Mille järgi ma valin?

Jalutasime sõber Magnusega veebruaripäikeselist California avenüüd pidi bento-lõunalt kontori poole tagasi ja korraks läks jutt valimiste peale. “Ma pole üldse jõudnud veel lugeda ja otsutada, aga valima ju peab,” ütles Magnus. Kuna olen poole silmaga katsunud ikka kodustel asjadel silma hoida, siis mõtlesin, et saadan talle portsu linke, millest endal on olnud kasu. Read the rest of this entry »


Välisinvesteeringud 2: tore ei ole tobe

Eile murdsin pead selle üle, milline võiks olla Sven Mikseri seisukoht välisinvesteeringute ja Eesti oma ettevõtluse toetamise küsimuses. Tolle postituste kommentaaridest tuli mitu head mõtet (aitäh!): vaadata-kuulata videosalvestust ja küsida Mikserilt otse. Tegin mõlemat ja sain targemaks:

From: Sven Mikser <Sven.Mikser@riigikogu.ee>
Date: February 21, 2011 13:56:07 GMT+02:00
To: Sten Tamkivi
Subject: RE: Reedene Tuulelohe lend

Tere veelkord,

Hakkasin mõtlema ja meenutama  ja usun, et võisin Martinsoni kommentaari peale öelda, et võrreldes välisinvesteeringuga oleks kodumaisel kapitalil rajanev innovaatiline ettevõte veelgi TOREDAM. Kindlasti mitte tobedam. Kui mu põrisev „r“ kuulaja segadusse ajas, siis kontekstist oleks pidanud siiski välja noppima, mida ma silmas pidasin.

Sven Mikser

From: Sven Mikser
Sent: Monday, February 21, 2011 1:29 PM
To: Sten Tamkivi
Subject: RE: Reedene Tuulelohe lend

Tere hr. Tamkivi,

Kõigepealt pean ütlema, et mind üllatab see „tsitaat“ ilmselt veel rohkem kui Teid, sest midagi niisugust ei ole ma teadlikult kindlasti mitte öelnud ega ka mõelnud.

Minu sissejuhatavas sõnavõtus „Tuulelohel“ oli lõik, milles ma ütlesin umbes nii: välismajanduspoliitikast kõneldes meeldiksid meile kõige enam otseinvesteeringud, mis tuleksid tarka tööd eeldavasse tootvasse sektorisse. Eriti hea oleks, kui see raha saaks õilistatud Eesti tööga ja tulemusena sündinud teenus või toode eksporditaks.

Vasturepliigis ütles Allan Martinson, et minu mõtteavaldus meenutab talle Andrus Ansipi poolt kunagi öeldut ja et tema arvates kuulub selline mõtteviis 20. sajandisse ning et tegelikult vajame me hoopis oma kodumaistel investeeringutel baseeruvat teadusmahukat tootmist.

Mina ütlesin, et Eesti innovatsiooni toetamise poliitika on minu arvates liiga konservatiivne. Meie EAS-il, Arengufondil ja teistel selleks kutsutud organisatsioonidel on olemas kõik õiged meetmed, aga kuna finants on piiratud, kiputakse toetama suhteliselt „lollikindla“ (s.t. turvalise, mitte tobeda!) äriplaaniga ettevõtmisi, mis võiksid oma krediidivajaduse rahuldada ka kommertsturul. Seevastu tõeliselt riskijulgetel ja innovatiivsetel ettevõtmistel on riigi tuge raske saada.

Kui Äripäev või keegi teine luges siit välja, et ma pean kodumaiseid investeeringuid „tobedateks“, siis on see kas pealiskaudsus või pahatahtlik konteksti moonutus. Seda viimast ei tahaks meie lugupeetud ärilehelt uskuda.

Parimat,
Sven Mikser

P.S. Mul ei ole midagi selle vastu, kui ka minu vastuse oma blogis postitate.

Müsteerium lahendatud ja minuarust oleks paslik Äripäeval vabandada oma allika öeldu sisu nii tobedalt moonutava lapsuse eest.

