Esmaspäeval toimus minu jaoks teine (esimesest juttu siin) Informaatikanõukogu koosolek. Istungi päevakorra ja materjalide seast soovitan vabamal pühadehetkel soojalt tutvuda kolme failiga:
- Lauri Tammiste ülevaade majanduse olukorrast (PPT)
- Vaho Klaamanni ülevaade Eesti IKT ärist (PPT)
- Tõnis Lukase ülevaade IKT hariduse olukorrast (PPT)
Kogupilt peaks eriti huvitav olema neile, kes kas jutlustavad majanduse pehmest maandumisest ja “normaalsetest lühiajalistest korrektuuridest”. Justnagu midagi välist, meist sõltumatut tuleks ja läheks – pärast tormi tuleb varem või hiljem päike välja, ilma et me ise selleks midagi teha saaks peale ära kannatamise. Vahelduseks puhastele emotsioonidele tasub minu arust siiski ka fakte vaadata, et leida neid punkte, kus majanduses ja ühiskonnas midagi teisiti tegema võiks hakata:
Aastal 2007 on Eesti riik kus pea kolmandik SKPst tuleb kinnisvaraärist ja ehitusest. Kolmandas kvartalis on seejuures ära kukkunud sisetarbimine, eksport ja import. Aga tootlikus kasvab meil 4% (hmm?) ja palgad 13% (ITK sektoris 33%!) tasemetel veel edasi. Laenujääk on 160% SKPst.
Kõige rohkem inimesi töötab Eestis valdkondades, kus nende tootlikkus on kõigest 200-300 tuhat krooni aastas. Kõlab nagu keskmise palga ja otsekulude lähedane suurusjärk, kust midagi üle ei saagi jääda. Teadusmahuka äri kohta me riigina eriti statistikat ei kogu (kui üks vapper kodanik Vaho seda just käsitsi mööda statistikaameti kahtekümmet klassifikaatorit ja firmade majandusaruandeid kokku ei ajaks) – kasutusel on ühisnimetaja “veondus, laondus, side”?! Investeeringud teadus-arendustegevusse on meil kasvanud üle 1% SKPst… sest olemasolevate inimeste palgad ju kasvavad. Riigi ca 40,000st ettevõttest raporteerib end T&A-ga kokku puutuvaks tervelt 357 tükki. Ja omakorda kolmveerand neist ekspordib vähem kui 10% oma tegevuse tulemusest.
Kitsamalt ITK sektorit vaadates kasvab see rahuldavalt, +17%. Aga tükkideks lahti harutades selgub, et ilma riistvaravahenduse ja telekomideta (mõlema ekspordivõimalused sisuliselt puuduvad) jääb järele üks väga killustunud kogum sadadest firmadest, mis annavad kokku tööd ehk mõnele tuhandele inimesele ja sisuliselt “elavad kuidagi ära” 10% kasumlikkusega. Kogu riigi seisukohast märkamatu panus.
Kõrge lisaväärtusega teadmistemahukas äris sõltub kasv ainult inimestest, kes teenust pakuvad või kelle ajutööst tekib suure võimendusega eksporditav toode. IT kõrgharidussüsteem toimib meil täna väga huvitavas rütmis – igal aastal astub ca tuhat inimest ülikooli ja teisest otsast ca tuhat jätab selle pooleli. Ja pea poole vähem lõpetab.
Selline seis. Kui kiire, lühiajaline ja kokku laenatud “kasv” ära kukub, mida ta juba teeb, siis sellist osa majandusest, mis kogu ühiskonna raskuse enda peale üle võtaks, lihtsalt ei ole olemas. Sellises olukorras saab maandumist pehmeks nimetada ainult siis kui see toimub oma olemuselt pehmesse kohta, kus päike enam ei paista.
Jah, loodan, et Informaatikanõukogu saab uue tõusu eelduseks olevaid struktuurseid muutusi pisut mõjutada. Motivatsioon ja dialoog selleks on olemas. Aga väljapääs ei ole ühe nõukogu, ühe valitsuse või ühe firma pingutuses. Mida näiteks Sina isiklikult 2008. aastal teisiti tegema hakkad?