Möödunud nädalal algas suurem lärm ei tea kust välja ujunud Töölepingu seaduse eelnõu teemadel. Tunnistan ausalt, et ma ei ole eelnõud ennast veel lugenud. Ja närvide säästmiseks ka suuremat osa üliemotsionaalsetest (põgusalt peale vaadates tundub, et sisulise aruteluni pole esimese ähmiga veel jõutud) reaktsioonidest.
Küll aga mõtisklesin pisut, mis on praegu kehtiva, sisuliselt nõukogude-aegse tööõiguse — millest kumab selgelt läbi kurja kapitalisti ja kannatava proletariaadi vastandamine — juures need asjad, mis on mind häirinud ja mis parandamist vajaks.
Töösuhted on samavõrra unikaalsed kui nendes osalevad inimesed. Ei ole võimalik kõiki ühe mütsiga lüüa. Tegutsen tööandjana viimased 10 aastat valdkonnas, kus talenti tuleb ajada taga tikutulega ja tuleb nahast välja pugeda, et õigeid inimesi motiveerida just sinuga, mitte konkurendiga koos tööd tegema. Nähtust nimega “töötu” ei ole praktiliselt olemas, ühest ettevõttest lahkuja on tavaliselt 24 tundi hiljem teises tööl. Kui see on tema vaba valik ja ta ise vahepeal aega maha ei taha võtta.
Mõned näited olukordadest, mille õiglast lahendust peaks saama ettevõtja ise otsustada, ilma laest ette kirjutatud piiranguteta:
Spetsialist A on teinud neli aastat suurepärast tööd. Ettevõtte fookus on aga muutunud ja tema teeneid enam ei vajata. Viisakalt lepitakse kokku tema lahkumine ja kompensatsioon, millega ta rahul on.
Spetsialist B palgati tegelema neljakuulise projektiga. Katseaeg lõppes kahe kuu järel, kuid alles projekti lõpus selgub, et ta oli selle sisuliselt nässu keeranud ja osavalt oma vigu varjanud.
Küsimus: kas on mõistlik, et seadus kirjutab ette, kui palju kumbki neist hüvitust peaks saama, teadmata, mis tööd nad tegid, kui palju väärtust lõid või hävitasid? Võtame vastuseks suvalise summa, nt kahe kuu palk. Minu arust on seda esimesel juhul vähe ja teisel juhul… kaks kuud liiga palju.
Või teine näide.
Kahe asutajaga tehnoloogia-startup on tõstnud A-ringi investoritelt miljon krooni. Pannud oma tegevuse käima, palganud 3 inimest. Aasta hiljem on rahad otsas, ja B-ringi investorite kaasamine venib. Kuigi äri tasapisi areneb, on selge, et püsikulud on liiga kõrged ja asutajad on sunnitud oma paari palgalise teenetest kahetsustundega loobuma. Jäigalt ette kirjutatud summad ja tähtajad seaduses võivad selle firma puhul tähendada vahet, kas nad jõuavad oma B-ringi ära oodata või panevad kohe poe kinni. Kumb oleks päeva lõpuks riigile kasulikum?
Jah, suures õmblusettevõttes või hiidfarmis on lood ilmselt teisiti, töötajaid käsitletakse tihtipeale rohkem mehaanilise töövahendina, kes enda ja oma õiguste kaitsmisel ise hakkama ei saa ja välist sotsiaalset toetust vajavad.
Minimaalne mis riik teha saab, on tagada seadustega nii teadmistemahukale kui “vanale” majandusele keskkond, kus mõlemad edukalt toimida saavad. (Jätaks hetkel isegi kõrvale küsimuse, kas riik peaks üht või teist majandusharu eelistama, keskkonnaga toetama ja soodustama).
Kõige lihtsam viis sellist keskkonda luua on õhuke riik, kes oma kodanikele (ja ettevõtetele) võimalikult vähe ette kirjutab, kuidas need täpselt toimima peaksid ja mislaadi kokkuleppeid omavahel sõlmida tohiksid. Sellise lähenemise musternäide on minu arust võlaõigusseadus – paindlik, arusaadav, liigseid erandeid vältiv. Mille peale on hea sõlmida selliseid kokkuleppeid, nagu vaja on. Ja samas kindel olla, et need osapoolte jaoks vett peavad.
Teisisõnu, tahaks seadust, mis ei eelda, et nii tööandja kui -võtja on juhmid ja ise endaga hakkama ei saa. Võlaõigusseaduse õhukest laiendust.
Konkreetsele olukorrale vastavad tingimused lepitagu kokku töölepingus, osapoolte vahel, kes ka tegelikult teavad, millisest olukorrast juttu on. Mulle tundub, et Eestis nimetatakse täna “lepingu läbirääkimiseks” ainult vestlust palganumbri teemal, ühegi teise punkti üle enamasti ei vaielda, sest see tuleb niikuinii seadusest.
Ahjaa, ühte asja tahaks veel. Aru saada, mille eest ma maksan töötukindlustusmaksu. Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi (ei ettõtjat ega töövõtjat), kes oleks toda raha peale pangaarvelt lahkumist hiljem kohanud. Teeks nii, et kui keegi reaalset sotsiaalset töötu-abi vajab, siis kasutakski seda jõudsalt kosuvat potti, mitte ei läheks uuesti ettevõtte kassa kallale?
Nüüd siis tagasi konkreetse seaduseelnõu juurde, kas ta aitab ülaltoodud olukordi varasemast paremini lahendada? Toetudes neile, kes põhjalikumat analüüsitööd on juba jõudnud teha – tundub küll:
PS: Vormiliselt teemal, kes, kuidas, millal jne ettepaneku kirjutas, teistele näitas või ei näidanud, käratsetakse juba piisavalt. Räägiks sisust?