Estonian State Budget Visualized guys had another one of their weekend hackathon events, returning to homely Estonia (after Helsinki and before Riga and Stockholm events – check them out) to focus more narrowly on building working apps that address some public service need.

There has been some fair coverage already, on the high quality output from the event (see the project list here) and some of the impediments the event revealed about things like government providing access to data freely for all kinds of app developers. (if you speak Estonian make sure to read Teller and Memokraat).

But more specifically I wanted to share a few thoughts on a special prize I got to hand out – for the state budget visualization app (OurMoney in Estonian):

Why do I think it is important to visualize something seemingly as boring as a state budget?

First and foremost, it is definitely one set of data any country has to have that while touching every single person in a country is almost completely detached from any comprehension by those people. The reasons are multifold:

  • access to data – frequently checking some spreadsheet files on Ministry of Finance webpages as a pasttime, anyone?
  • volume of data – apparently the 2011 budget of relatively tiny Estonia is about 500 pages
  • bureaucratic structure and terminology – regular people have mental models derived from their own life (kids/health/work…) rather than government structure or department responsibilities (different ministries, state vs municipal, etc)
  • just too large numbers – a normal person can freely count money in the scale that they receive monthly on their own bank account, and maybe avoid major mistakes in the range of their annual income. (To argue for anything beyond look at consumer behavior before your average mortage crisis). For too many a million, 100 million or a billion blend together into abstract “a lot of money” that they are not able to grasp pragmatically, let alone have a comparative discussion around.

Understanding the dynamics of our budget, keeping it balanced, the relative scale and interconnections between income and expenditure items becomes double important before the elections (such as the ones we are in right now, to close this Sunday). Every party pays top dollar to put forward oversimplified promises in heavy pre-election advertising – but it is very hard for a voter to understand what the real cost (or alternative cost) of “free higher education for everyone”, “4-lane road from Tallinn to Riga”, “higher pensions for mothers” or rather silly “citizen salary for everyone” would be.

Taking the above thinking and some recent examples by New York Times Budget Puzzle or The Guardian’s Spending Review or Where Does My Money Go? (really, all worth checking out!), we were chatting with a few friends about a month ago on how to create something similar in Estonia before the March elections. As a citizen and technologist I am a huge supporter of anything that creates more transparency, better understanding, less populism and ultimately – more educated decisions in democracy. But as usual, everyone in that particular Skype chat though feeling very much the same played the always handy “I’m really busy this week” card and while at it I also added that if someone gets it done I’m happy to put some money in.

Though Garage48 events are never about the prospect of pay I was extremely glad that some people (namely Rene Lasseron, Tanel Kärp, Helena Rebane, Konstantin Tretjakov, Martin Grüner, Reigo Kinusar, Hegle Sarapuu, Henri Laupmaa – let me know if I’m missing someone!) came along with the idea and actually made it happen – and I got to keep my promise.

The site today works showing the actual approved 2011 budget for Republic of Estonia. You can fold items apart and together, resize the bubbles to see cross-dependencies, drag in comparison items (those gray bubbles on the bottom) and attempt to push the budget out of balance (the scales in the middle). Yes, there are a bunch of glitches here and there, but hey: what was the last piece of working software you delivered in a weekend?

On this baseline I hope at least part of the team will stick together and leverage some more organized support from research bodies like Praxis, one of the most prominent policy thinktanks around here (disclaimer: I happen to sit on the board there). There is a bunch of obvious improvements to prioritize and deliver now:

  • translations to Russian, English and other languages
  • automated and ordered data exchange with the government to manage updates (both budget changes inside a year as well as annual regular updates)
  • improved engine for budget item interdependencies, to answer questions on what could happen if unemployment rates change and thus the actual tax collection goes up or down inside a year
  • support for budget item “bundles”, for example to layer a number of budget item changes (like a certain party’s promises all together) on top of the baseline
  • figure out the social possibilities on top of this data – how do people want to customize, record and share their versions of budget changes created by a tool
  • tools for mainstream media to use this tool as a standard way to illustrate the impact of any ongoing public policy discussion
  • … — please do leave more ideas in the comments!


