Eile avalikustati värske European Innovation Scoreboard 2006 ja selle raames esitleti Majandusministeeriumis ka uuringut Innovaatiline tegevus Eesti ettevõtetes 2002-2004. Väärt ettevõtmised mõlemad, kuigi kahju, et ühe kõige dünaamilisema eluvaldkonna puhul saab uuringust teada, milline oli olukord ja areng Eestis 3-5 aastat tagasi. Tänasest ei tea tegelikult keegi midagi kvantitatiivset. Ja homset puudutavad juba hoopis teised dokumendid — arengukavad, mitte uuringud.
Tunnistan, et kumbagi viidatud kogumit läbi lugeda ma ei jõua ja ei plaanigi. Diagonaalis tutvutud ja edaspidi referentsmaterjalina kasulik. Üks mõttearendus siiski:
Euroopa scorecardi mõõdikud võib laias laastus jagada kaheks: innovatsiooniprotsessi sisendite ja väljundite mõõtmiseks.
Sisendid
Minu arvates peab Eesti fookus olema selgelt esimesel poolel. Eelkõige haridusüsteemil, kust tuleb tööturule piisavalt reaalteadlasi ja insenere ning mis taastoodab ka nende alade õppejõude ja teadlasi haridussüsteemi enda jaoks.
Ja riigi üldine majanduskeskkond: Luxembourgi kõrged kohad edetabelis, nii innovatsiooni taseme kui selle jätkuva arengukiiruse osas, ei tulene mitte 400,000 luksemburglase meeletust üldrahvalikust innovaatilisusest vaid selle väikeriigi maksukeskkonnast, mis toob end sinna registreerima edukaid tehnoloogiaettevõtteid kogu maailmast. (Tõe huvides, ka Skype’i Euroopa peakorter on Luxembourgis.) Lisaks selgus, et ka riskikapitali näitajad tulevad uuringutesse läbi selle, millises riigis on institutsionaalne riskifond registreeritud – Luxembourgi ja Shveisi “kontole” seega hiigelamps seda riskikapitaliraha, mis tegelikult ära investeeritud Soomes või Poolas või mujal Euroopas.
Kõrvalmärkusena, Euroopa edetabeli jaoks ei ole ASI, MTVP jt kohalikke noori riskiinvestoreid olemas ja Eesti vastav näitaja on null. Kuigi aastal 2006 võis siinse riskiraha suurusjärk olla ca 10m EUR?
Väljundid
Võrreldes innovatsiooni võimaldava keskkonna loomisega on tulemuse täpne mõõtmine Eesti jaoks teisejärguline, eriti lähiaastail/kümnendil:
- mingigi nähtav tulemus riigi ümberhäälestamisel kinnisvaravahenduselt innovatsioonile ei tule üleöö
- mõnes panustatavas valdkonnas ei pruugi see üldse kunagi kohale saabuda – see, kas Eesti suurim edulugu saab olema nanotehnoloogias või bioelektroonikas või hoopis energeetikas on suuresti loto
- kõige olulisem tulemus pikas perspektiivis on rahvusliku rikkuse kasv ja seda jälgitakse niikuinii, lühemas-keskmises perspektiivis vahepealsete ja innovatsiooni-spetsiifiliste mõõdikute leidmine ei lisa olulist väärtust ja võib tekitada vääraid järeldusi ja reaktsioone.
Võtame kasvõi patendid. Kui me tahame kiiresti Euroopa innovatsiooniedetabelis tõusta, siis ei oleks midagi lihtsamat kui jõuga kaitsta korraga 2x või 3x rohkem patente kui möödunudaastased… mis see oligi, 18tk? Kui riik lihtsalt subsideeriks esimesed sada patenditaotlust täielikult, ei ole ilmselt nende esitajate leidmine probleem. Olekski kohe üks innovatsiooniindeksi komponent mitmesajaprotsendises kasvus ja tuju hea?
Sellist potjomkini küla ehitada ülalviidatud sisenditega tegelemie asemel ei oleks kindlasti mõistlik. Liiati kui paljusid suure potentsiaaliga asju, mida Eesti leiutada ja maailmaturule viia võiks, ei saagi Euroopas patenteerida (ja hea ongi, kuigi see on teine teema), näiteks ärimudelid ja tarkvara.
Vaata ka: Linnar luges samu dokumente.