Intervjuu Lennart Ruudale, ilmus ajalehes Postimees 6. augustil 2020. Allpool meie vestluse pikem üleskirjutus toimetamata kujul.
(Foto: Sander Ilvest)
Otsustasite juunis jätta päevatöö ja minna isapuhkusele. Kuidas see aeg läinud on?
Kuna see on meie neljas laps, pole lapsesaamine ja mähkmevahetus mulle midagi uut. Olla täiskohaga kodus muidugi on. Aga mulle väga meeldib. Suvi on olnud super. Jalutan tihti lapsevankriga, kuulan audioraamatuid.
Kindlasti on mul kasvanud austus kõigi nende naiste vastu, kes on lastega kodus. Kui oled harjunud tegema 10-tunniseid tööpäevi, aga nüüd on aega vaid 64 minutit päevas, et arvuti taga olla, siis see efektiivsus, millega kõik vajalikud meilid ära saata aitab mõista kui keskendunud peab olema iga noor ema.
Meie kohtumise põhjus on see, et te tahtsite Eesti idufirmadest rääkida. Öelge, mis valu on teil idufirmandusega kogu aeg pildil olla?
Tegelikult pole idufirmad isegi olulised. Oluline on see, missugune on Eesti majandus tulevikus. Kümme aastat tagasi ei olnud meil eriti idufirmasid. Täna on Eestis 1000 startupi, kes annavad tööd umbes 6000 inimesele. Need numbrid kasvavad igal aastal 20-25 protsenti. See tähendab, et aastaks 2030 võiks eksportivas tehnoloogiatööstuses töötada 10 protsenti tööjõust ning see võib anda 30 protsenti Eesti SKTst. See ei ole ainult visioon, see areng on juba reaalselt töös. Samas poliitikutelt kuuleme pigem mõtteid, mida võiks keelata ja tagasi keerata. Sellises olukorras on vaja anda pikemat vaadet.
Hiljuti muutsite iduettevõtteid koondava klubi nime Asutajate Seltsiks, eesmärgiga olla rohkem näoga eestimaalaste poole. Miks te tahate Eesti inimestele meeldida?
Ma tooksin välja kolm põhjust.
- Kui Elvast või Häädemeestelt läheb tark poiss või tüdruk pärast keskkooli programmeerimist õppima, võib juhtuda, et ta perekond ei saa aru, miks seda vaja on. Öeldakse, et võta parem juura või majandus. Tahame selgeks teha, et arvutiteaduste taga on reaalne toimiv majandus, kuhu tuleb panustada.
- Teine näide. Oletame, et meil on Jõgeval autoremondiga tegelev ettevõtja. Ta põrkub iga päev ettevõtja raske eluga, nuputab, kuidas ots otsaga kokku tulla. Siis aga loeb uudistest, et on mingid vennad, kes saavad raha liiga kergelt. Miljonid lendavad, tüübid kukuvad läbi, aga keegi ei vastuta. Jõgeva ettevõtjal tekib tõrge, ta ei saa aru. Tegelikult tuleb selgitada, et idufirma ja autoremonditöökoda toimivadki erinevalt. Kui sa teed midagi väga tehnoloogilist ja innovaatilist, siis ongi raha ette kaasamise vajadus suurem.
- Kolmandaks tooksin välja suhted poliitikutega. Tervet eelmist aastat palistas seeria IT-ministreid, kes, ma pole kindel, üldse aru said, mis valdkonda nad juhtima sattusid. Kaimar Karu lahkumine tekitas kõige rohkem frustratsiooni. Ta oli valdkonna professionaal, kes oli ametisse sisse elanud ja teadis, mida teeb. Kui ta pingile saadeti, siis ohati küll, et miks jälle!?
Kas olete kohtunud praeguse IT-ministri Raul Siemiga? Mis mulje ta jätnud on?
