. Kohusetundliku rahandusministri rollis on õige öelda, et “teised on lollid, sest lubavad arengut muudes valdkondades, aga see maksab raha”. Järgmise nelja aasta visiooni maaliva riigimehena aga ei ole — siis ootaks vastuseid, et “kuna meie arvates raha loopida on vastutustundetu, siis näiteks avatuse, tolerantsi, kultuuri ja keskkonnateemade osas pakume hoopis selliseid, vormi, väärtuseid ja pehmeid mõjutegureid kasutavaid lahendusi, kuniks rohkem raha koguneb toibuvast majandusest”.
    • Sotsid – kõik ei ole vaba raha. Teie programm muutuks oluliselt allaneelatavamaks, kui lubaksite aidata kodanikel kulutada raha, mis neil üle jääb, mitte seda, mis veel “töötab”. Iga tuludelt korjatud maks tähendab eurot, mis on eemaldatud uute ideede, firmade, töökohtade, heategude ja annetuste vereringest, homse arengu tänast ärasöömist. Rääkigem luksusest ja kulutamisest, vabade inimeste teadlikest otsustest, mitte takistustest ettevõtlusele.
  • Minu enda tulemuse pindala üllatas mind, s.t pea 80%-joonele tõmmatud ring vaid ühe suure jõnksuga. Kuigi isehakanud ettevõtja, tööandja ja kahtlustatava aktiivse rahvustundeta noorukina võib mind tüüpiliseks praktiseerivaks majandusliberaaliks pidada, olen ma alati üritanud ka äri nii teha, et rahalise joonealuse kohal peab alati olema mõni väärtuspõhine, maailmaparanduslik, eneseteostuslik või intellektuaalne tulem, mis numbrilisest sageli olulisemgi. Rääkimata siis oma elu kui terviku seadmisest.
    • Mis puudutab solidaarsust, siis loodetavasti ma siiski nii kalk egotsentrik ei ole, kui diagramm lubab. Usun, et konkreetsete küsimuste puhul lõid mõned mu arvamused (nt pigem töötutele jagada õngi kui rohkem kala; emapalga tänane lagi on tubli kõrgharitud professionaali, mite superrikka tasemel, kust selle alandamine väga õiglane oleks) väga selgelt sellest metoodikast läbi. Tegelikult ma ei arva, et enne peame täiesti rikkaks saama kui nõrgemaid aidata saab – seda lülitit tuleb jõukuse kasvades tundlikult “peale” keerata, mitte laksust sisse-välja lülitada.
  • Parteide ja minu graafiku võrdlus: ma olen valijana otsimas oluliselt suuremat tasakaalu, harmooniat, erinevate teemade kaetust ja ühtlasemat arengut kui keegi teist täna lubab. Mul ei ole kasu stabiilsetest maksudest suletud Eestis, millel ei ole maailmale midagi öelda. Ma ei jäta kilekotti poest võtmata selleks, et raha kokku hoida või ei plaani oma suvemajja elektrigeneraatorit sellepärast, et seal Eesti Energia kaablit ei oleks. Ma olen valijana nõudlik ja nüanssiderohke, ja — hei, parteid! — minusuguseid on palju.

Valijakompass ja programmide sirvimine on sedalaadi mõlgutusteks ülikasulikud, aga ei ole siiani mul aidanud küsimusele vastata. Ja loomulikult on põhjuseks hoopis inimfaktor, mis on elus pea alati olulisem kui paberile pandu.

Inimesed loevad rohkem kui programm

Mulle väga meeldib Annika arendatud mõte, et valimisi tuleb käsitleda nagu tööintervjuud. Lõppude lõpuks pead Sa sadade kandidaatide seast välja valima selle ühe (või noh, tänases parteisüsteemis – enimate ametioskuste ja vähimate materjalivirutamise-kalduvustega ehitusmeestega remondifirma), kelle palkad enda eest neljaks aastaks olulisi riigiasju ajama. Sellised palkamised ei käi viimasel minutil enne lepingu allkrijastamist, eksole, ikka intervjuude, korduvate kohtumiste, CV-lugemiste ja taustauuringutega internetis ja varasemate tööandjatega vesteldes…

Ma olen elu jooksul inimesi palganud küll. Mulle meeldib palgata selliseid, kes on minust targemad, aga ei veeda samas lõputuid tunde seda spetsiaalselt seletades ja rõhutades. Või veelgi enam, teisi omasuguseid töötajaid halvustades. Palgata selliseid, kes küsivad, mida ma nende tööst ootan, mis on minu jaoks olulised piirangud ja kus on vaba mänguruum ja siis teevad asjad ära, üllatades mind nii kiiruse kui kvaliteediga.

Selliseid, kes suudavad ka mitmele juhile alludes nendevahelised erimeelsused keerata konflikti asemel hoopis dialoogiks. Ja selliseid, kes võtavad julgelt riske, aga ainult siis kui neid ette kalkuleerida ja argumenteerida suudavad. Ja vigu (ikka juhtub) tunnistada julgevad ja parandada söandavad. Maailma näinuid, koolis käinuid ja reaalset, mitte-poliitilist elu elanuid. Selliseid, kes näevad ennast tööandja (ja seeläbi ka enda!) jaoks väärtust kasvatama pigem viis ja kümme aastat kui järgmise palgapäevani.

