Eesti Tööandjate Keskliit tähistas sel nädalal oma 90. sünnipäeva, palju õnne veelkord!
Sel puhul toimus (vähemalt) kolm üsna erinevat sündmust, millest isiklikult osa sain ja millega seoses tekkinud mõtted panen allpool kirja:
- Eesti Tööandjate Manifest 2007-2011i avaldamine
- Keskliidu pidulik vastuvõtt Estonia teatris
- Juubelikonverents Tuulelohe lend 2007
Eesti Tööandjate Manifest 2007-2011
on täiesti silmapaistev dokument, kohustuslik kirjandus (PDF siit) palju laiemale kodanike ringile kui pelgalt need kes teistele tööd pakuvad. Mulle meeldib välja toodud probleemide konkreetne sõnastus ja välja pakutud, valdavalt ühemõtteliselt arusaadavad ettepanekud/nõudmised. Sõõm värsket õhku ja tegelikult olulisi teemasid keset valimiste-eelset mäsu, kus loosungite põhjal tundub Eesti majanduse olevik ja tulevik keerlevat kahe asja ümber – “keskmine” ja “(neto)palk”. Mitte see, kust see raha riiki tulema peaks 10-15-20 aasta pärast.
Manifestist leiab terve rea ebapopulaarseid, järske ja pika vinnaga ettepanekuid, mida ma olen kindel et ka liberaalsemates partei-tagatubades arutatakse, aga sellise konkreetsusega valimisprogrammi või valitsuse istungi päevakorda naljalt ei satu. Päris kõigega loetletust ei pea nõus olema ja mõnedest kaetud küsimustest ma lihtsalt ei tea midagi (diiselkütuse aktsiisid?), aga selle paberi lugemine on inspireeriv sellegipoolest.
Keskliidu vastuvõtt Estonias
osutus ootuspärase mustad-ülikonnad-pikad-kleidid-shampus-sirged-seitlid-ümarad-kõned tüüpi ürituse asemel samuti sisukamaks. Mõned tekkinud mõtted:
- Vabariigi Presidendi tervituskõne toetas tugevalt ülalviidatud Manifesti, parteipoliitika tänasele kvaliteedile vastandavalt.
- Enn Veskimägi kõne Eesti Vabrikantide Ühisuse elust esimese vabariigi ajal oli lausa kõhe oma deja vu hetkedega. Näiteks 1926. aasta valitsusjuht Teemanti ja tööandjate eestkõneleja Martin Lutheri kohtumine, kus valitsus nõudis, et erasektor tõstaks oma palgad riigiasutuste tasemele. Või tsentraliseeritud Haigekassa pidev ülekulutamine, mistõttu leiti lahendus arstide honoraride kärpimises jne jne. Igatahes, kas sama- või vastupidi on kõik hetke sisepoliitilised kuumad teemad Eestis juba läbitud, toimunud, lahendatud. Ainult et keegi ei mäleta. Katsun Ennu viidatud ajalooraamatu üles leida.
- Eesti poliitilist lähiminevikku pilav etendus “Kelle peas on Eesti kroon?” tundus esialgu üsna pingutatud vodevillina. Tegeleasteks Eesti rahatähtedelt tuntud suurkujud pluss Jokk, Fiiie, Tädi Maali, Pronkssõdur, Euro jt. Kuid leidus ka päris häid dialoogilisi leide ja kui võtta arvesse, et pea kogu sisu oli refereering viimase kahe kuu ajaleheuudistest, siis ei ole piinlik kindlasti mitte etendus, vaid algmaterjal — elu. Omaette huvitav oli jälgida saalis siin-seal istuvate tuntud jokk-meeste naerupahvakuid ja põlvedele patsutamist kui lavalt ilmselgelt nende elu paistis. Huvitav kas oli neil tegelikult ka äge ennast näha või tekkis kellelgi ka piinlikkus, et tema parteistumine, maatehing või muu jokk-liigutus lavalt peegeldus?
Tuulelohe lend 2007
konverentsil veetsin pea kogu reedese päeva. Kuigi sellest on tulemas ka DVD, oli programm piisavalt köitev et igapäevasest tööelust piisav aeg laenata. Sorteerimata tähelepanekud:
- Mart Laar on hoos (“riik peab hakkama jälle tegema kiireid ja valusaid otsuseid nagu üheksakümnendate alguses” – raske vastu vaielda) ja tema assistendid olid näinud kohutava vaeva, et kõik need mõtted internetis ringlevate piltidega á la nunnult magav nokamütsiga koerakutsikas ära illustreerida.