Aga tagasi teema enda juurde pöördudes – mis on teiste, eelkõige valimistel kandideerijate arvamus, välisinvesteeringute toetamise ja oma ettevõtluse poputamise tasakaalust?


Välisinvesteeringud, väljamurdmine maailma ja Mikser

Reedel toimus Eesti Tööandjate Keskliidu iga-aastane Tuulelohe Lend, kuhu ma kohale ei jõudnud, aga olen pisteliselt lugenud sealsetest esinemistest tekkinud uudisnupukesi.

Näiteks Äripäev vahendab Allani seisukohta, et otseinvesteeringud kipuvad meile tulema väärtusahela alumisse otsa ja seetõttu peaks nende peibutamise asemel riik neist enam stimuleerima Eesti oma kapitalil ettevõtete maailma murdmist.

Oluline teemapüstitus. Mina arvan, et meil on 5-10 aasta perspektiivis veel kindlasti mõlemaga vaja aktiivselt tegeleda. Kuniks Eestisse registreeritud peakorteriga startuppe maailma suurimaiks inkubeerime ja stimuleerime (vt Eesti Startupijuhtide klubi, OpenCoffee Tallinn, Garage48, MKM Startup Estonia jne) on Eesti majandusel ilmselt jätkuvalt rõõmu ka Skype’i, Playtech’i jt välismaiste peakorteritega, aga suuresti Eesti ajupotentsiaali baasil kasvavate tehnoloogiafirmade siia toodud töökohtadest, maksudest, võrgustikust ja kogemustest. Ja kardetavasti ka natuke kibedat kurbust kui Barclay’s või IBM oma targad töökohad hoopis Leetu loovad.

Küll aga paluksin lugejatelt, eriti neil, kes viibisid Tuulelohel kohapeal ja/või kuuluvad Sotside toetajate sekka, pisut tõlkeabi samast sessioonist. Isegi näpuotsatäie soola abil, mida on õpetanud tarvitama meie online-ajakirjanduse keskmine tsitaadikvaliteet, ma lihtsalt ei saa aru, mida see parteijuhi seisukoht tähendada võiks programmi mõttes:

“Oma investeeringutel põhinev Skype oleks veel tobedam kui välismaised otseinvesteeringud,” arvas samas rahvusliku majanduse diskussioonis sõna võtnud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser.

[UUENDATUD: tobeduse-müsteerium lahendatud]

Jätkates eelmise postituse valimiseelseid mõlgutusi: kujutlege ette skaalat, mille ühes otsas (1) on aktiivselt meelitatavad välisinvesteeringud ja teises otsas (10) on eesti-keskselt formeeritud (asutajad, kapital, registreeritud peakorter, maksuresidentsus, töökohad) “meie oma” ettevõtlus.

Kõhutunde järgi ütleks, et täna on Eesti selle skaala välisinvesteeringute-meelitamise otsas, nii 2-3 kandis? Kus me aga sellel skaalal peaksime olema, Riigikokku püüdlevate erakondade ja kandidaatide arvates? Ja milliste aktiivsete meetmetega nad skaalal sinna punkti jõuda plaanivad?

Vastusepakkumised ja diskussioon on väga teretulnud.


Kuidas valida, keda valida?

Ka seekordsete valimiste lähenedes hakkab saabuma tavapärane ärevus, et kellele ikkagi oma hääl seekord usaldada.

Alguses tundub, et kui sul on üsna läbimõeldud ootused Eesti ühiskonna arengule, valik seisukohti konkreetsetes jah/ei küsimustes (nt jah, ma hindan maksusüsteemi ühetaolisust, läbipaistvust ja lihtsust), mõned selged eetilised standardid neile, keda end poliitikas esindamas näen (nt oskus selgelt eristada partei ja riigi, olgu oma või välis-, rahakotti), üldine harjumus otsida fakte ja eristada sisulisi argumente demagoogiast, siis võiks ju olla lihtne valikut kitsendada. Aga ei ole lihtne. Ja mind vaevab päris kõvasti, miks.