Using Your Voice

With Estonian parliamentary elections coming up on March 6th, I agreed to participate in the “Minu hääl” (“My Voice”) TV ad campaign by the Electoral Committee, featuring a bunch of celebrities (from music, theatre and such) and a few people from the street (like some elderly and your’s truly).

These are not party ads, e.g not urging you to vote for anyone in specific, but to just remind you to go and vote. Especially as with our notorious e-voting (with both chip-enabled ID cards, but also mobile ID’s as a new thing this time!) it is just a 3 minute effort from wherever you happen to be.

I liked the wordplay they built this thing around – the Estonian word “hääl” meaning both “voice” and “vote”. See all the ads in the series here.

Välisinvesteeringud 2: tore ei ole tobe

Eile murdsin pead selle üle, milline võiks olla Sven Mikseri seisukoht välisinvesteeringute ja Eesti oma ettevõtluse toetamise küsimuses. Tolle postituste kommentaaridest tuli mitu head mõtet (aitäh!): vaadata-kuulata videosalvestust ja küsida Mikserilt otse. Tegin mõlemat ja sain targemaks:

From: Sven Mikser <>
Date: February 21, 2011 13:56:07 GMT+02:00
To: Sten Tamkivi
Subject: RE: Reedene Tuulelohe lend

Tere veelkord,

Hakkasin mõtlema ja meenutama  ja usun, et võisin Martinsoni kommentaari peale öelda, et võrreldes välisinvesteeringuga oleks kodumaisel kapitalil rajanev innovaatiline ettevõte veelgi TOREDAM. Kindlasti mitte tobedam. Kui mu põrisev „r“ kuulaja segadusse ajas, siis kontekstist oleks pidanud siiski välja noppima, mida ma silmas pidasin.

Sven Mikser

From: Sven Mikser
Sent: Monday, February 21, 2011 1:29 PM
To: Sten Tamkivi
Subject: RE: Reedene Tuulelohe lend

Tere hr. Tamkivi,

Kõigepealt pean ütlema, et mind üllatab see „tsitaat“ ilmselt veel rohkem kui Teid, sest midagi niisugust ei ole ma teadlikult kindlasti mitte öelnud ega ka mõelnud.

Minu sissejuhatavas sõnavõtus „Tuulelohel“ oli lõik, milles ma ütlesin umbes nii: välismajanduspoliitikast kõneldes meeldiksid meile kõige enam otseinvesteeringud, mis tuleksid tarka tööd eeldavasse tootvasse sektorisse. Eriti hea oleks, kui see raha saaks õilistatud Eesti tööga ja tulemusena sündinud teenus või toode eksporditaks.

Vasturepliigis ütles Allan Martinson, et minu mõtteavaldus meenutab talle Andrus Ansipi poolt kunagi öeldut ja et tema arvates kuulub selline mõtteviis 20. sajandisse ning et tegelikult vajame me hoopis oma kodumaistel investeeringutel baseeruvat teadusmahukat tootmist.

Mina ütlesin, et Eesti innovatsiooni toetamise poliitika on minu arvates liiga konservatiivne. Meie EAS-il, Arengufondil ja teistel selleks kutsutud organisatsioonidel on olemas kõik õiged meetmed, aga kuna finants on piiratud, kiputakse toetama suhteliselt „lollikindla“ (s.t. turvalise, mitte tobeda!) äriplaaniga ettevõtmisi, mis võiksid oma krediidivajaduse rahuldada ka kommertsturul. Seevastu tõeliselt riskijulgetel ja innovatiivsetel ettevõtmistel on riigi tuge raske saada.

Kui Äripäev või keegi teine luges siit välja, et ma pean kodumaiseid investeeringuid „tobedateks“, siis on see kas pealiskaudsus või pahatahtlik konteksti moonutus. Seda viimast ei tahaks meie lugupeetud ärilehelt uskuda.

Sven Mikser

P.S. Mul ei ole midagi selle vastu, kui ka minu vastuse oma blogis postitate.

Müsteerium lahendatud ja minuarust oleks paslik Äripäeval vabandada oma allika öeldu sisu nii tobedalt moonutava lapsuse eest.

Aga tagasi teema enda juurde pöördudes – mis on teiste, eelkõige valimistel kandideerijate arvamus, välisinvesteeringute toetamise ja oma ettevõtluse poputamise tasakaalust?