Mina ei ole kohtunud, aga Martin Villig küll. Sain aru, et kohtumine oli konstruktiivne. Ütleme nii, et majandust saab juhtida mitut moodi. Esiteks ratsionaalselt, et vaatame, kust eemaldada bürokraatlikke tõkkeid, et firmadel lihtsam oleks. Saab juhtida ideoloogiliselt ja öelda, et välistööjõud on paha, isegi kui sa näed, et nad panustavad meie majanduskasvu. Kolmas variant on juhtida lihtsalt väga ebakompetentselt, niiet keegi ei saa aru, mis toimub. Mulle tundub, et praegune minister vähemalt proovib alustada esimesesest variandist.
Kas tunnetate, et viimasel ajal ajavad idufirmad inimesi kuidagi rohkem marru?
Ma ei oska öelda, kas seda on rohkem kui varem. Üks põhjus on ilmselt see, et idufirmad on ise suuremaks kasvanud ja rohkem pildil. Kui sa vaatad Eesti jõukamate inimeste edetabelit, siis 10-15 aastat tagasi olid seal soliidsed lipsuga härrasmehed, kes erastasid tehaseid, tootsid toitu või pidasid sadamat. Täna on seal üha rohkem tossudes noori kutte, kes kirjutavad koodi.
Kui Bolt kevadel riigilt laenu või käendust küsis, tekkis küll ühiskonnas justkui suur klassiviha.
See oli üks väga huvitav juhtum. Tegelikult käis asi hoopis sedapidi, et riik küsis ettevõtjatelt, mis abi neil vaja on. Bolt vastas rahulikult, et nemad peavad kuskilt võtma 50 miljonit laenu või käendust. Siis klohmiti ettevõte ja selle juhid ühiskonnas läbi. Samas paneb valitsus raha laevandusse (Tallink sai 100 miljonit eurot laenu-toim) ja nüüd isegi kinnisvarasse (Porto Franco saab valitsuselt 40 miljonit laenu-toim), mis võiks tunduvalt rohkem küsimusi tekitada.
Ma ei tahaks seda viha ühiskonna peale kanda. Paraku on Eestis hetkel võimu juures inimesi, kelle töömeetoditeks on provokatsioon ja progressi tagasi keeramine. Nad keelavad välistalentidel Eestisse tulla. Nad ei toeta sotsiaalseid väärtusi nagu naised juhikohtadel. .
Saan aru, et inimestel on erinevad arvamused. Samas riigijuhid peaksid aru saama, et uuendused, mis Eesti inimeste jõukust ja SKPd suurendavad, on meile kasulikud. Kõike uut, millest sa kohe aru ei saa, ei tasuks sildistada või ignoreerida. Sa võid küll poliitikuna arvata, et äpid on nõmedamad kui traktorid ja tehased, aga kas sa sellest saad aru, et me räägime 500 kõrgepalgalisest töökohast, mis ei pea ilmtingimata Eestis olema!?
Kas Helmed töötavad idufirmadele vastu?
Ma ei näe, et nad süstemaatiliselt meile vastu töötaksid. Küll aga on tunda, et kui ühel pool on idufirma ja teisel pool mõni vana majanduse esindaja, valivad nad iga kell teise aitamise. See on nende maailmavaateline positsioon ja neil on õigus nii arvata.
Aga on oht visata laps pesuveega välja. Üks teema, mis aeg-ajalt kerkib, on välistöötajate läbi lillede ähvardamine: te ei tohi siia tulla, te ei tohi enda perekonda kaasa võtta, te peate varsti lahkuma! Aga kui ma helistan siseministeeriumisse ja küsin, mis plaan päriselt on, siis vastatakse, et mingit sellist plaani ei ole.
Samas on juba siin töötavad kõrgepalgalised välismaa programmeerijad lugenud ERRi ingliskeelsest portaali ja näinud pealkirjades umbmäärast ähvardust. Nad on mures. Nad lähevad oma ettevõtte juhi juurde ja küsivad, kas neid saadetakse riigist välja.