Otsisin vastust näiteks ERR Valijakompassi täites, täpsemalt sealse poliitilise radari pildilt:

Poliitiline radar

Mõned kommentaarid:

  • Antagu mulle andeks, aga selgus, et selle joonise peal võis visuaalse müra vähendamiseks IRL lihtsalt välja lülitada. Nende jalajälg radaril tuli Reformiga pea identne, ainult pisut väiksemat maksustabiilsust ja suuremat lõimumist lubav. Põhimõtteliselt võib neid kaht koalitsiooniparteid antud juhul kasutada vahetatavate sünonüümidena, kuigi muidugi on nende programmide sügavuses peidus mõningaid erinevusi ja nende kampaaniates püüdu lausa teineteisele vastanduda.
  • Hetkel, kui Rohelistest said Vabamehed, kuitahes mõistlikke indiviide nende seas ka pole, muutusid nad kireva nähtusena selle tarkvara jaoks liiga keeruliseks. Mis ei tähenda, et nende vaated oleks halvad või et rahvaesindus peakski lihtsakoeline olema, pigem vastupidi. Lihtsalt nüüd, praegu ja täna on mul neid raske parteiprogrammidega võrrelda.
  • Võtsin niisis võrdluspilti Reformi (IRLi) ja Sotsid kui kaks eeldatavat äärmust meie “euroopalike” parteide seas. See joonistub välja ka, mõlemal on paar-kolm selget “tippu” ja suhteline nõrkus muus. Kuna küsimuste vastused tulid erakondade esindajatelt otse, mitte lihtsustatud slõuganitelt telereklaamidest, on üllatav, kui ühekülgsed siiski nende eraldivõetud tulemused on. Nende tulemust mõjutavate küsimuste ja põgusa programmivaatluse osas lisaks, et
    • Reform – vaba raha ei ole kõik. Kohusetundliku rahandusministri rollis on õige öelda, et “teised on lollid, sest lubavad arengut muudes valdkondades, aga see maksab raha”. Järgmise nelja aasta visiooni maaliva riigimehena aga ei ole — siis ootaks vastuseid, et “kuna meie arvates raha loopida on vastutustundetu, siis näiteks avatuse, tolerantsi, kultuuri ja keskkonnateemade osas pakume hoopis selliseid, vormi, väärtuseid ja pehmeid mõjutegureid kasutavaid lahendusi, kuniks rohkem raha koguneb toibuvast majandusest”.
    • Sotsid – kõik ei ole vaba raha. Teie programm muutuks oluliselt allaneelatavamaks, kui lubaksite aidata kodanikel kulutada raha, mis neil üle jääb, mitte seda, mis veel “töötab”. Iga tuludelt korjatud maks tähendab eurot, mis on eemaldatud uute ideede, firmade, töökohtade, heategude ja annetuste vereringest, homse arengu tänast ärasöömist. Rääkigem luksusest ja kulutamisest, vabade inimeste teadlikest otsustest, mitte takistustest ettevõtlusele.
  • Minu enda tulemuse pindala üllatas mind, s.t pea 80%-joonele tõmmatud ring vaid ühe suure jõnksuga. Kuigi isehakanud ettevõtja, tööandja ja kahtlustatava aktiivse rahvustundeta noorukina võib mind tüüpiliseks praktiseerivaks majandusliberaaliks pidada, olen ma alati üritanud ka äri nii teha, et rahalise joonealuse kohal peab alati olema mõni väärtuspõhine, maailmaparanduslik, eneseteostuslik või intellektuaalne tulem, mis numbrilisest sageli olulisemgi. Rääkimata siis oma elu kui terviku seadmisest.
    • Mis puudutab solidaarsust, siis loodetavasti ma siiski nii kalk egotsentrik ei ole, kui diagramm lubab. Usun, et konkreetsete küsimuste puhul lõid mõned mu arvamused (nt pigem töötutele jagada õngi kui rohkem kala; emapalga tänane lagi on tubli kõrgharitud professionaali, mite superrikka tasemel, kust selle alandamine väga õiglane oleks) väga selgelt sellest metoodikast läbi. Tegelikult ma ei arva, et enne peame täiesti rikkaks saama kui nõrgemaid aidata saab – seda lülitit tuleb jõukuse kasvades tundlikult “peale” keerata, mitte laksust sisse-välja lülitada.
  • Parteide ja minu graafiku võrdlus: ma olen valijana otsimas oluliselt suuremat tasakaalu, harmooniat, erinevate teemade kaetust ja ühtlasemat arengut kui keegi teist täna lubab. Mul ei ole kasu stabiilsetest maksudest suletud Eestis, millel ei ole maailmale midagi öelda. Ma ei jäta kilekotti poest võtmata selleks, et raha kokku hoida või ei plaani oma suvemajja elektrigeneraatorit sellepärast, et seal Eesti Energia kaablit ei oleks. Ma olen valijana nõudlik ja nüanssiderohke, ja — hei, parteid! — minusuguseid on palju.

