Loen eilsest Eesti Ekspressist ja imestan:
Sulev Vedler: Eesti tahab saada teadmistepõhise majandusega arenenud riigiks.
Priit Perens, Swedbank Eesti juht: Kõrgtehnoloogiline tootmine on eesmärgina hästi ilus ja sümpaatne. Aga see ei ole see asi, millega me majanduse vee peale toome.
Enamik inimesi teeb meil suhteliselt lihtsaid asju.[…]
Esiteks, me ei konkureeri hiinlastega. Me konkureerime Soome, Rootsi, Saksa tööjõuga. Meie keskmine palk on nende keskmisest täna vaid 20-30 protsenti. Seal on ruumi minna veel küll ja küll.
Oluline on, et kui sa teed keskmise tehnoloogilise tasemega toodangut, teed seda hästi ja oled valmis tegema väikesi partiisid, siis oled edukas.
Üritan nüüd nuputada, kas tuleks meelde mõni riik, mille “majandus on toodud vee peale” “lihtsate tegevustega”, millega tegeleb “enamik inimesi”? Ja kuidas täpselt otsustab üks miljoniline linn-riik Euroopa perifeerias, et ignoreerib globaliseerumist kui sellist ja valib endale “konkurentideks” sobivad 2-3 kõrgema elustandardiga riiki kuskilt füüsilisest lähedusest. Ja siis valib nendega võistlemise pikaajaliseks strateegiaks hinnadumpingu, seejuures ignoreerides kõiki teisi konkurente, eriti Aasiat? Ja “keskmise tasemega toodang” “väikestes partiides” edukriteeriumitena?
Ilusat innovatsiooniaastat teilegi, kallis Swedbank! Ja edu sellise “visiooniga” Eesti kasumlikul finantseerimisel ka kümne aasta pärast.