Väga ilusa žesti tegi president Kersti Kaljulaid, kes kohtus eriolukorra ajal idufirmades töötavate välismaalastega. Justkui Eesti riik ilmus videokõnesse ja ütles, et ehkki ajad on keerulised, saame siiski hakkama.
Kui palju on idufirmades õhku sees? Kas odav raha on elus hoidnud idusid, kes seda tegelikult ei vääriks?
Kindlasti on õhku sees. Küll aga tuleb mõista, et idufirmad ehitavad tooteid või teenuseid, mis peavad olema kümme korda paremad, kui see, mida turul juba pakutakse. Sa oled väga hapral pinnasel, balansseerid õnnestumise ja pankroti piiri peal.
Sellises olukorras on psühholoogiliselt normaalne, et firmad proovivad rääkida end suuremateks, paremateks ja tugevamateks, kui nad tegelikult on. Nende jutt on alati paar sammu reaalsusest ees. Olen nõus, et see on õhuke piir, kust lõpeb ilustamine ja algab valetamine.
“Raha põletamise” pärast pole Eesti inimestel aga vaja muretseda. See on suur müüt, et riik idufirmadesse raha laob. Rahastajad on ikkagi erainvestorid. Kui keegi blufib või suisa valetab teadlikult, siis järgmine kord see ettevõtja tõenäoliselt enam raha ei saa. Aga see on muidugi investorite endi otsus. Nad mängivad oma rahaga.
Kui homogeenne on üldse Eesti idufirmade seltskond? Kas kõik mõtlevad nii nagu teie?
Ma ütleks, et üha heterogeensem. Kui ma Skype’i juhi kohalt 2013. aastal lahkusin, teadsin ma iga Eesti iduettevõtjat ilmselt nimepidi. Nüüd kohtun pidevalt aga pidevalt asutajatega, kellest ma kuulnudki pole. Osad on minust nooremad, aga osad ei ole ka (naerab).
Oleme Asutajate Seltsis otsustanud, et me pole poliitiline organsatsioon, vaid katsume anda poliitikutele sisendit. Meie seas on Reformierakonna ja Isamaa valijaid, ilmselt ka Sotside ja EKRE valijaid. Me ei lähe sinna territooriumile, kus inimesed peaks hakkama valima, kas nad on meiega või poliitilise parteiga. Asutajate Seltsi peamine mõte on, et ettevõtjad toetavad üksteist läbi kogemuste jagamise. .
Te räägite pidevalt, et Eesti idufirmad võivad pillid kotti pakkida ja mujale kolida, kui neile siin enam ei meeldi. Samas paljud pole seda teinud.
Ma julgen öelda, et Eesti suur õnn on see, et hästi paljud noored ettevõtjad on lausa ebaratsionaalselt patriootlikud! Ma kohtun tihti Läti ja Leedu tehnoloogiafirmade asutajatega, kes ei taha üldse kodumaal olla, nad tahavad kohe kolida Londonisse. Peterburi noore ettevõtja unistus on olla New Yorkis. Eesti asutaja ütleb, et aasta pärast tahaks avada kontori San Franciscos, aga ka Saaremaal on väga mõnus. Siin on juured tugevamalt all.
Rahvusliku sümboolika lainel jätkates. Minu arust peaks küsima, et kas Eesti lipp kõlbab ainult tõrvikurongkäigule või peaks otsima ikkagi neid ühendavaid, meid kõiki uhkeks tegevaid hetki nagu näiteks olümpiavõidud 90ndatel. Sisuliselt võidavad meie kõvemad idufirmad praegu rahvusvahelises äris ja innovatsioonis igal aastal olümpiamänge.
Kas ja kui palju räsis koroonaviirus Eesti idusid?
