Käsil on tihe meedianädal… EPL Tehnika ja IT lisalehes ilmus üks minu allkirjaga juhtkiri. Millegipärast aga toda erialast lisalehte internetti ei riputata, seega jääb üle jälle blogipostitus:
Helge tulevik ja Lollide saar
Mida see tähendab, kui üks tsivilisatsioon on miljon aastat vana?” küsis kosmosemees ja rahvavalgustaja Carl Sagan. Meil on mõne aastakümne jagu kogemust raadioteleskoopide ja kosmoselaevadega. Miljonite aastate vanune arenenud tsivilisatsioon on meist sama kaugel, kui meie oleme ees galaagost või makaagist.”
Millistes mastaapides me mõelda tahame? Viieaastase perspektiiviga? Kahekümne? Viiesaja tuhande? Äge on kuulata, kui teoreetiline füüsik ja teaduse populariseerija Michio Kaku räägib tehisintelligentsi tulevikust. Või sirvida ajakirja BBC Focus kaanelugusid: „Kas kosmosereis on tervisele halb?” „Inimene 2.0.” „Kuidas ehitada planeeti?”
Selles kontekstis tundub õhematest teleritest, Skype’i hologrammkõnedest või öösel salvestatud unenägude YouTube’is ettemängimisest kirjutamine kuidagi mage. Nagu lati alt läbi jooksmine.
Muidugi, tulevikus on kõvasti tulevikutehnoloogiat. Õhukest ja jämedat. Vilkuvat ja virtuaalset. Paigalenaelutavat ja äratransportivat. Kõik need vidinad jõuavad kindlasti kunagi ka lugeja kodulinna kaubandusvõrku. Või tulevad posti ja netivooliku
kaudu koju. Aga mul kripeldab üks teine asi hingel. (Hoiatan: Järgneb karikatuurne, illustratiivse iseloomuga üldistus.)
Nimelt see, et me kipume nii tänasest kui ka homsest tehnoloogiast mõeldes käituma liiga laisalt. Nagu marakannid Nossovi raamatus „Totu Kuul” kirjeldatud Lollide saarel. Koolakõrs suus, pluus popkornipurune, vaim lunimas järgmist sädelevat kaadrit, mis mõtte kuskile ära viiks.
Me oleme passiivtarbijad, tehnoloogia ja tuleviku loomisse panustamisest kõrvalehiilivad hedonistid. See õigus on muidugi püha ja peab meile jääma. Õnneks hoolitsetakse selle eest, et üks või teine tehnoloogiline idee teostuks ja me elu senisest mõnusam oleks.
Häda on ainult selles, et tõenäoliselt hoolitsetakse seda mõnusat olemist võimaldava tehnoloogia eest kusagil kaugel. Mitte Eestis. Ja sellest on kole kahju.
Olin septembris Pärnus ja kuulasin lugusid teadmistepõhise Eesti visioonidest, kui sõber saatis sõnumi eestlaste väärtushinnanguid tutvustanud Emori ürituselt: „71% eestlastest oleksid kõige õnnelikumad kui nad istuksid kodus ja ei teeks midagi. Seejuures vaatavad nad päevas 4,5 tundi telekat”.
Müütiline Ameerika unistus on seotud oma potentsiaali saavutamisega läbi raske töö. Eestlastena oleme ausamad. Meie õnne tipp on teleka ees molutamine. Järelikult eelistame, et tehnoloogilised, majanduslikud, kultuurilised, sotsiaalsed saavutused sünniksid kellegi teise jõupingutuste tulemusena. Ent kui nii, siis mida ütleb see meie
olemuse ja püüdluste kohta?
Needsamad 71 protsenti kineskoobisõpru peavad kodumaist innovatsiooni kindlasti väga oluliseks. Nagu ka sellesse investeerimist, haridussüsteemi reformimist, maailmatasemega inseneride koolitamist ja muid tähtsaid asju. Küllap tunnevad nemadki uhkust, kui eestlastest programmeerijaid, suusatajaid, väravavahte ja dirigente
maailmas tunnustatakse. Siis kleepub ju kullatolmu endalegi külge. Ilma et peaks diivanilt tõusma.
Keerasin vinti meelega äärmuslikumaks. Asjad ei ole nii must-valged, ent samuti ei tohiks takerduda seda või teist puudust põhjendavatesse nüanssidesse. Eestis on tarku, ärksaid ja meie kõigi tulevikku – ka tehnoloogilist kujundavaid päid. Aga mulle tundub,
et nende aur hakkab tasapidi välja jooksma, hoolimata vahepeal silmi pimestavatest võitudest.
Seega, mida võiksid teha sina? Ja juba homme, et su kokkupuude ülehomse innovatsiooniga ei toimuks pelgalt selle tarbimise kaudu? Vaid et saaksid öelda:
„aitasin sellel tootel maailma sündida”.