Selliseid, kes suudavad päevast päeva elada oma elu avalikult nii, et neid kõrvalt vaadeldes ja iseloomustades suudad eksimatult kirja panna nende tiimi põhimõtted ja väärtused ilma, et neid kunagi kirjapanduna varem näinud oleksid.

Selliseid inimesi tahaks ju valida ka Riigikokku. Ja on korduvalt tõestatud, et targad inimesed suudavad ka keskpärase või lünkliku alusprogrammi kiuste jõuda hea tulemuseni.

Ma tean, et te olete olemas, nii parteinimekirjades kui väljaspool neid.

Kuidas mu hääl teie kätte jõuaks, läbi peibutuspartide ja d’Hondti meetodite kadalipu?


Helge tulevik ja Lollide saar

Käsil on tihe meedianädal… EPL Tehnika ja IT lisalehes ilmus üks minu allkirjaga juhtkiri. Millegipärast aga toda erialast lisalehte internetti ei riputata, seega jääb üle jälle blogipostitus:


Helge tulevik ja Lollide saar

Mida see tähendab, kui üks tsivilisatsioon on miljon aastat vana?” küsis kosmosemees ja rahvavalgustaja Carl Sagan. Meil on mõne aastakümne jagu kogemust raadioteleskoopide ja kosmoselaevadega. Miljonite aastate vanune arenenud tsivilisatsioon on meist sama kaugel, kui meie oleme ees galaagost või makaagist.”

Millistes mastaapides me mõelda tahame? Viieaastase perspektiiviga? Kahekümne? Viiesaja tuhande? Äge on kuulata, kui teoreetiline füüsik ja teaduse populariseerija Michio Kaku räägib tehisintelligentsi tulevikust. Või sirvida ajakirja BBC Focus kaanelugusid: „Kas kosmosereis on tervisele halb?” „Inimene 2.0.” „Kuidas ehitada planeeti?”

Read the rest of this entry »


Restart konverentsilt

Veetsin laupäeva Reformierakonna majanduskonverentsil Restart. Kogu üritus ise keerles oodatult liberaalse turumajanduse ümber, aga minu suureks rõõmks sisaldas lisaks teooriale ja käsiloleva kriisi analüüsile ka palju selgeid ettepanekuid ja ideid edasminekuks. Tahaks loota, et seoses võimupartei esindajate suure osakaaluga saalis neid nüüd kiiresti-kiiresti otsast täitma hakatakse.

Minu enda sõnavõtt kukkus vist üsna kehvalt välja. Otsustasin, et kuna konkreetsetest maksu-, seaduse- jne ettepanekutest on juba paljud targemad mehed laval rääkinud, keskendun oma jutus majanduselu pehmemale poolele. Rääkisin sellest, kuidas üliliberaalses ja minimaalse riigi sekkumisega majanduskeskkonnas on siiski veel midagi, mida riik ja selle juhid peaksid üritama mõjutada: väärtused. Ja kui ma peaksin valima ühe väärtuse, mille osas Eesti on maailma tipp-innovaatoritest liiga kaugel maas, on see tolerants. Rääkisin vihast, mida minus tekitas see, et kui Postimehe toimetaja avaldab sellise rassistliku ja ksenofoobse teksti, “suurimat kvaliteetlehte” lugevad massid rõkkavad. Ja kui sellised äärmused on avalikult tunnustatud, siis mis lootus on näha meil väikesed, avatuid, maailmas läbilöögivõimelisi innovaatoreid. Välis-innovaator ei tule keskkonda, kus puudub tolerants. Ja meie oma kõige kõvemad tehnoloogid võivad vabalt lahkuda riigist kuna keskkond on nende teistmoodi olemise (innovatsiooni eeldus!) suhtes vaenulik, mitte tunnustav. Isegi kui maksud on soodsamad. Kuna aeg oli väga napp, siis jäi palju ütlemata ja saalist ei tulnud ühtki küsimust. Sestap ka tunne, et läksin ehk konverentsi ülejäänud temaatikas liiga kaugele, või ei suutnud selle seotust majandusega päris kohale viia. Peaks võib-olla rohkem lahti kirjutama need mõtted.

UUENDATUD: Avastasin YouTubest ka selle esinemise video.

Nagu juba tavaks saanud, postitan oma päeva jooksul kogunenud märkmed teistelegi lugemiseks:

Read the rest of this entry »


Passime kodus teleka ees, sest see on ohutum

Sel ajal kui ma istusin Pärnus ja kuulasin lugusid Eesti teadmistepõhise visioonidest, saatis sõber sõnumi Emori ürituselt, kus tutvustati hiljutist uuringut Eestlaste väärtushinnangutest: “71% eestlastest oleksid kõige õnnelikumad kui nad istuksid kodus ja ei teeks midagi. Seejuures vaatavad nad päevas 4.5h telekat”.

