Sõber Toivo püstitas sellel nädalal ACTA-teemaliste arutelude lainel oma Facebooki-seinale sellise küsimuse:
Toivo Annus:
Mõni leimab internetis, mõni teine Riigikogu kõnepuldist. Mõnda like’vad maikades arvutinohikud, mõnda teist jälle sõbralikud vuntsidega rahvasaadikud. Igaühel oma meedium kus end koduselt tuntakse ja seda ei saa ju pahaks panna. Rohujuure tasemel lällamine ja meemide ehitamine väga midagi ei mõjuta, plakatitega meeleavaldused ei tundu ka optimaalseim viis elukorralduse suunamiseks. Küsimus ise pole triviaalne aga oma mugavustsoonis meemitamise ja “peame arutama” poliitudu vahele vahele tahaks näha päris inimeste – aga selliste vähe mõjukamate – seisukohti. Nt Jaan Tallinn Presidendi mõttekoja liige, Sten Tamkivi Peaministri ümarlaua külaline (?), @LinnarViik valitsuse nõunik (?), @OttPärna – AF juht, Andres Jõesaar Ringhäälingunõukogu liige, Andrei Korobeinik riigikogu liige – kui te täna peaksite ACTA osas ise hääletama, siis kas hääletaksite pigem poolt või vastu? Kas ja kuidas olete või kavatsete valitsust/ametnikke/seadusandjat olete selles osas nõustada?
Soovitan järgnenud vastuseid kõiki lugeda, aga kuna Toivo katsub seal edasisi arendusi vaos hoida, siis rist-postitan oma arvamuse (täiendatud ja linkidega varustatud kujul) ka siia. Juhul kui kellelgi tekib sellele mingeid täiendavaid küsimusi või mõtteid – laske aga tulla.
Kitsamalt ACTA osas võttis Andres Jõesaar sõnad üsna suust, nii ebamäärase ja mitmetitõlgendatava teksti puhul sõltub kõik paljudest pisikestest järgmistest (rakendus)otsustest, mitte niivõrd sellest, kas praegu see üldsõnaline tekst saab allkirjad või mitte. ACTA seatud raamides saab korda saata kuritegelikke lollusi, aga saab ka õlgu kehitada ja üsna nii edasi elada, nagu Eestis praegu.
Seda juttu, et me “ACTA pärast Eesti seadusi ei muuda” võtan demagoogilise pooltõena. Näiteks on minuteada justiitsministeeriumis töös uus autoriõiguste seadus. Ilmselt küll, et seda ei tehta “ACTA pärast”, aga paljugi, mis sinna kirja saab, saab olema konfliktne üsna samal maailmavaatelisel skaalal, mille üle praegu vaieldakse. Ja mis iganes järgmine seadus 5-10a jooksul selles valdkonnas veel muutub, vaatab muutja ikka üle õla ACTA poole tagasi, et sellega mitte vastuollu minna – nagu iga muu rahvusvahelise lepingu puhul, mida me sõlmime.
Nii et viimase nädala jooksul olen hoopis mõelnud, et äkki oleks konstruktiivne tõmmata fookus kitsalt, binaarselt “ACTA jah/ei” käralt nende teiste, Eesti internetikasutajate ja -arendajate elu otseselt puudutavate kohalike seaduste peale. Kuna kõik osapooled on oma deklaratsioonides ühel nõul, et internetivabadused on jube olulised, siis äkki vaataks üle, et hoopis need on selgelt ja kaasaegsele ühiskonnale sobilikult kirjas, ACTAst sõltumatult. Natuke on Infoühiskonna teenuste seaduses, osa hirme seotud ja Elektroonilise side seadusega, isegi Põhiseaduses (p 39, 43, 45 jne).
Aga asi ei ole ju masinates, teenustes, sides ja bittide kopeerimises. **Äkki oleks aeg küps Interneti__kasutaja__ õiguste ja kohustuste seaduseks?**
Mis ma ise selles suunas teinud olen / teen on peamiselt kahte liini pidi:
- ITL juhatuses ja liikmeskonnas on teema kuum ja sektori esindajatena küsitakse meie hinnanguid ja arvamusi erinevatest ministeeriumitest, kes seda paberit käsitlevad. (vt ka ITL presidendi Taavi Kotka vastus Toivole)
- President Ilvese nõunikuna olen tema õigusnõunikule Ylle Madise-le jõudumööda abiks presidendi seisukohtade kujundamisel sellel teemal.
Peaministri ettevõtjate ümarlauda on mind kunagi küll paar korda kutsutud, aga esiteks ei ole kuulnud, et ACTA teemal midagi sellist plaanis oleks ja teiseks on too formaat olnud… pigem loeng kui seminar.
