Reedel toimus Eesti Tööandjate Keskliidu iga-aastane Tuulelohe Lend, kuhu ma kohale ei jõudnud, aga olen pisteliselt lugenud sealsetest esinemistest tekkinud uudisnupukesi.
Näiteks Äripäev vahendab Allani seisukohta, et otseinvesteeringud kipuvad meile tulema väärtusahela alumisse otsa ja seetõttu peaks nende peibutamise asemel riik neist enam stimuleerima Eesti oma kapitalil ettevõtete maailma murdmist.
Oluline teemapüstitus. Mina arvan, et meil on 5-10 aasta perspektiivis veel kindlasti mõlemaga vaja aktiivselt tegeleda. Kuniks Eestisse registreeritud peakorteriga startuppe maailma suurimaiks inkubeerime ja stimuleerime (vt Eesti Startupijuhtide klubi, OpenCoffee Tallinn, Garage48, MKM Startup Estonia jne) on Eesti majandusel ilmselt jätkuvalt rõõmu ka Skype’i, Playtech’i jt välismaiste peakorteritega, aga suuresti Eesti ajupotentsiaali baasil kasvavate tehnoloogiafirmade siia toodud töökohtadest, maksudest, võrgustikust ja kogemustest. Ja kardetavasti ka natuke kibedat kurbust kui Barclay’s või IBM oma targad töökohad hoopis Leetu loovad.
Küll aga paluksin lugejatelt, eriti neil, kes viibisid Tuulelohel kohapeal ja/või kuuluvad Sotside toetajate sekka, pisut tõlkeabi samast sessioonist. Isegi näpuotsatäie soola abil, mida on õpetanud tarvitama meie online-ajakirjanduse keskmine tsitaadikvaliteet, ma lihtsalt ei saa aru, mida see parteijuhi seisukoht tähendada võiks programmi mõttes:
“Oma investeeringutel põhinev Skype oleks veel tobedam kui välismaised otseinvesteeringud,” arvas samas rahvusliku majanduse diskussioonis sõna võtnud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser.
[UUENDATUD: tobeduse-müsteerium lahendatud]
Jätkates eelmise postituse valimiseelseid mõlgutusi: kujutlege ette skaalat, mille ühes otsas (1) on aktiivselt meelitatavad välisinvesteeringud ja teises otsas (10) on eesti-keskselt formeeritud (asutajad, kapital, registreeritud peakorter, maksuresidentsus, töökohad) “meie oma” ettevõtlus.
Kõhutunde järgi ütleks, et täna on Eesti selle skaala välisinvesteeringute-meelitamise otsas, nii 2-3 kandis? Kus me aga sellel skaalal peaksime olema, Riigikokku püüdlevate erakondade ja kandidaatide arvates? Ja milliste aktiivsete meetmetega nad skaalal sinna punkti jõuda plaanivad?
Vastusepakkumised ja diskussioon on väga teretulnud.