Lihtne ettepanek: riigiametnik, ära lenda äriklassis!

Meil on masu ja riigieelarve ei tule jätkuvalt kokku. Selle taustal, kuidas jutt on kolinud nüüd juba maksude tõstmisele, justnagu poleks kulude poolelt enam midagi võtta, tuli mul möödunud nädalal üks mõte.

Sisenesin Brüsselis Tallinna lennukisse ja avastasin, et äri- ja turistiklassi eraldav kardin on sikutatud poole lennuki peale. Eespool kardinat istus palju (6 tooli korda ca 12 rida = 72) toredaid Eesti soost riigiametnikke, elukohaga nii Brüsselis kui Tallinnas. Mul oli seal ka teretuttavaid, nagu igal eestlasel kipub olema, seega rõhutaksin juba ette, et ei midagi isiklikku ega mingit klassiviha õhutamist – küsimus pole inimestes, vaid süsteemis.

Teisel pool kardinat leidub sellistel Euroopa-sisestel lendudel alati tudengeid ja vanemaid inimesi. Perega puhkajaid ja üksikuid müügimehi. Aga alati ka suurärimehi, kelle lendude arv aastas ületab kindlasti nädalate arvu. Investoreid, kelle isiklik vara ületab sadu miljoneid kroone. Tippjuhte- ja spetsialiste, kes väga harva mõtlevad sellele, kas lennupilet on tuhat krooni odvam või kallim. Aga ikkagi lendavad turistiklassis.

Miks? Sest lühikestel Euroopa-lendudel ei ole vahet. Eri klassidest pileti hinnavahe on kordades, aga tool on sama. Ühel pool kardinat saab lühikese otsa jagu “tasuta” (loe: mõne tuhande lisakrooni eest) süüa-juua sisse ahmida – teisel pool tuleb maksta sadakond krooni. Lennujaama äriklassi lounge‘i saab vähegi rohkem lendav inimene sisse oma lennufirma punktikaardiga. Pole lisaväärtust.

Ettepanek: Eesti riik lõpetab homsest mistahes tasandi ametnikele mitte-turistiklassi piletite ostmise lendudel, mille pikkus ei ületa kuute tundi. Ilma eranditeta. Huvitatud ametnikel on lubatud teha upgrade’e oma raha eest või lennufirmade punktide eest.

Mul on vähe andmeid, et öelda, kui palju veel sel aastal kokku jõuab säästa. Tean vaid, et kui Skype ostab Eesti kontori töötajatele aastas ca tuhatkond (turistiklassi) piletit Londonisse aastas, siis selle numbri peale on vähemalt kahes ministeeriumis töötavad ametnikud muianud… Kui kellelgi on käepärast numbreid (lendude arv, reisieelarve-read eri asutustes, Estonian Airi klientide edetabel), siis palun pange siia kommentaaridesse. Ja kui siinne lihtne ettepanek tundub mõistlik ja õiglane, siis linkige ja levitage kus vaja.

Kõhutunne ütleb, et ülilihtne rahaline sääst ei tule väiksem kui näiteks see 75 miljonit, mille pärast oleks Padar valmis tõstma Eesti kõige targemate töötajate, majanduskasvu ja ekspordi arenduse vedurite tulumaksu 30% peale. Palun ärge kunagi enam rääkige seda juttu äriklassis lennates, see on silmakirjalik, demotiveeriv ja solvav.


OpenForum Europe

I spoke at OpenForum Europe conference last Friday, on the topic of open internet (aka net neutrality) and Skype’s negative experiences of the lack of it, like Deutche Telekom’s recent agressive blocking of our iPhone application.

The event featured an enlighting list of speakers and I truly enjoyed most of the day. However, instead of full-scale notetaking as I’ve sometimes done before, I decided to give live tweeting a try (as @seikatsu). From one end the 140 characters don’t leave much room for analysis and force you to cut even the original thoughts. But on the other hand these notes were available to anyone in real time and even sparked some discussions right away.

Anyway, the cleaned-up full list of my tweets is below. You can see quite a bit more from other people too when you do a Twitter search for the tag #openforum. And the original presentations are online here.