Ahjaa, kui riigikokku kuuluks, siis hääletaks ACTAle vastu enne kui need ohustatud internetikasutajate õigused kohalikes seadustes selgelt kaitstud ei ole. Ja natuke selle pärast ka, et kõik need isiklikuks keeravad teerullimeetodid peaministrilt, ametnikelt ja autorikaitsjatelt on kodanikuna solvavad.
Ja nüüd siis paar päeva hiljem täienduseks veel mõned mõtted:
Eestil on neil teemadel maailmale anda
Tunnistan, et jäin oma esialgses ülaltoodud mõttekäigus asjatult liiga Eesti-keskseks, lugege palun kindlasti Linnari arvamuslugu tänases Postimehes, kus ta endale neid piire ei seadnud. ACTA ja selle poolt välja kraabitud pinnaalused pinged on universaalsed kogu Euroopa ja tegelikult kogu maailma jaoks, ja üsna unikaalselt ühes hoomatavas ajalises aknas. Oleme Eestile kogunud kahekümne aastaga piisavalt arenenud e-riigi usaldusväärsust, edulugusid, müüte ja mainet, et internetiajastu inimõiguste osas olla rahvusvaheliseks teenäitajaks, julgete ideede ja lahenduste välja pakkujaks. Meid kuulatakse rahvaarvu ja majandusliku võimu kohta ebaproportsionaalse tähelepanuga. Ja liidriks kipuvad saama ja jääma need, kes sellistena käituvad.
E-kodanike juhtimisest
Peaminister Ansipi kõrge kaarega käitumise kohta on siiani kõige ilusama paralleeli leidnud Krister Paris siin. Ootamatult (kas tõesti?) hakkab selguma, et e-valimistel oma e-riigi etteotsa esindajaid valiv rahvas vajab sinna inimesi, kes ka ise satuvad vahest Twitterisse või Facebooki või tasuta wifi-levialasse Creative Commons litsentsiga fotosid sirvima või Soundcloudist konglomeraatide vahendamata heliloomingut kuulama. Selliseid juhte, kellele ka isikliku kogemuse põhjal tundub, et vajadus trikitada VPN-ühenduste ja välispankade krediitkaartidega selleks, et legaalselt olla osa “Lääne kultuuriruumist” on üsna sama tõsine probleem nagu lennuühenduste vähesus, kui meie eesmärgiks on hoida siin maalapil elamas eestlasi-eurooplasi.
Andrus Ansip ei ole muidugi kaugeltki ainus “eelmise aja” mees, kellele need teemad täiesti läbi kogemata – aga paistab oma kõrgelt toolilt muidugi kaugemale ja on otsustanud oma ignorantsi hoopis alla joonida.
Kaitset vajavad autorid, mitte isehakanud esindajad
Kuigi ma ise hetkel ei investeeri aega pikematesse filosoofilistesse mõtisklustesse autoriõiguste olemuse üle muutuvas maailmas, ei tule see, mitte minu hoolimatusest või huvipuudusest, vaid sellest, et seda teevad praegu paljud minust targemad ja paremad kirjamehed. Viimati loetutest soovitan:
- Jaagup Irve Memokraadis: ACTA ja usaldus
- Rick Falkvinge: Keegi ei nõudnud külmikumaksu (Peeter Mõtskülaeestikeelses tõlkes)
Ma siiralt loodan, et kogu sellest trallist väljumisel võtab autorite võim dikteerida oma teoste tarbimise tingimusi oluliselt järele sellele, mida tehnoloogia tegelikult võimaldaks. Ja saab teistpidi oluliselt kärbitud läbipaistmatute vahendusorganisatsioonide õigustamatu kümnisevõtt.
Kalev Rattus on läinud sel nädalal juba nii kaugele, et on avalikult süüdistanud tema töömeetoditele selgelt vastanduvat ITLi lausa miljonite kroonide suuruses altkäemaksus koalitsiooniparteidele, et EAÜ lobistatud “tühja kasseti tasu” nimelist piraatlus-trahvi Eestis mistahes salvestusvõimalusega elektroonikaseadmele laiendada. USB-portidega teleka omanikuna tundub mulle absurdsena väide, et puhtalt see fakt teeb minust piraadi ja õigustab mõne protsendi koorimist mitte enam tühjalt salvestusmeedialt (0.20 EUR) vaid näiteks suvaliselt LED-paneelilt (2000 EUR).
ITL juhatuse liikmena kavatsen selle IT-sektorit koondava seltsi tegevusi terve mõistuse säilitamisel digitaalses maailmas seda jõulisemalt toetada, mida vähem Rattus oma jätkuvate solvangute eest vabandab.