Välisinvesteeringud, väljamurdmine maailma ja Mikser

Reedel toimus Eesti Tööandjate Keskliidu iga-aastane Tuulelohe Lend, kuhu ma kohale ei jõudnud, aga olen pisteliselt lugenud sealsetest esinemistest tekkinud uudisnupukesi.

Näiteks Äripäev vahendab Allani seisukohta, et otseinvesteeringud kipuvad meile tulema väärtusahela alumisse otsa ja seetõttu peaks nende peibutamise asemel riik neist enam stimuleerima Eesti oma kapitalil ettevõtete maailma murdmist.

Oluline teemapüstitus. Mina arvan, et meil on 5-10 aasta perspektiivis veel kindlasti mõlemaga vaja aktiivselt tegeleda. Kuniks Eestisse registreeritud peakorteriga startuppe maailma suurimaiks inkubeerime ja stimuleerime (vt Eesti Startupijuhtide klubi, OpenCoffee Tallinn, Garage48, MKM Startup Estonia jne) on Eesti majandusel ilmselt jätkuvalt rõõmu ka Skype’i, Playtech’i jt välismaiste peakorteritega, aga suuresti Eesti ajupotentsiaali baasil kasvavate tehnoloogiafirmade siia toodud töökohtadest, maksudest, võrgustikust ja kogemustest. Ja kardetavasti ka natuke kibedat kurbust kui Barclay’s või IBM oma targad töökohad hoopis Leetu loovad.

Küll aga paluksin lugejatelt, eriti neil, kes viibisid Tuulelohel kohapeal ja/või kuuluvad Sotside toetajate sekka, pisut tõlkeabi samast sessioonist. Isegi näpuotsatäie soola abil, mida on õpetanud tarvitama meie online-ajakirjanduse keskmine tsitaadikvaliteet, ma lihtsalt ei saa aru, mida see parteijuhi seisukoht tähendada võiks programmi mõttes:

“Oma investeeringutel põhinev Skype oleks veel tobedam kui välismaised otseinvesteeringud,” arvas samas rahvusliku majanduse diskussioonis sõna võtnud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser.

[UUENDATUD: tobeduse-müsteerium lahendatud]

Jätkates eelmise postituse valimiseelseid mõlgutusi: kujutlege ette skaalat, mille ühes otsas (1) on aktiivselt meelitatavad välisinvesteeringud ja teises otsas (10) on eesti-keskselt formeeritud (asutajad, kapital, registreeritud peakorter, maksuresidentsus, töökohad) “meie oma” ettevõtlus.

Kõhutunde järgi ütleks, et täna on Eesti selle skaala välisinvesteeringute-meelitamise otsas, nii 2-3 kandis? Kus me aga sellel skaalal peaksime olema, Riigikokku püüdlevate erakondade ja kandidaatide arvates? Ja milliste aktiivsete meetmetega nad skaalal sinna punkti jõuda plaanivad?

Vastusepakkumised ja diskussioon on väga teretulnud.

Kuidas valida, keda valida?

Ka seekordsete valimiste lähenedes hakkab saabuma tavapärane ärevus, et kellele ikkagi oma hääl seekord usaldada.

Alguses tundub, et kui sul on üsna läbimõeldud ootused Eesti ühiskonna arengule, valik seisukohti konkreetsetes jah/ei küsimustes (nt jah, ma hindan maksusüsteemi ühetaolisust, läbipaistvust ja lihtsust), mõned selged eetilised standardid neile, keda end poliitikas esindamas näen (nt oskus selgelt eristada partei ja riigi, olgu oma või välis-, rahakotti), üldine harjumus otsida fakte ja eristada sisulisi argumente demagoogiast, siis võiks ju olla lihtne valikut kitsendada. Aga ei ole lihtne. Ja mind vaevab päris kõvasti, miks.