  • Dinner with “father of the internet” Vint Cerf and Commissioner Vivian Reading. Lots of great things said out loud.
  • Ziga Turk: remember that the moon landing footage was as bad quality as youtube today
  • Ziga Turk: we’ve shifted investments from industrial to conceptual economy (value in meaning not function)
  • Vint Cerf: power corrupts. Powerpoint corrupts absolutely.
  • Cerf: it is absurd how we got away with opening the tcp/ip specs completely… in the middle of the cold war.
  • Cerf: proposed motto: if its not open, you can’t call it internet [service]. it is against the original design.
  • Cerf: cloud computing is where internet was in 1973. It does not exist in the sense of vocabulary for using it universally.
  • Turk: if we didn’t have the Lisbon strategy, we wouldn’t even know how much Europe is lagging behind
  • Structural issue in browser competition – you have to win the SAME users over and over again from recurring IE defaults.
  • Mitchell Baker: 30m users today guarantee you nothing, no financial success, ipo, getting bought..
  • Anthony D Williams of Wikinomics fame on stage
  • Williams: blogger.com passed cnn.com traffic already in 2006
  • Williams: P&G has 1.8m external researchers networked, on call (9000 full time internally)
  • Williams: The Guardian DataStore – open access to the facts journalists have gathered
  • Graham Taylor: a person too old to be a digital native can live happily as a digital immigrant
  • People think standards are always good. They also often slow innovation and hide vested interests.
  • Two Web Masters: Spiderman and Obama.
  • Matt Asay/Alfresco, former student of Lessig asked “why have so many European open source projects left for USA?”
  • Minueesti? RT @PaulHofheinz: If ppl dont see public institutions solving problems, they will form other orgs to seek solution.

Ohtlik pensioni II samba peatamise retoorika

See, kuidas valitsus pensioni teise samba maksed peatas, on üks depressivne lugu. Mingil eriti kõrgel loogilisel tasandil oleks olukord justkui arusaadav – kui raha pole, siis ei saa seda ka jagada.

Kõrvalepõikena: jätaks siinkohal isegi sellel teemal põhjalikult vaidlemata, kas raha tegelikult ka pole. Kas see on tõesti viimane kaks miljardit kogu ligi sajamiljardises potis. Ma ei ole jõudnud debatte nii palju jälgida, et natukenegi usuks, et üldises majanduslanguses peavad iga hinna eest tõusma olemasolevate pensionäride pensionid tulevaste arvelt. Või kuidas õigustatakse Eesti suutmatust kärpida märgatavalt riigisektori palkasid, arvestades, et IMF teeb seda Lätis 30% kirvega ja paljude kohalike veel-mitte-koondavate eraettevõtete terariistad välguvad samas suurusjärgus.

Küll aga pean ma ülimalt ohtlikuks pensionite rookimist saatnud retoorikat, eriti peaministri esituses. Ja seda just pika perspektiivi ja julgete investeeringute seisukohalt, mida on meil vaja teistes valdkondades — haridus, teadus, ettevõtlus.

Nimelt on nüüd riigi kõrgeimal tasemel võetud populismist nõretav seisukoht, et paari-kolmekümne- või isegi neljakümne-aastase horisondiga investeeringute toimist võib edukalt hinnata juba esimese paari aasta järel. Ja justkui selle “õigustusega” võib need investeeringud ära tappa.

Miks see ohtlik on?

  • Eesti-suguse väikese siseturuga riigi rahvusliku rikkuse suurendamisel on kodanike-poolne investeerimine alati parem kui tarbimine, sest suur osa tarbitavast ostame me paratamatult muult maailmalt sisse (suurendame kellegi teise rikkust). Pensionisambad on pea ainus instrument, mis on pannud laiasid masse natukenegi tarbimisraha ära investeerima. Mis on saanud eraisikute muude investeeringute tulumaksuvabastusest näiteks?
  • Peale pensionisammaste ei meenu mulle ühtegi tõeliselt valitsuste- ja valimisteülest pikaajalist projekti, mis oleks Eesti Vabariigis käima läinud ja jäänud. Heast pretsedendist sai üleöö halb.
  • Mistahes pika perspektiiviga projekt midagi teistmoodi teha on alguses status quo hoidmisest ebameeldivam ja kulukam. Hetkeolukorra hoidmine ei vii enamasti aga edasi. Seega tuleb uuenduste esimene ebamugavus lihtsalt alla neelata, mitte maratonijooksu teisel kilomeetril käega lüüa.
  • Väliskeskkond muutub alati. Selle peale ei viska aga edukad inimesed, firmad ja riigid oma visiooni nurka, vaid adapteeruvad ja kohanduvad, et võtta ka muutunud keskkonnast maksimum. Kui maailma rahaturud kokku kukuvad, siis vaatab mõistlik investor seda kui soodsat ostuvõimalust, emotsionaalne amatöör aga korjab raha turult tagasi, et see kiirelt ära tarbida – või “paremal juhul” aktsiate kallinedes uuesti siseneda. Pideva väikeste summadega investeerimise juures on veel see hea asi, et täpne absoluutse põhja otsimine ei anna erilitst täiendavat võitu, seega sellele pole vaja energiat raisata.