Kui mõelda sellise kambaga luurelemineku võimalustest (ehk kuidas selliselt meelestatud ühiskond võiks innoveerida, ettevõtteid luua, eksportida, maailmas endast mingit märki maha jätta) tuleb sügav masendus peale.

Emori veebis on veel mõned väljavõtted uuringust, nt:

Oma igapäevatöös eelistavad ligi pooled (46%) töötavad inimesed stabiilsust uutele võimalustele ning vaid iga seitsmes (14%) on kindlasti valmis uute võimaluste nimel oma töökoha stabiilsusega riskima. Pea iga teine (43%) Eesti inimene usub täna kindlalt, et elus on üldse parem olla ettevaatlik: uued inimesed ja olukorrad võivad kaasa tuua (ebameeldivaid) ootamatusi.

Üleskutse riskide võtmisele, mille suve alguses kirjutasin tundub kuidagi naiivse lootusena vist?


Eesti vajab riskivõtjaid

Juunikuu Arvutimaailmas ilmus alltoodud arvamuslugu. Kirjutasin selle kokku ühe varasema siinse postituse ja selle järel kommentaarides tekkinud diskussiooni põhjal, aga kuna mõtet sai parasjagu edasi arendatud ja selle ajakirja täistekste internetist ei leia, on ehk paslik kogu tekst uuesti siia postitada:


Õues on küll päikeseline suvealgus, aga õhus on tunda sügisest väsimust. Need, kes on rääkinud eesootavast kriisist ja talunud nii meie valitsejate kui kaaskodanike halvakspanu kui õitseva Eesti „vaenlased“, leiavad nüüd oma möödunudaastastele mõtetele ja ennustustele kuhjuvat kinnitust igast värskemast majandusraportist. Aga uskuge, ei tee see õnnelikuks.

Eriti huvitav periood on alanud neile, kes on siiani jutlustanud majanduse pehmest maandumisest või “normaalsetest lühiajalistest korrektuuridest”. Justnagu midagi välist, meist sõltumatut tuleks ja läheks – pärast tormi tuleb varem või hiljem päike välja, ilma et me ise selleks midagi teha saaks peale ära kannatamise. Vahelduseks puhastele emotsioonidele tasub minu arust siiski ka fakte vaadata, et leida neid punkte, kus majanduses ja ühiskonnas midagi teisiti tegema võiks hakata. Mitte naftatootjad või Rootsi pangad, vaid meie ise.

Read the rest of this entry »


Vaikiv ajastu

Mõni aeg tagasi tundsin, et peaks Eesti ühiskonna ja tuleviku teemadel rohkem sõna võtma. Ja võtsin ka.

Praegu on fookus mujal ja tegemist piisavalt. Aga olgem ka ausad, ei ole tänamatumat tegevust kui suu lahti teha ja ennast kottida lasta selle eest, et julged välja öelda, et illusioon Eesti majanduse õitsengust on täiesti jätkusuutmatu, et haridussüsteem vajab radikaalseid muudatusi, mis kestavad üle aastakümne, et eestlaste võõrahirm- ja viha pärsib meie tulevikku siin maalapil.

Neist rasketest asjadest rääkimine vajab isemoodi energiat. Näis, kaua selle taaskogumine aega võtab.

Seniks aga, kui keegi veel neist asjust hoolib, lugege palun, mida kirjutab Mele Pesti viimases Areenis.

Need, kes ametliku riikliku diskursusega tingimusteta ei nõustu, tunnevad, et vaimne kliima kehveneb. Üha enam kolib Eestist ära andekaid inimesi, kes ei lähe suuremat palka või välismaa meest otsima – sallimatus ja jäärapäine rahvuslus lihtsalt häirivad niivõrd.

Kui vaadata selle loo kommentaare, on näha kuidas kibekiiresti asutakse jälle klohmima sõnumitoojat. Mängitakse meest, aga mitte palli. Leitud on järjekordne rahvuse Vaenlane, lisaks veel noor ja naisterahvas. Tunda on magusat verelõhna. Meenuvad 900 kommentaari Elo-Mall Toometi pisut teisenurgalise rassismi-teksti juures 3 aastat tagasi.

Seepärast tahangi öelda, et tubli, Mele! Väga selgelt ja lihtsalt oled kirja pannud intelligentsed ja hoolivad mõtted. Aitäh!


Laulev majandusrevolutsioon

Tänasel Arengufondi kokku kutsutud Arengufoorumil esitleti ja arutleti nende tellitud värsket uuringut “Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja tulevikuväljavaated”. Mine kohe ja võta ahjusoe PDF siit (lähiajal peaksid sinna lehele tekkima ka uuringut vedanud Urmas Varblase slaidid). TÄIENDUS: Aktuaalse Kaamera kokkuvõte (2:45, video)

Et suuremat hulka (nt riigitäit) inimesi panna suuri tegusid tegema (nt kogu majanduse struktuuri muutma), peab neil minimaalselt olema silma ees kolm asja:

  • arusaam, kuhu suunas minema hakata
  • eesmärgid, mille järgi saaks jooksvalt mõõta, kas hakkame ka kohale jõudma
  • realistlik ettekujutus sellest, mis juhtub, kui me paigal edasi passime

Read the rest of this entry »