- Väino Sarnet lansseeris oma jutus uudissõna semukapitalism, iseloomustades Eestis toimuvat. Hans H. Luik küll üritas, aga ei saanud hiljem majandusministeeriumilt vastust, mille poolest semukapitalism niisama korruptsioonist erineb.
- Jüri Käol ütles välja ilmselt paljude unistuse, et ettevõtjad ja riik saaks omavahel viisakalt laua taga rääkida, mitte ei peaks sosinal keldrikõrtsis asju arutama.
- Viljar Jaamu jutust ei saanud ma lõpuni aru, mis on EASi roll ettevõtluse arendamisel. Oli pikalt juttu, et nad ei taha raha jagada, vaid “keskkonda luua”. Mida see tähendab? Ja miks nende eelarve on siis 1.4 miljardit krooni? Ja mismoodi EAS ja vastloodud Arengufond üksteist täiendavad?
- Andres Arrak veenis saali talle omase värvikusega (“tööjõu paindlikkus ja sotsiaalne kindlustatus (kokku: flexicurity) on umbes sama hea mõte kui ristata vihmauss siiliga eesmärgil saada okastraati”), et kogu Euroopa teeb võrreldes USAga nii vähe tööd (töö alustamise ja lõpetamise iga, tunde nädalas, etc), et pole midagi imestada, miks vana EU majandus keskmiselt paigalt seisab.
- Edgar Savisaar on nii tähtis mees, et ta ei ilmunud kohale (õhtul televiisorist nägin, et tal oli vaja hoopis Tallinna Lauluväljaku liumäge avada!) ja saatis enda asemel Heido Vitsuri, kes selgelt ei tahtnud seal olla. Niheles ja peamiselt vaikis, välja arvatud siis kui ta poole Hololei jutu pealt mobiilikõne vastu võttis… Kui Vitsur avaldas arvamust, et välismaa teadlane või tipptehnoloog võib nagu nalja tulla Eestisse millal tahab, mingi bürokraatia teda ei takista, aga ta lihtsalt ei taha, mõtlesin ma rahulikuks jääda üritades kõigi nende koosolekute peale, mis on meie Eesti kontoris ära jäänud kuna meie Hiina, India või Ukraina partnerite esindajad ei ole paaripäevaseks kuni nädalaseks külaskäiguks viisat saanud. Ju nad siis lihtsalt ei tahtnud piisavalt…
- Henrik Hololei pakkus välja väga huvitava võimaluse, et valida tööjõu lihtsamale liikumisele avatavaid riike vastavalt meie välispoliitilistele soovidele: miks ei võiks nt Georgia või Ukraina noori toetada võimalusega paar aastat läänelikus ärikultuuris töötada ja siis kogemusi kodus juurutama minna? Ise me (seekordsetest esinejatest Erki Raasuke) ju küll tahame, et Eesti noor käiks Läänes õppimas või tööl ja siis jälle koju naaseks.
- Läbiva noodina (Laar, Eiki Nestor, Hololei, Ansip, isegi Vitsur) tunnistasid kõik tegevpoliitikud, et ilma väga kvalifitseeritud spetsialistide riiki lubamiseta Eesti demograafilisest august läbi ei uju. See tonaalsuse muutus on väga tuntav kasvõi eelmise aasta Tuulelohega, mil ise nende ettepanekutega laval olin. Kahjuks kasutavad kõik siiski veel terminit “võõr-“, v.a Enn Veskimägi, kes räägib “välistööjõust”.
- Erik Terk näitas, et Tulevikuuuringute Instituudi ennustatud 2010 arengustsenaarium Lõuna-Soome ehk perifeerne Eesti on ilusti juba 2007 a realiseerunud. “Kuhu edasi” diskussioon jäi selle põhjal küll üsna nõrgaks, millegipärast laskusid Andrus Ansip ja Tiit Vähi väga põhjalikku kronoloogilisse ülevaatesse, millise reformi milline peaminister 1990-2000 aastatel algatas, aga tuleviku suunas jäid mõtted märksa üldisemaks: teadus, haridus, liberaalne keskkond.
- Erki Raasuke oli üllatavalt rahulik käsitledes Euro hilinemise teemat. Jäi tunne, et suur vahet polegi, kas tuleb 2011 või 2025. Euroga seotud oma valuuta ja valdavalt europõhiselt laenavate pankade seisukohast… ilmselt tõesti? Hoopis eurokriteeriumite täitmise kiirendamiseks tehtavad rapsivad liigutused võivad pankade jaoks olulist majandusstabiilsust märksa enam kõigutada.
- Raivo Vare tegi säravat tööd kogu päeva juhtimisel, küsimused teravad, diskussioon kontrolli all ja kõik minutipealt ajakavas. Mul seisab samalaadne roll järgmisel nädalal ees, loodan õppust võtta.