Eesti on Everesti tipul. Hõreda õhu ja suure kehakaalu tõttu maha jäänutele lehvitavad siit ülevalt majanduskasv, keskmine palk ja kinnisvarahinnad; nõudlus kõrgesti kvalifitseeritud tööjõu järele. Tööpuudus on madal: kõik, kes vähegi midagi oskavad, on juba ametis. Mäe tippu jõudnud ronija tunneb õigusega saavutatust rõõmu. Ent ratsionaalne inimene ei lase end eufooriast pimestada: sest parajasti tipus olles näeb kaugemale. Näeb, kui sügav on teda järgmisest tipust lahutav org.
Ma töötan Skype’is. See ettevõte on suurima haardega asi, mis iial Eesti IT-sektorist välja on tulnud. Meie edu on toonud Eestile au ja kuulsust. Suurepärane. Aga eestlasena ei saa ma jätta muretsemast kuristiku pärast, mis meie tehnoloogiasektori ees haigutab. Isegi kui Skype’il on olemas plaan B juhuks, kui Eestist targad inimesed otsa lõpevad, on meil mure oma pisikese riigi ja järgmiste “skaipide” pärast.
Täna on Skype Eesti hingekirjas 250 inimest. Igal viiendal neist on välismaine pass. Usun, et Eestis ei ole teist ettevõtet, kus töötaks 33 rahvust. Selle taustal võtavad mõned avalikus diskussioonis võõrtööjõu kasutamist puudutavad mõtteavaldused lausa tummaks.
Teadmistemahukas äris on kulude kokkuhoid viimane asi, mida välismaalaste töölekutsumine annab. Võõrahirmu üles küttev jutt eestlasel leiba suust võtvast odavast hiinlasest, hindust või türklasest on laisk demagoogia. Potentsiaalse töötaja rahvuse asemel tuleks vaadata eriti spetsiifilisel alal saadud teaduskraadi või unikaalset kogemust mõnes maailmafirmas. Skype’is ei saa keegi täna nii madalat palka kui riigi keskmine, olgu ta mis rahvusest tahes. Meie Eesti meeskonnaga liituvad elukvaliteedis kaotamata ka gurud Nokiast või Briti tippfirmadest.
Loomulikult oleks tore, kui kõigi meie keeruliste tehnoloogiliste ametikohtade konkurssidel lööks läbi ainult kohalikud. Igale kohale aga eestlast ei leia. Kodumaiste gurude ring ei laiene üleöö, ülikoolide läbilaske ja töökogemuse kasvatamiseks kulub aastaid. Nendeks aastateks ei tohi me häbeneda kutsuda appi helgeid päid mujalt.
Üks huvitav vastuolu avalikus arvamuses on veel. Eestlased on elevil ja uhked, et meil käib aastas mitu korda enam turiste, kui meid endid siin elab. Mille poolest erineb see pikisilmi oodatud turist mõneks aastaks appi kutsutud “tööturistist”? Kaks nädalat külalist võõrustada on OK, kaks aastat aga rahvuse hukk? Kas vanalinnas laekunud kroon merevaigust vidina eest on puhtam kui töötava välismaalase maksukroon?
Üks Eesti IT-sektori edu võimaldanud omadus on igal juhul hakkama saamise kultuur. Suutlikkus pika jahumise asemel asju lihtsalt korda saata. Sestap teen halamise asemel konkreetse ettepaneku, mis aitaks säilitada Eesti majanduskasvu, olla atraktiivsem sihtpunkt helgete peade tööseikluste jaoks ja samas kontrollida väikerahvale olulisi identiteedi lahustumise küsimusi.
Ajude sissevooluks peaksime looma tööturisti viisa. See lubaks riiki õige motivatsiooni ja oskustega inimesi ning eristaks neid selgelt teistest, kelle oskused piirduvad odava ja musta tööga. Tööturistina saaks ennast arvele võtta vaid tipp-professionaalid, kõrgelt haritud ja kogemusega spetsialistid. Selle seltskonna definitsioon peab olema võimalikult avatud, ent üheselt mõistetav, hõlmates inimesi programmeerijast neurokirurgi ja psühholoogiaõppejõuni. Süsteem soosiks ka Eestis õppivate välistudengite siiajäämist, mitte nende kadumist koos Eestis omandatud haridusega.
Eristavaks eeliseks võrreldes praeguse töölubade süsteemiga oleks tööturistide käsitlemise kiirus, viisaprotsess peaks käima nädala-kahe, kui mitte paari päevaga. Vastutust põhjalike taustauuringute eest võiks riik jagada tööturisti vastuvõtva firmaga, sest tõsised tegijad kontrollivad kandidaate enne tööpakkumist niikuinii. Tööturisti lepinguline töötasu ei saa olla väiksem kui riigi keskmine palk. Tööturisti viisa peaks katkema kohe, kui lõpeb selle aluseks olev töösuhe. Nende kahe piirangu tõttu muutuks mõttetuks fiktiivsete dokumentide taotlemine “vaestele” immigrantidele varifirmade kaudu. Lepingu kaotanud tööturist ei saa jääda riiki ega loota Eesti sotsiaaltoetustele.
Tööturisti viisa ei anna automaatset alust kodakondsuse taotlemiseks. Kui inimene otsustab ennast pikemalt Eestiga siduda, alustab ta seda protsessi sarnaselt teistega. Eelise annab talle siin elatud aeg: kultuurilised teadmised ja mõningane keeleoskus. Meie Skype’i-välismaalased käivad hoolega saunas (omades seejuures kindlat eelistust A Le Coqi ja Saku õlle vahel) ja teavad, et grillida tasub toorvorsti lambasooles. See on mõne kuuga rohkem “Eestit” kui paljudel paarikümneaastase staažiga muulastel.
Kui tööturistil on pere, peab Eesti ka seda samavõrd väärtustama ja vastu võtma, töösuhte kehtimise ajaks. Kui tal veel peret pole, aitab ehk just tööturism muuta meil levinud trendi kaunitest eesti naistest kui ekspordiartiklist? Kui tegusad partnerid ise koju kätte tulevad, miks peaks abielluma Itaaliasse?
Kui mul mõne toreda külaliskolleegiga – nt Tiago, Carlose või Kuoshaniga – mõni mure on, siis hoopistükkis eestlaste pärast. Mind hirmutab võimalus, et keegi neist õhtul mõne skinhead’i käest tänaval peksa saab. End kultuurrahvaks pidavale eestlaskonnale ei saa iial saatuslikuks tarkade inimeste sissevool. Küll aga end rahvuslipu sisse mässinud pime ksenofoobia, agressiivne sallimatus ja rassism.
Ilmunud: Äripäev, 8. september 2006