Kui sellised lihtsad põhimõtted tunduvad meie valitsejatele ebaratsionaalsed, ei ole mul usku ka ühegi järgmise pikaajalise projekti võimalikkusesse. Kõrghariduse reformimine võtaks 15 aastat, on kallis ja kolmandal aastal ei näita veel mingeid vilju. Uute välisinvesteeringute või rahvusvahelise talendi riiki meelitamiseks tuleb alustuseks kõvasti oma raha investeerida “võõraste poputamiseks” – kindlasti parajasti masu käes kannatavate kohalike masside seas ebapopulaarne tegevus. Uute ettevõtete loomiseks vajalikud maksumuudatused (nt tööjõumaksude alandamine) viivad esimestel aastatel kindlasti raha eelarvest minema – järelikult ei julge neid keegi teha?

Meenub President Ilvese räägitu Presidendi Kärajatel (video) — enamik maailma suurtest tehnoloogilistest läbimurretest tuleb läbi sõja- ja kaitseelarvete sellel lihtsalt põhjusel, et neid eelarveid valimistest valimistesse ei näpita. Iga kongressi populist Pentagoni eelarverea sisse ei näe, selle kallale mineku võimalusest rääkimata. See võimaldab ette võtta projekte ‘a la interneti leiutamine, mis eeldavad, et näiteks kolmkümmend aastat lastakse teoreetikutel möllata, ilma et nende esialgset näilist tulemusetust keegi igal aastal kahtluse alla seadma tuleks.

Kuidas tekiks olukord, kus riigi mistahes valdkonna pikaajalised projektid suudaksid elus püsida ilma, et neid piltlikult öeldes Kapo või Kaitseministeeriumi eelarvesse peitma ei peaks? Kõlab nagu Minu Eesti mõttekoja teema?


Minu Eesti Inspiratsioonikonverentsi ettekanne

MUUDETUD: kolisin video selle postituse “nurga taha”, kuna BOMS serveerib seda viisil, mis video iga kord lehe laadimisel automaatselt käivitab. Tüütu. Kliki allpool “Continue reading” lingil, et videot näha.

Kolmapäeval toimus Teeme Ära 2009 projekti Minu Eesti avaüritusena Inspiratsioonikonverents, kuhu mind paluti rääkima sellest, kuidas võiks tehnoloogia abiga paremini riiki juhtida.

Kõige suuremat kaasasahistamist ja -elamist tekitas kindlasti professor Marju Lauristin (video). Soovitan vaadata Valdo Kalmu räägitud Minu Eesti sünnilugu ja Rainer Nõlvaku juttu rahast.

Ja videovaenulike huvides postitan siia ka oma esinemises kasutatud jutupunktid, toimetamata kujul:

Read the rest of this entry »


A Day in Twitter User’s Life

I’ve found myself using Twitter more and more recently. In large part it comes on the expense of blogging here – the mental entry barrier is so much different from taking proper time out of a busy day to write a polished blog entry versus shooting away compressed 140 character thought-bits from my mobile in the middle of a meeting or in transit when travelling.

I’ve experimented quite a bit with what I tweet about. At some point I jotted down a few blogging principles (in Estonian here) and Twitter was initially a channel for the leftovers that didn’t fit in, e.g. short messages about me, my location, my random inner thoughts – rather than something specifically designed for the reader. As my followers count has grown (getting very close to the number of RSS subscribers on this blog – interesting tipping point soon; now ranking in the top 2 of #Estonian users – hi, Cyrus), I’ve knowingly pulled back from more egocentric and personal stuff and craft my short messages for a broader, more anonymous audience. To a notable extent I’m also taking feedback from those near and dear to me about which content they feel could be uncomfortable or too revealing.

Either way, Twitter is a concept-stretching medium and part of the beauty of it is that though we more or less know what is the “old” stuff that it is changing we can have no clue yet to what, in which direction. Even better, it is still up to us as the users to define it – both when consuming microcontent (whom we follow, how we filter, what we re-share) and when creating it (just linking or creating new? talking about yourself or the readers? social realism or philosophical abstractionism?).

Anyway, what sparked this post was actually a funny incident today. Apple App Store opened up for Estonian users today. As we launched the Skype client for iPhone this week and it has skyrocketed to a million downloads in less than 48 hours, we are all of course very closely following this space right now. So, when I learned about Apple’s Estonian expansion this morning, I of course tweeted it (at 10:58) as something my followers could care about. At 11:46 Eesti Päevaleht, one of the largest Estonian dailies, ran a news story, quoting my tweet as the original source. They had a comment from EMT (the local iPhone-exclusive mobile operator), who apologized that they still haven’t heard about it from Apple and don’t know what to say.

From one side I even feel a bit sorry for my friends at EMT for stealing the thunder from their official press if and when they were planning to run it. On the other hand – it is a great example of casual, yet targeted real-time content bending the borders between “mainstream” and social media.