Otsisin vastust näiteks ERR Valijakompassi täites, täpsemalt sealse poliitilise radari pildilt:

Poliitiline radar

Mõned kommentaarid:

  • Antagu mulle andeks, aga selgus, et selle joonise peal võis visuaalse müra vähendamiseks IRL lihtsalt välja lülitada. Nende jalajälg radaril tuli Reformiga pea identne, ainult pisut väiksemat maksustabiilsust ja suuremat lõimumist lubav. Põhimõtteliselt võib neid kaht koalitsiooniparteid antud juhul kasutada vahetatavate sünonüümidena, kuigi muidugi on nende programmide sügavuses peidus mõningaid erinevusi ja nende kampaaniates püüdu lausa teineteisele vastanduda.
  • Hetkel, kui Rohelistest said Vabamehed, kuitahes mõistlikke indiviide nende seas ka pole, muutusid nad kireva nähtusena selle tarkvara jaoks liiga keeruliseks. Mis ei tähenda, et nende vaated oleks halvad või et rahvaesindus peakski lihtsakoeline olema, pigem vastupidi. Lihtsalt nüüd, praegu ja täna on mul neid raske parteiprogrammidega võrrelda.
  • Võtsin niisis võrdluspilti Reformi (IRLi) ja Sotsid kui kaks eeldatavat äärmust meie “euroopalike” parteide seas. See joonistub välja ka, mõlemal on paar-kolm selget “tippu” ja suhteline nõrkus muus. Kuna küsimuste vastused tulid erakondade esindajatelt otse, mitte lihtsustatud slõuganitelt telereklaamidest, on üllatav, kui ühekülgsed siiski nende eraldivõetud tulemused on. Nende tulemust mõjutavate küsimuste ja põgusa programmivaatluse osas lisaks, et
    • Reform – vaba raha ei ole kõik. Kohusetundliku rahandusministri rollis on õige öelda, et “teised on lollid, sest lubavad arengut muudes valdkondades, aga see maksab raha”. Järgmise nelja aasta visiooni maaliva riigimehena aga ei ole — siis ootaks vastuseid, et “kuna meie arvates raha loopida on vastutustundetu, siis näiteks avatuse, tolerantsi, kultuuri ja keskkonnateemade osas pakume hoopis selliseid, vormi, väärtuseid ja pehmeid mõjutegureid kasutavaid lahendusi, kuniks rohkem raha koguneb toibuvast majandusest”.
    • Sotsid – kõik ei ole vaba raha. Teie programm muutuks oluliselt allaneelatavamaks, kui lubaksite aidata kodanikel kulutada raha, mis neil üle jääb, mitte seda, mis veel “töötab”. Iga tuludelt korjatud maks tähendab eurot, mis on eemaldatud uute ideede, firmade, töökohtade, heategude ja annetuste vereringest, homse arengu tänast ärasöömist. Rääkigem luksusest ja kulutamisest, vabade inimeste teadlikest otsustest, mitte takistustest ettevõtlusele.
  • Minu enda tulemuse pindala üllatas mind, s.t pea 80%-joonele tõmmatud ring vaid ühe suure jõnksuga. Kuigi isehakanud ettevõtja, tööandja ja kahtlustatava aktiivse rahvustundeta noorukina võib mind tüüpiliseks praktiseerivaks majandusliberaaliks pidada, olen ma alati üritanud ka äri nii teha, et rahalise joonealuse kohal peab alati olema mõni väärtuspõhine, maailmaparanduslik, eneseteostuslik või intellektuaalne tulem, mis numbrilisest sageli olulisemgi. Rääkimata siis oma elu kui terviku seadmisest.
    • Mis puudutab solidaarsust, siis loodetavasti ma siiski nii kalk egotsentrik ei ole, kui diagramm lubab. Usun, et konkreetsete küsimuste puhul lõid mõned mu arvamused (nt pigem töötutele jagada õngi kui rohkem kala; emapalga tänane lagi on tubli kõrgharitud professionaali, mite superrikka tasemel, kust selle alandamine väga õiglane oleks) väga selgelt sellest metoodikast läbi. Tegelikult ma ei arva, et enne peame täiesti rikkaks saama kui nõrgemaid aidata saab – seda lülitit tuleb jõukuse kasvades tundlikult “peale” keerata, mitte laksust sisse-välja lülitada.
  • Parteide ja minu graafiku võrdlus: ma olen valijana otsimas oluliselt suuremat tasakaalu, harmooniat, erinevate teemade kaetust ja ühtlasemat arengut kui keegi teist täna lubab. Mul ei ole kasu stabiilsetest maksudest suletud Eestis, millel ei ole maailmale midagi öelda. Ma ei jäta kilekotti poest võtmata selleks, et raha kokku hoida või ei plaani oma suvemajja elektrigeneraatorit sellepärast, et seal Eesti Energia kaablit ei oleks. Ma olen valijana nõudlik ja nüanssiderohke, ja — hei, parteid! — minusuguseid on palju.

