Avastasin üllatusega, et vastsündinud lapsele interneti vahendusel nime panemine on mõnevõrra kõrgema barjääriga tegevus kui loodus sellesama lapse saamisel ette seab.
Perekonnaseisuamet (nagu see maja seal Pärnu maanteel) on vist kohaliku tähtsusega asutus? Teen närvid kõvaks, et taas kord läbida tallinn.ee lootusetult haiget navigatsioonipuud. Sünni registreerimise lehel räägitakse paberist ja kohaleilmumisest, ei sobi. Täpsemat lugemist pakkuvalt Perekonnaseisuameti veebilehel on sisu sama meeleolukas nagu aadressikuju: http://www.tallinn.ee/g4253s505
[loe edasi…]
(Täiendatud: siiski-siiski, ühel neist veebilehtedest siiski leidus ka värvilise tabeli veerg “menetluse käik”, mille all ka “e-teenus registri kaudu”, kuid esimesel läbimisel ei suutnud ma seda tuvastada, rääkimata selle alt pisikesel kolmnurgal klikkimisest ja lisainfo lahti voltimisest)
Järgmine peatus – Eesti.ee. Elukaar -> Laps -> Imik ja Väikelaps -> Sünni registreerimine. Lehekülg soovitab pöörduda erinevatesse asutustesse. Ja lisavõimalusena pakub lugeda sõbraliku nimega dokumenti “Perekonnaseisuaktide koostamise, muutmise, parandamise, taastamise ja tühistamise ning perekonnaseisutunnistuste väljaandmise kord“. Too kahjuks ei sisalda sõna “internet” – rohkem ei loe.
Äkki X-Tee? Lahkun silmavalu ja tühjade kätega – nime tahan panna, mitte toetusi küsida.
Vahepeal on abikaasa lugenud foorumeid ja väidab, et ikka Eesti.ee on õige koht. Teine katse algab otsinguga, milel tulemuseks leht “Mida peaks tegema pärast lapse sündi“. Nüüd siis sajakroonine vihje – lehe sisu (“…perekonnaseisu asutuses lapse sünni registreerimine ja lapsele nime panemine. Kaasa tuleb võtta…”) tuleb ignoreerida, leida paremal navigatsiooniribalt pisike plussmärk “Konkreetsed teenused” jaotuse eest ja – voila! Lapse sünni registreerimine.
(Suurest õhinast ei hakka ma isegi hetkel juurdlema, miks seda tegevust nimetatakse sünni registreerimiseks, mitte nime panemiseks. Kui mul on olemas laps, kes on sündinud haiglas ja kellele on eraldatud isikukood, siis võiks teatud loogika järgi eeldada, et sünni toimumise fakt on juba kuskil registreeritud?)
Aga kõik see ülalpool läbi elatu siiski kahvatab kui kätte jõuab avalduse vorm ise:
Võin kinnitada, et värske lapsevanema rõõmu ja elevust ei kahanda miski võrreldavalt bürokraadiga, kes paneb sind juurdlema erinevate surnult ja mittesurnult sündimise viiside üle, mida rippmenüüst valida. Ja milline õel värdjas pakub kõigile värsketele noortele Eesti emadele seni sündinud lastest ellujäänute vaikimisi väärtuseks null?
Ma ei ole eales näinud infosüsteemi, mis sellises ulatuses ignoreeriks inimest, kes seda kasutama peaks.
PS: tänan küsimast, lapsega on kõik suurepärases korras.