Keeruliste harmooniate ja loostruktuuride kiuste mõjub Andrewsi muusika lihtsa ja õdusana, justkui oleks mees muusikasse üle kandnud ühe õppejõu soovituse noortele juristidele – “mõelda kui filosoof, rääkida kui talupoeg”. Jah, just nii hea see ongi – sõnu valides või mitte. Ajatu temaatika. Samas näiteks “Going To a Town” kõlab vägagi ajatult – nagu lahutuse läbi elanud Burt Bacharach. Isegi Scorpionsi “Still Loving You” bossanovastamine ei tundu tema poolt liiga totaka teona… Igatahes on see plaat järjekordselt huvitav sooritus eklektilise lähenemisega Mice Parade’ilt. Selle tõttu tuleb hinne samuti keskpärane.
Mis plaadist jutt? Kes kirjutas?
Näpunäide tulevasele (plaadi-, filmi-, etenduse-, …-)arvustuse kirjutajale. Kui tahad hirmsasti kõlada nagu Tõnis Kahu, aga midagi muud diipi peale “akustilisteapokalüptiliste kõlakatedraalide” (aitäh, Andres, meenutamast!) ei tule pähe,
-
võta nt Areen (ülaltoodud näites see number)
-
korja kokku iga arvustuse viimane lause
-
korrigeeri artisti-, plaadi- ja loonimed
-
keeleliselt jäta nagu on.
Tulemus on kunstiliselt nauditavam kui enamik arvutite poolt genereeritud luulet. Ja sisult raskesti vaidlustatav.
Inspiratsioon selleks harjutuseks hiljuti kuuldud Kreisiraadio kordussaatest, kus DJ Toorik “arvustas” väga “intellektuaalselt” albumit “Pain (Valu) & Bride (Pruut)”.