Valijakompass ja programmide sirvimine on sedalaadi mõlgutusteks ülikasulikud, aga ei ole siiani mul aidanud küsimusele vastata. Ja loomulikult on põhjuseks hoopis inimfaktor, mis on elus pea alati olulisem kui paberile pandu.

Inimesed loevad rohkem kui programm

Mulle väga meeldib Annika arendatud mõte, et valimisi tuleb käsitleda nagu tööintervjuud. Lõppude lõpuks pead Sa sadade kandidaatide seast välja valima selle ühe (või noh, tänases parteisüsteemis – enimate ametioskuste ja vähimate materjalivirutamise-kalduvustega ehitusmeestega remondifirma), kelle palkad enda eest neljaks aastaks olulisi riigiasju ajama. Sellised palkamised ei käi viimasel minutil enne lepingu allkrijastamist, eksole, ikka intervjuude, korduvate kohtumiste, CV-lugemiste ja taustauuringutega internetis ja varasemate tööandjatega vesteldes…

Ma olen elu jooksul inimesi palganud küll. Mulle meeldib palgata selliseid, kes on minust targemad, aga ei veeda samas lõputuid tunde seda spetsiaalselt seletades ja rõhutades. Või veelgi enam, teisi omasuguseid töötajaid halvustades. Palgata selliseid, kes küsivad, mida ma nende tööst ootan, mis on minu jaoks olulised piirangud ja kus on vaba mänguruum ja siis teevad asjad ära, üllatades mind nii kiiruse kui kvaliteediga.

Selliseid, kes suudavad ka mitmele juhile alludes nendevahelised erimeelsused keerata konflikti asemel hoopis dialoogiks. Ja selliseid, kes võtavad julgelt riske, aga ainult siis kui neid ette kalkuleerida ja argumenteerida suudavad. Ja vigu (ikka juhtub) tunnistada julgevad ja parandada söandavad. Maailma näinuid, koolis käinuid ja reaalset, mitte-poliitilist elu elanuid. Selliseid, kes näevad ennast tööandja (ja seeläbi ka enda!) jaoks väärtust kasvatama pigem viis ja kümme aastat kui järgmise palgapäevani.

Selliseid, kes suudavad päevast päeva elada oma elu avalikult nii, et neid kõrvalt vaadeldes ja iseloomustades suudad eksimatult kirja panna nende tiimi põhimõtted ja väärtused ilma, et neid kunagi kirjapanduna varem näinud oleksid.

Selliseid inimesi tahaks ju valida ka Riigikokku. Ja on korduvalt tõestatud, et targad inimesed suudavad ka keskpärase või lünkliku alusprogrammi kiuste jõuda hea tulemuseni.

Ma tean, et te olete olemas, nii parteinimekirjades kui väljaspool neid.

Kuidas mu hääl teie kätte jõuaks, läbi peibutuspartide ja d’Hondti meetodite kadalipu?

Tallinn University Has a New Rector

TLU Rector Elections

Professor Tiit Land was elected to be the next Rector of Tallinn University (TLU) just a few hours ago, winning the close race with just by 7 votes (52:45).

I was part of the electoral body as a side effect of sitting on TLU’s Council (kuratoorium) since last November – by invitation of the current Rector Rein Raud with whom we were discussing some IT education related co-operation projects for years before. Not much did come of those at the time, but what I learned about his vision for and approach to building out what is the youngest and size-wise third university was intriguing enough to consider this invitation to participate an honor.

My involvement with TLU could look a bit surprising. After all it is definitely not the powerhouse of ICT education and research in Estonia with its ventures narrowly in computer science being quite inwardly focussed on using IT in Education. I am heavily involved in the Estonian IT education reform through sitting on the board of Estonian ICT Association with a focus on the workforce topics and that way also representing the industry in pushing the IT Academy initiative. Tartu University and Tallinn Technical University (the country’s #1 and #2 size-wise), along with Estonian IT College are the ones who need to drive and role-model that change, and they are in adequate dialogue with the industry too.

