3 min read

Kuidas jõuda mugava E-Eestini? (ehk nimeseikluste lõpetuseks)

Möödunudnädalane postitus lapsele interneti vahendusel nime panemisest tekitas uskumatult palju tähelepanu ja vastukaja.

Siinse tagasihoidliku blogi puhul on 500 unikaalset lugejat ühe sissekande kohta päris märkimisväärne tulemus. Kui aga püstitatud teema korjab üles peavoolu-meedia (nagu seekord EPL), siis lisandub lugejaid tuhandeid. Ehk siis veelkord näide sellest, kuidas meediapiirid hägustuvad.

Tahaksin tänada ja tunnustada RISO pealikku Margus Püüat kes EPL loo kommentaarides võttis vaevaks ausalt ja otsekoheselt, oma pärisnime alt ja õige meiliaadressiga teemat kommenteerida. See tekitas veel mõtteid:

Ma olen tema mõttega täiesti nõus – E-Eestis on tegelikult olemas juba suurepärane infrastruktuur (andmekogud ja nende vahelised liidestused). Mis on aga ajale jalgu jäänud, on kiht selle tehnoloogilise vundamendi ja inimesest kasutaja vahel.

Ega tegelikult ju ei ole peale meie eriti riike, kus kodanikel oleks luksust viriseda oma lapse registreerimise või maksuametiga interneti kaudu suhtlemise kasutajamugavuse üle – suuremas osas maailmast saab ehk enamasti jutuks võtta järjekorra pikkust või teeniduspunkti lahtiolekuaegu. Aga see fakt iseenesest ei tohi tähendada loorberitele puhkama jäämist – suutsime ehitada selle vundamendi, peaks ka seinte värvimine jõukohane olema.

Marguse üleskutse koostööle erasektoriga on mõistetav ja hea algus. Paar eriti häirivat asja (kasvõi sellesama X-Tee nägu) saaks kindlasti Teeme Ära stiilis laupäevaku korras lahendatud. Aga maailma parimate (olgu nad siis eesti soost või mitte) kasutajamugavuse gurude või veebidisainerite kaasamine e-riigi kõpitsemisse ei saa lõputult toimuda pelgalt isamaaarmastusest. Ma näen kahte suurt probleemi:

  • Mida meie majandus täna tegelikult vajab on parimate teadmiste eksport. Nende resursside siseriiklikul rakendamisel on väga suur alternatiivkulu.

  • Eesti riigihangete seadused sobivad jätkuvalt 2300 punase tellise ostmiseks mõõtudega X, Y ja Z, kõige odavamalt pakkujalt. Mis te arvate, kas kõige helgem UI-disainer Skandinaavias viitsib praadida 8 nädalat oodates, kas tema riigihankepakkumine läheb läbi või jõuab mõni vahva kohalik (parteisõprade) arvutifirma oma paarituhande eurose pakkumisega käpa vahele? Või teenindab ta sel ajal mõnda seksikamat klienti?

Kreatiivsed, tulemusrikkad lahendused eeldavad kreatiivset tellijat. Miks ei võiks ühe Euroopa Liidu riigi ühtse e-riigi näole disainerite leidmise protsess tuua kokku vähem gurusid kui KuMu või Kunstiülikooli rahvusvahelised arhitektuurikonkursid, kui seda õigesti korraldada?

Tagasi tulles kommentaatorite juurde. Ma kardan, et näiteks anonüümne mõttehiiglane “pro bono” sealt on riigiametnik, kes tegeleb meile infosüsteemide arendamisega (või teevad tänapäeval kõik lehelugejad RIKil ja RIAl vahet?). Saab minu ja Sinu maksurahade eest palka, isegi neil päevil kui riigieelarvet kärpida vaja on. Kui selline kriitikataluvus ja suhtumine on vähegi levinud, siis on Margusel ja tema progressiivsetel kolleegidel edasi liikuda raske. Väga raske.

Lõpetamaks positiivsemal noodil.

Laupäeval käis abikaasa Perekonnaseisuametis paberite järel. Perekonnanime kuuldes küsis teda teenidav tädi, “ah teie mees oli siis see kes meist selle artikli kirjutas?* Aga täiendas siis, et ta on rahul, et probleem tõstatati, ehk nüüd pannakse tähele ja lahendatakse.

Ja ise täna käisin E-Maksuametis maamaksu saldot vaatamas. Varasema kümnekonna kliki asemel kulus nüüd kaks. Uus kujundus on suur samm edasi!

comments powered by Disqus