Valijakompass ja programmide sirvimine on sedalaadi mõlgutusteks ülikasulikud, aga ei ole siiani mul aidanud küsimusele vastata. Ja loomulikult on põhjuseks hoopis inimfaktor, mis on elus pea alati olulisem kui paberile pandu.

Inimesed loevad rohkem kui programm

Mulle väga meeldib Annika arendatud mõte, et valimisi tuleb käsitleda nagu tööintervjuud. Lõppude lõpuks pead Sa sadade kandidaatide seast välja valima selle ühe (või noh, tänases parteisüsteemis – enimate ametioskuste ja vähimate materjalivirutamise-kalduvustega ehitusmeestega remondifirma), kelle palkad enda eest neljaks aastaks olulisi riigiasju ajama. Sellised palkamised ei käi viimasel minutil enne lepingu allkrijastamist, eksole, ikka intervjuude, korduvate kohtumiste, CV-lugemiste ja taustauuringutega internetis ja varasemate tööandjatega vesteldes…

Ma olen elu jooksul inimesi palganud küll. Mulle meeldib palgata selliseid, kes on minust targemad, aga ei veeda samas lõputuid tunde seda spetsiaalselt seletades ja rõhutades. Või veelgi enam, teisi omasuguseid töötajaid halvustades. Palgata selliseid, kes küsivad, mida ma nende tööst ootan, mis on minu jaoks olulised piirangud ja kus on vaba mänguruum ja siis teevad asjad ära, üllatades mind nii kiiruse kui kvaliteediga.

Selliseid, kes suudavad ka mitmele juhile alludes nendevahelised erimeelsused keerata konflikti asemel hoopis dialoogiks. Ja selliseid, kes võtavad julgelt riske, aga ainult siis kui neid ette kalkuleerida ja argumenteerida suudavad. Ja vigu (ikka juhtub) tunnistada julgevad ja parandada söandavad. Maailma näinuid, koolis käinuid ja reaalset, mitte-poliitilist elu elanuid. Selliseid, kes näevad ennast tööandja (ja seeläbi ka enda!) jaoks väärtust kasvatama pigem viis ja kümme aastat kui järgmise palgapäevani.

Selliseid, kes suudavad päevast päeva elada oma elu avalikult nii, et neid kõrvalt vaadeldes ja iseloomustades suudad eksimatult kirja panna nende tiimi põhimõtted ja väärtused ilma, et neid kunagi kirjapanduna varem näinud oleksid.

Selliseid inimesi tahaks ju valida ka Riigikokku. Ja on korduvalt tõestatud, et targad inimesed suudavad ka keskpärase või lünkliku alusprogrammi kiuste jõuda hea tulemuseni.

Ma tean, et te olete olemas, nii parteinimekirjades kui väljaspool neid.

Kuidas mu hääl teie kätte jõuaks, läbi peibutuspartide ja d’Hondti meetodite kadalipu?