Where TLU comes in for me is the first part of the “man VS machine” formula of making any modern system work. As rector Raud loves to re-iterate, the number one employer of anthropologists in the world is Google. You just can not build perfect software before understanding how humans are built. How they behave, interact with each other and across cultures. It matters not only to systems built, but also to the teams building them – the practical examples of Skype’s Estonian engineers early experiences in dealing with Asian hardware partners over past 7 years can prove that all the knowledge in TLU’s oriental studies should be leveraged much further than just language studies.

When I look at the progress at TLU’s Baltic Film and Media School, the doctoral study topics of some of my friends at TLU, such as Daniel (researching virtuality) and Tarmo (superheroes) or my own wife’s masters-ventures that started from her research into the phenomenon of children’s blogs, it is clear that the school has come far from its narrowly pedagogy-oriented roots. I think Rein deserves a lot of credit for taking the school where it is.

My time invested to advising TLU could also have something to do with overall temptation to tinker with startups, disruptors and underdogs – which TLU could often be viewed as in local education market. However, I consider the notion of competition between higher education institutions in Estonia sheer nonsense – there is too little of everything (students, teachers, funding) here for that to succeed in the global, even regional marketplace. In order to win this game, to attract the best students and teachers and produce the best graduates and researches both Estonia and the world need, Estonian universities need to work together.

I hope the professor Land’s international background will be of help and I appreciated the co-operation oriented parts of his election program to bring TLU even closer with the other large schools in Estonia and abroad, complementing each-other with their strength. It is not either-or between Tartu and Tallinn, or technical and humanitarian schools. It is about making the best use of the diversity we get by combining the knowledge in all of them. Revamp

With a week of downtime to ponder about things, I also thought about this site and its role in my portfolio of things to maintain.

It has been a year since I posted here and not for the lack of things to say or share but for the much-discussed oncoming of byte-size social media. I’ve been posting on Twitter almost daily (and it was fun to rediscover I wrote about that becoming a trend for me in April 2009 here) and as anyone, hit an occasional Facebook Like button or write a comment to a friend’s feed.

I still came to a conclusion that a blog has a place for me in my conversations with all of you. And then realized that I’m basically rephrasing what Clive Thompson recently said so well in Wired: Tweets and Texts Nurture In-Depth Analysis. It is so weird to think that just a few years ago you had to self-host of blogging engine to share a crappy mobile-quality photo (example: a typical post from Oct 2005) – there are so many new and better tools for that. But still, at times you feel like writing more than 140 characters to convey an idea, and do it in a space you actually control.

So, I took a few hours to revamp the software setup runs on to meet the changed needs. This is what’s changed:

  • Moved from MovableType to WordPress. Long overdue, but really needed the thinking above to be worth the conversion effort. Also considered Tumblr, Edicy & Squarespace, but as I already have a Dreamhost account anyway and WP has been quite painless for our kids’ blog, made this one easy.
  • Refreshed the visual skin that had been eye-hurtingly stuck somewhere in the nineties.
  • Moved comment threads to Disqus. Just the thought of logging into an admin interface to see another 10,000 spam comments slipping through MT’s broken filters was discouraging to writing anything. And as I don’t see in any value in anonymous comments, Disqus let’s you log in with your existing Facebook and Twitter credentials.
  • Drew my more frequent Twitter activity more visibility into this site.
  • Provided some standard tools to share content from here to social sites – Twitter, Delicious & Facebook.

So, in a way, as everything else on the interwebs, this blog has been downgraded from being a central portal about what Sten thinks to one of the several repositories of content I produce as I go – focussing on being simpler, and playing better together with all the other pieces in the puzzle. I am still happy if you choose to subscribe, as at the end of the day – does any content even exist if it is not read?

Old content wise, most of the archives seem intact, just the permalinks have changed – I expect Google to reindex them in no time and thus didn’t bother to rework. One known casualty of conversion were tags – if anyone has any past experience with that MT->WP, please let me know?

End of the technical interlude and hope for a more regular programming – I’ve been overoptimistic about the time needed for that before. Thanks for coming back – there were over 5000 unique readers here even over the quiet 2010.