3 min read

Erakond kodanikkonna vastu

Mai lõpus, Reformierakonna rahastamisskandaalide alguskeerises, kui lehetoimetustesse olid juba jõudnud värsked materjalid selle kohta, “kes selle asja taga siis ikkagi täpselt uut parteid teevad” (loe ühte, kahjuks valet vastust nt siit), toimus Twitteris üks selline mõttevahetus:

alari rammo @alarirammo

@ottlumi @janekluts sellest parteid ei saagi aru, et kui nad kuradid uut erakonda ei moodusta, miks ja mida nad siis tahavad.

Ott Lumi @ottlumi

@alarirammo @janekluts selle vastu ei vaidle.eks me peame esimest põlvkonda vabakondlased ja parteilased üleelama

Sten Tamkivi @seikatsu

@ottlumi umm “esimese pôlve vabakondlased”? niisama, mitteparteilisi kodanikke, kel oma arvamus on vast varem ka eksisteerinud?

Ott Lumi @ottlumi

@seikatsu esindus-ja osalusdemokraatia kokkupõrge on teada fenomen noortes demokraatiates.võimuvahekordade vähene institutsionaliseeritus

Ma ei olnud küll ka siit edasi filosoofiliselt nõus, et probleemi iva siin on “vähene institutsionaliseeritus”. Ma arvan, et ühe Eesti riigi inimese suhe oma riiki võiks olla institutsionaliseeritud nt läbi kodakondsuse piisavalt, et lubada tal ka valimistevahelisel ajal nokk lahti teha, sõltumata sellest, milliste vaba- või muiduühenduste koosseisu ta täiendavalt selle riigi õigusruumis kuulub.

Aga mingi probleem on siiski olemas, millest muidu kriisiolukorras avalduv, kaalutletud tegevust halvav hirm, et “nemad seal” tahavad ilmselt parteid teha. Nüüd vahepealsetel nädalatel lisandunud paar infokildu tekitasid mul ühe äratundmise.

Lubage illustratsiooniks tsiteerida:

Andrus Ansip, Reformierakonna üldkogul:

Kõlapinda hakkavad saama need, kel pole endal ühtegi lahendust ja kelle poliitilise kapitali moodustab paradoksaalne hüüdlause „mina pole poliitik!“, mis justkui annaks lunastuse kõigeks ning vabastaks vastutusest.

Rain Rosimannus, Facebookis:

[…] Põhiline on see, et vähemasti ühes parteis, mida ma tean, me vaidleme neid küsimusi aastast aastasse uuesti, oma liikmetega, programmi koostamisel. […] Ainult et sellest kaasamisest ja debatist ei saagi osa need, kes on otsustanud olla kohtumõistjaiks väljaspool ja distantsil. See ongi osaleja privileeg.

Meelis Atonen, samuti üldkogul:

Kaua poliitikast eemalolnuna sain ma šoki, kuidas asjad eskaleeruvad, et inimene niimoodi peab minema ajalehte artiklit kirjutama.

Ja siit üks tähelepanek, mis võiks ehk olla abiks mõne partei ajutrustile, mõtestamaks iseenda tulevikku ja enda suhet ülejäänud ühiskonnaga:

Mulle tundub, et teie hädade algus, kokkupõrge osalusdemokraatiaga on selles, et tõmbate ühe jämeda “meie” ja “nemad” joone täiesti valesse kohta. Ma ei tea, kas on see noorteühendustest auesimeesteni kulgev läbimõeldud hierarhiaga süsteem, kus “omasid” hoitakse ja “äraandjaid” rapsitakse, mälestus ühendanud maailmavaatest või veel midagi muud, kust asi algab. Igatahes väljast vaadates tundub, et enda ehitatud klubilise, nt vahvate kollaste või roheliste lipukestega palistatud identiteedi piirist kujuneb keerulises olukorras lahingujoon, kuhu rajategi automaatselt barrikaadid, sest väljas on vaenlased.

Ma olen olnud viimased viisteist aastat paari läbimõeldud erandiga just Reformierakonna valija, maailmavaatelt liberaalne, ettevõtja, tööandja ja maksumaksja – noh, mäletate, selline, kellesuguste kõlakastiks seda erakonda kunagi tegema hakati. Ja nüüd loen, et nii partei esimees, pika-ajaline strateeg kui sellesse skandaali Ligile seltsiks saadetud saabunud kaikamees (parandatud Meelis Atoneni soovil, kuna mul tõesti ei ole alust arvata, et ta ei oleks oma väljaütlemistes vaba ja keegi teda “saatis”. Aga siiski meenutab mulle tema teemadevalik kaikamehe-definitsiooni siit) arvavad, et mul puudub “privileeg” teada saada, kuidas rahastatakse siiani minu hääle toel tehtavat poliitikat, sest see on partei liikmete vaheline siseasi? Really?

Proportsioonide meenutuseks, Reformierakonnal on 11144 liiget (allikas) ja viimastel valimistel said nad 164255 (allikas) häält ja Eestis elab 1294236  inimest (allikas).

Ma ei ole kindel, et isegi Sun Tzu’l tuli omal ajal pähe sõnastada mõni filosoofiline tsitaat olukorra kohta, kus kartmatu kindralstaap näeb nii kurja vaeva, et väljaspool “meie” 11 tuhandet ustavat sõdurit oleks tagatud, et 153000 senist liitlast tunneksid end “nende”, väliste vaenlastena.

 

comments powered by Disqus