Esimene ehmatus oli tohutu. Kui sa idufirmat ehitad, on teadmatus nagunii hästi suur, aga märtsis-aprillis oli see veel mitu korda suurem. Mõni ettevõte oli just raha kaasanud, mõni pidi kohe kaasama. Juhtus see, et 300-400 töökohta kadus Eestist kvartaliga ära. Aga õnneks on olukord, vähemalt Eestis, hakanud taastuma.
Kas investorid vaatavad nüüd rohkem seda, et idufirma suudaks raha teenida, mitte ainult kasvada?
See algas juba enne koroonat. Eesti idufirmade maine on maailmas selline, et meil on jalad maas. Kui Eesti ettevõtja läheb raha küsima, on ta juba ärimudelile mõelnud. Ta teab, kuidas raha teenida. Meil on talupojamõistust rohkem.
Võtame kasvõi Bolti. Ehkki meie Eestis arvame, et nad põletavad raha, siis võrreldes konkurentide Uberi, Didi või Lyftiga pole see midagi. Bolt kulutab ühe euro teenimiseks 5-10 korda vähem raha kui tema suurimad konkurendid.
Seega arvan, Eesti idufirmad ja traditsioonilise majanduse firma on üksteisele palju sarnasemad, kui Eesti idud ja paljud maailma idud.
Üks osa seltskonnast armastab rääkida Eesti mainest, mis olevat uue valitsuse ajal tõsiselt kannatada saanud. Vastab see tõele?
Jah, paraku küll. Ma toon sellise näite. Kui ma mõtlen enda tutvusringkonna, välismaa investorite peale, siis kindlasti on paljud neist nõus heasse Eesti idufirmasse investeerima. Siin blokki ei ole.
Aga kui investor on juba Eesti firmas sees ja ütleb, et rajame 500 töökohta, siis tekib ilmselt diskussioon, kas rajada ikka kõik Eestisse. Nad mõtlevad poliitilistele riskide ja võõravihale, mis võib iga hetk lahvatada. Pigem nad leiavad, et võiks töökohad luua mujale.
Kas teie ambitsioon on üles ehitada veel mõni võimas tuleviku startup või jätkate pigem investori ja sektori eestkõnelejana?
Alustades lõpust, siis ma ütleks, et seltsis me kavatseme eestkõnelejaid pidevalt vahetada. Eelmisel aastal olin mina president, sel aastal on Martin Villig. Ma arvan, et see vaheldus on oluline.
Küsimuse esimese poole juurde tulles, siis ma ütleks, et mul on Teleporti müügist Topias veel märkimisväärne osalus. Seetõttu on minu huvides, et Topial läheks hästi.
Minu laiem filosoofia on see, et ma tahan oma tegemistega viia ühiskonnas läbi mingit muutust. Alates Skype’i aegadest on olnud selleks piirideta ja avatud maailm. See, et inimesed saaksid riigipiire ületades vabalt liikuda ja endale meelepärases kohas töötada. Sel rindel kavatsen kindlasti jätkata, olgu heategevuse, Topia või hoopis mõne uue ettevõtmise kaudu.
Kas Skype’i juhtimine on siiski kõige suurem ja lahedam asi, mida elus teinud olete?
Siiani küll jah, aga ma ei võta seda lõplikuna. Samas mul pole telefonis ega arvutis enam Skype’i. Side tootega on kadunud, aga side inimeste ja kogemustega on alles. Ka idee, kogemus, et sa ei pea Eestist kuhugi ära minema, et maailmaga suhelda ja suuri asju teha, paelub mind siiani.
Paar nädalat tagasi olid Toivo Annuse (Skype’i üks asutaja-toim) matused. Seal ülikurbades oludes nägin kümneid ja kümneid Skype’i algu saegade inimesi. Ehkki vahepeal on palju aega on mööda läinud, tekkis kohe soe tunne, et need on inimesed, kellega võiks iga kell uuesti luurele minna.